Koht, kus unistuste elu saab elada seni, kuni oled noor ja uljas

Epp Petrone
, kirjanik, kirjastaja
Copy
Ene Sepp suusapatrulli töövarustuses Kaljumäestiku ühel järsul koheva lumega nõlval.
Ene Sepp suusapatrulli töövarustuses Kaljumäestiku ühel järsul koheva lumega nõlval. Foto: Erakogu

Minu südames on eraldi kamber Coloradole, sest olen seal paar kuud elanud. Milline imeline kirgas kamber see on, täis päikest, valgust ja mägesid! Ene Sepa «Minu Colorado» lugemine tekitas sellesse kambrisse värve ja lugusid juurde.

Kuigi ma olen vaid platooniline suusataja, siis raamatut lugedes tuli niisugune suusatamise isu peale! Tõsi, meil ei ole selliseid mägesid, nagu on Colorados. Ei ole pommidega laviinide alla laskmist ja saja suusaraja vahel hekseldamist, ei ole radade vahele salaonne, kus kanepit teha…

Ene Sepp, «Minu Colorado. Suuskadel kuradi jälgedes».
Ene Sepp, «Minu Colorado. Suuskadel kuradi jälgedes». Foto: Raamat

Colorado ja kanep? Ene tunnistab raamatus, et vihkab kanepilõhna. Colorado ei seostu ka minule niivõrd kanepiga, pigem ikka vabadusega. Ja lootusega, usuga sellesse, et kõik on võimalik, lumelõhn on puhas ja kirgas ja unistuste ametit – Ene puhul suusapatrullimist ja kirjutamist – saab pidada igavesest ajast igavesti.

Tegelikult juba enne raamatu lõppu jõudmist aimasin, USA-d tundes, et peagi saabuvad muinasjuttu realistlikud toonid. Nii Ene kui tema abikaasa Bryan teostavad mägedes oma unistuste elu, aga samal ajal ähvardab neid Ameerika unistuste purustaja, tervisekindlustuse (või -kindlusetuse) süsteem. Raamatu viimased leheküljed hakkavadki Eesti poole vaatama. Sest USA kõike päikeserikkamas ja kõige noorema elanikkonnaga osariigis saab elada oma unistuste elu seni, kuni oled noor ja uljas, saad võtta riske ja viitsid oma elamist jagada korterikaaslastega. Edasi on elada siiski lihtsam vanas heas Euroopas: Eestis.

Soovitan raamatut kõigile, kel on probleem tugitoolist välja saamisega. Tõesti, mul oli lugedes probleem sellega, et kohekohepraegu õue suusatama ei saa.

Tagasi üles