Epp Petrone: üle pika aja tabasin end raamatut lugedes nutmast

Maria Turtschaninoff. Foto: Veikko Somerpuro

Maria Turtschaninoffi «Pärandmaa» läks mulle väga hinge. Kui aus olla, siis üle pika aja avastasin end olukorras, et raamatu lõpus hakkasid pisarad jooksma ja rinnas kiskus.

Mis see oli, mis mul need pisarad jooksma pani, see imeline ja helge eluvalu? Pärandmaa. Põlistalu. Juured läbi sajandite. Lugesin seda lugu Nursipalu lähistel, kohalike traumadega kursis olles, ise oma suguvõsa juurte kohta teades, mismoodi neid siin ja seal Eestimaa nurgas läbi lõigati. Teades, et terve maailm on täis neid pärandlugusid, aga samamoodi on maailm täis muutumisi, mille käigus üks selline sajandeid kestnud lugu lihtsalt otsa saab.

Maria Turtschaninoff, «Pärandmaa». Foto: Raamat