Sinijärv soovitab 2 äärmiselt huvitavat ajalooraamatut, mis näitavad inimkonna inetust

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda kaht huvitavat raamatut: Marion Gibson «Nõidus» ja Timothy Snyder «Tee vabadusetusse».

Hakkame nõidadest pihta. Ütlemata omapärane raamat. Autorist on igati aus kohe sissejuhatuses läbiv kammertoon kätte anda ning välja öelda, et keskendub läbi nõiaprotsesside ajaloo eeskätt naiste ja teiste rõhutute demoniseerimisele. Kui see võti käes, on hulka kergem lugemise käigus hoida lahus kirjutaja suhtumine ja objektiivne teave.

Marion Gibson, «Nõidus». Foto: Raamat

Suhtumisega minnakse vahel üpris libedale teele, toon paar näidet. Šotimaa kuninga James I kirjeldus ühe portree põhjal: «Tema hallid silmad on ükskõiksed, põlglikud ja tõrjuvad, nende all on väsimusele viitavad varjud ja väike suu on udejate vuntside all kokku surutud. /- – -/ James paistab mehena, kes ootab võimalust rünnata mõnd vana naist /- – -/. Kaks lehekülge edasi saame teada, et üks nõidumises süüdistatu korjas mingit «laiade lehtedega rohtu», millest võivat järeldada, et ta teadis üht-teist taimede kohta. Samuti osanud ta parmupilli mängida. «See kõik näitab, et Gillie oli oma kogukonnale ehteks olnud andekas ja abivalmis näitsik.» Teadlase kohta tunduvad need järeldused pisut meelevaldsed ja kiirustades tehtud – ei usu hästi, et kuninga ükskõiksus ja väsimus portreeks poseerides ründekavale viitab või et taimetundmine ja parmupillimänguoskus poole tuhande aasta eest šotlaste seas silmatorkavalt haruldased olid.

See-eest objektiivse teabega on asjad palju paremad – kõik kolmteist valitud protsessi on igaüks ise ooperist ja millegi poolest oma ajale hästi iseloomulikud. Arusaadavalt on valitud protsessid, millest on võimalikult palju kirjalikke jälgi järel ja materjal on tõesti äärmiselt huvitav. Võib-olla kõneleb see kõik hoopis rohkem inimolemusest kui lihtsalt ajaloost. Ei ole va inimene kõikse aeg ainult head teinud ja õnnepüüdlusse uppunud, võimaluse avanedes (ja ka vajaduse tekkides) keeratakse üksteisele situkat suurima rõõmuga. Kui on mõni parasjagu aktsepteeritav kattevari, siis kasutatakse see muidugi ära. Nõiaks kuulutamine oli seda päris pikka aega. Trükipressi leiutamine oli tore asi, aga lisaks sellele, et nii kange rohi nagu pühakiri sattus kõikvõimalike ettevalmistuseta hullude lugemislauale, sai edukalt müüa ka «Nõiahaamri» taolisi nn demonoloogiaõpetusi. Tänapäevase pilguga vaadates tuleks neid raamatuid käsitleda pigem psühhiaatriliste probleemidena. Internetini me siin ei jõua, keerake trükipressile miljon vinti peale ja korrutage saadu vabalt valitud positiivse täisarvuga ning hetkel käibiva jama suurusjärk hakkab kuju võtma.

Sisuliselt on nõiajahtide olemuses tänase päevani muutunud vähe, vahetunud on deemonite nimed ja lisandunud pseudoteaduslikku tõejärgsust. Süüdlase leiab alati, puudu ei tule ka süüdistajaist. Tühistajad ja lühistajad, võukid ja miituud, antivakserid ja rohepöördunud, natsid ja matsid. Vana väsinud parem-vasak poliitskaala on niikuinii kenasti rõngasse tõmbunud ja äärmus(las)ed sõbralikult kokku saanud. Ikka seal Mordori liha- ja rahapüttide läheduses.

Timothy Snyder, «Tee vabadusetusse». Foto: Raamat

Mordori ehk Moskoovia tänane toimetamine on nõiajahi viinud juba täiesti uuele tasandile. Isegi sovetlik jõleriik tundub tänase Venemaa kõrval õigusriigisarnase tootena. Täiesti pahupidi pööratud omailm, kus Vene idee (mida ei ole või on see pidevas muutumises) nimel on ustavatele ajupestud isikutele lubatud ja õigustatud enamvähem kõik. Absoluutne bezpredel omadele ning inimjahiluba kõigi teiste suhtes. Nõukogude Liidus vähemalt üritati oma kuritegusid ilusate sõnade ideoloogilise viigilehega varjata. Täna enam mitte. On Venemaa (mis võib asuda kõikjal) ja on pahad, kes kogu aeg määratlusjärgselt head ja süütut Venemaad ründavad. Lühidalt kogu ideoloogia. Kuidas viimase paarikümne aastaga tekkis ja tugevnes kriminaalsetel struktuuridel rajanev fašistlik riik, kirjeldab Timothy Snyder hirmuäratava põhjalikkusega. Raamatu algupärand ilmus aastal 2018 – kardetavasti oleks täna põhjust sinna paar tõsist peatükki lisada. Sõjakõlbulikuks on kasvanud kümmekond aastakäiku mehi, kes ei mäleta Venemaad ilma Putinita. Ja Putin on esimene Venemaa juht üle väga pika aja, kel puudus isiklik kokkupuude sõjaga (Gorbatšov ja Jeltsin olid teise ilmasõja aegu küll teismelised, ent ränk aeg jättis neisse oma jäljed). Putinil ei ole alateadvuses tunnet, et sõda on halb. Snyder võtab «vene maailma» mõtteviisi kokku umbes nõnda, et elu on vastik, jõhker ja lühike ning ainus rõõm on teha see teistele veel vastikumaks, jõhkramaks ja lühemaks.

Läheks vaja üht väikest nõida.