KULTUSTEOS ⟩ Ilmus legendaarne romaan, mille jaoks ei leidunud omal ajal piisavalt julget kirjastajat

Foto: Amr Alfiky/ Reuters/ Scanpix

Loomingu Raamatukogus ilmus serbia kirjaniku Bora Ćosići legendaarne lühiromaan «Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni», mille on serbia keelest tõlkinud Madis Vainomaa.

Väike poiss Bora elab perega Belgradi kesklinnas ja jälgib tähelepanelikult, mis tema ümber sünnib. Aeg on segane, 1930-ndate pisiettevõtjate ajastule järgnevad sõda, Saksa okupatsioon ja vabastajate entusiastlik revolutsioon. Sellega püüab ühte sammu käia ka poisi perekond, kes on harjunud maandama argipäevade raskusi suurte sõnade, teatri, muusika ja suhtlemisega. Hullumeelse järjekindluse kohtumine revolutsioonilise tohuvabohuga pere ainsas toas viib kõiksugu värvikate stseenideni.

«Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni» ei leidnud pärast valmimist piisavalt julget kirjastajat ning Bora Ćosić (snd 1932) pidi selle 1969. aastal ise välja andma. Süsteemiväline trükis mõjus lugejatele aga nagu tormitäis värsket õhku teemal, millest seni oli avaldatud ainult pateetilisi kangelaslugusid ja võimutruid illusioone. Lõbusaid groteskseid pildikesi esitav romaan pälvis Jugoslaavia tähtsaima kirjandusauhinna NIN ning sellest sai vabastavat naeru pakkuv kultusteos.

Loe raamatust katkendit!

***

Bora Ćosić, «Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni». Foto: Raamat

Onu valmistas šokolaadikomme, mille sisse pani kõhulahtistit Darmol, vist Saksa oma. Onu kinnitas: «Need on väga maitsvad, proovige!» Meie haarasime kõik omal kõhtudest kinni, onu aga õigustas: «Ma ei teinud seda meelega, ausõna!» Proovisin puhuda seebiveest seebimulle. Vanaisa küsis: «Ja millega ma pärast habet ajan!» Ma meisterdasin ajalehepaberist lennukeid. Isa käratas: «Ma pole neid veel läbigi lugenud!» Siis tegin ma plastiliinist ussi. Ema nägi punaste silmadega ussi ja minestas otsemaid, seejuures kohta valimata. Ka tädid minestasid, küll raamatus kirjeldatud asjade peale, küll palavusest, mõnikord ainult kurvastusest. Ka onu minestas, juhuslikult, siis kui ta toolilt maha kukkus. Ta sai peapõrutuse, aga mälu jäi tal alles. Isa minestas siis, kui teda prooviti äädikaga kaineks saada. Vanaisa oli aga alati jalul ja kurjustas: «Aitab juba sellest korralagedusest!» Ma tahtsin samuti minestada, aga ei osanud.

Tädid hoiatasid meid: «Ettevaatust, nahkhiir!» Kõik viskasid end selle peale pikali maha, pärast selgus, et ei olnud mingit hiirt. Ema tähendas: «Alati mingi rahmeldamine küll mingi putuka, ligitikkuva ülemuse või kasutuskõlbmatute pottide müüjaga!» Vanaisa küsis temalt: «Miks te üldse lasete neid udumüüjaid sisse!» Tädid vastasid: «Meil poleks muidu midagi teha, see kõik on ju nii põnev!» Vanaisa seepeale: «Kuidas kellelegi!» Just sel hetkel lõin ma pea vastu ust ära, haavast voolas verd otse silma. Ema karjatas: «Appi, sa jäid trammi alla!» Näppisin priimust, sellest limpsas välja leek ja kõrvetas mu sõrmed ära. Suskasin käe vee alla, seepeale läks kõik paiste. Onu tegi minust mälestuseks pilti, pildil oli näha minu paisunud ja mähises sõrm. Ema küsis: «Miks sa küll tüdrukuks ei sündinud!» Siis lõhkus ema ära suure lumepallisupi tirina, pallid liuglesid mööda parketti nagu väiksed pilved. Onu tassis jalgratta tuppa, aga lõhkus ära välisukse akna. Tädidel kukkus lõhnaõlipudel põrandale. Terve maja hakkas lehkama millegi kohutava, kuid kallihinnalise järele, millel oli jaapanipärane nimi. Vanaisal kukkus maha taldrik, kuhu olid peale maalitud gondlid, vesi, inimesed ja üleüldse Veneetsia. Vanaisa õigustas end: «Assa needus!» Ema hädaldas: «Parem, kui ma oleks ära surnud!» Läksin rulluiskudega tänavale ja niitsin kohe ühe saja kahekümne kilose naisterahva jalust.

Isal oli Sokoli särk, millel oli palju nööpe. Panin end vetsu kinni ja hakkasin seda endale selga nööpima. Pluusi varrukad olid jäigad ja kui ma jõudsin nööpimisega poole peale, ajasid varrukad end ise sirgeks ja mu labakäed kadusid nende sisse. Väljas algas kisa ja hakati uksele prõmmima, siis lõi onu ukse jalaga lahti. Isa astus minu juurde ja lõikas kääridega pluusi tükkideks. Tädid nutsid. Ema ütles: «Meist ei saa kunagi asja!» Ühel teisel korral lõigati tädil, sellel nooremal, kleit katki. Tal algasid ootamatult krambihood, ta hakkas tuikuma ja raskelt hingama. Meeltesegaduses sonis ta mingite olematute saarte nimesid ja siis veel ühe mehe nime. Ema seletas: «Seda on ta kuskilt kuulnud!» Õhtul ei saanud nad tal käsi kõverdada, ema võttis žileti ja lõikas ettevaatlikult terve kleidi õmblusi mööda juppideks. Isa pidas unes loengut Sokolist, vanaisa kargas voodist välja ja urises: «Ma kutsun tuletõrjujad!» Onu ärkas lõunauinakust ja hakkas kõigile pinda käima: «Ega ma midagi välja ei lobisenud!»