Kõige kurvemat laadi armastuslugu armastuse surmast

Kirjanik Alex Michaelides. Foto: Marta Perez/ EPA/ Scanpix

Eesti keeles on ilmunud Alex Michaelidese kolmas menuromaan. «Raev» on meisterliku tempoga põnevusromaan eraklikust endisest filmitähest, kelle spontaanselt korraldatud reis Kreeka erasaarele lõpeb mõrvaga.

Alex Michaelides sai laialdaselt tuntuks trilleriga «Vaikiv patsient», mis oli 2019. aastal kõige suurema läbimüügiga debüütteos kogu maailmas. See tänapäevane kultuspõnevik oli rohkem kui aasta New York Timesi menuraamatute seas ja on avaldatud 50 riigis. Oma kolmandas romaanis naaseb Michaelides talle miljoneid lugejaid toonud žanri juurde.

Loe katkendit romaanist «Raev»!

***

Raamatut ei tohi kunagi alustada kirjeldusega ilmast.

Kes seda ütles? Ei mäleta enam – küllap keegi kuulus kirjanik.

Kes tahes ta oli, tal oli õigus. Ilm on igav. Mitte keegi ei taha lugeda ilmast, liiati veel Inglismaal, kus sellest räägitakse niigi palju. Tahetakse lugeda inimestest, ja kirjeldavad lõigud jäetakse minu kogemuste põhjal tavaliselt vahele.

Ilma vältimine on hea nõuanne – mida ma nüüd omal riisikol eiran. Teen erandi, mis loodetavasti kinnitab reeglit. Ärge muretsege, minu jutustuse sündmused ei toimu Inglismaal, seega ei räägi ma siin vihmast. Ma keeldun vihmast kirjutamast – mitte ükski raamat ei tohiks mitte kunagi alata vihmaga. Ei mingeid erandeid.

Ma räägin tuulest. Tuulest, mis tuhiseb Kreeka saarte ümber. Metsikust, ettearvamatust Kreeka tuulest. Tuulest, mis ajab teid hulluks.

Tol ööl – mõrva ööl – oli rajutuul. Raevukas, marune – ragistas puude vahel, vihises teeradadel, vilistas, vingus, krahmas kaasa kõik muud hääled ja leekis nendega minema.

Leo oli õues, kui laske kuulis. Ta oli maja taga köögiviljaaias käpuli maas ja oksendas. Ta polnud purjus, lihtsalt pilves. (Mea culpa, pean kahjuks tunnistama. Ta polnud kunagi varem marihuaanat tõmmanud, ma poleks vist tohtinud talle pläru pakkuda.) Pärast esialgset pisut joovastunud tunnet – millega kaasnes ilmselt üleloomulik nägemus – läks tal süda pahaks ja ta oksendas.

Just sel hetkel kihutas tuul Leo poole, pildus helid otse tema pihta: pauh-pauh-pauh! Kolm üksteise järel kostvat püssipauku.

Leo ajas end jalule. Vastu puhuvate tuuleiilidega võideldes vaarus ta ebakindlatel jalgadel püssipaukude suunas – piki teerada majast eemale, läbi oliivisalu, varemete poole.

Ja seal, lagendikul, oli siruli maas ... surnukeha.

Üha laiemaks valguvas verelombis lebava surnukeha ümber oli marmorsammastest varemete sõõr, mis jättis sündmuskoha osaliselt varju. Leo astus surnukehale kartlikult lähemale, uuris selle nägu. Vankus siis tahapoole, nägu õuduses väändunud, avas suu karjeks.

Just siis jõudsin mina koos teistega kohale – et kuulda üürikeseks Leo ulgu, enne kui tuul selle ta huultelt haaras ja sellega pimedusse tuhises.

Seisime sekundi liikumatult, vaikides. Hetk oli koletu, õudne – nagu mõne Kreeka tragöödia traagiline lõpustseen.

Aga sellega tragöödia ei lõppenud.

Vaid hoopis algas.

***

See on jutustus mõrvast.

Aga võib-olla pole see päris õige. Sest oma olemuselt on see armastuslugu, kas pole? Kõige kurvemat laadi armastuslugu armastuse lõppemisest, armastuse surmast.

Nii et küllap oli mu esimene mõte siiski õige.

Teile võib tunduda, et teate seda lugu. Küllap lugesite selle kohta omal ajal – kui juhtute mäletama, siis olid tabloidid sellest vaimustuses, «MÕRVASAAR» oli väga populaarne pealkiri. Tegelikult sugugi mitte üllataval kombel, sest sel olid olemas kõik ajakirjandussensatsiooniks vajalikud elemendid: eraklik endine filmistaar, eraomandis olev Kreeka saar, mille tuul oli muust ilmast ära lõiganud ... ja loomulikult mõrv.

Selle öö kohta kirjutati palju jama. Igasuguseid pööraseid ja ekslikke teooriaid selle kohta, mis võis või ei pruukinud aset leida. Mina vältisin neid kõiki. Minul polnud mingit huvi lugeda ebatäpseid mõlgutusi selle kohta, mis kõik oleks võinud saarel juhtuda.

Mina teadsin, mis juhtus. Ma olin seal.

Kes ma olen? Nojah, mina olen selle loo jutustaja ja ühtlasi üks tegelastest.

Kokku oli meid, kes me olime saarel lõksus, seitse.

Üks meist oli mõrvar.

Aga enne, kui hakkate sõlmima kihlvedusid, kes meist seda tegi, pean oma kohuseks teid teavitada, et seekord pole tegu klassikalise mõrvamüsteeriumiga. Tänu Agatha Christiele on meile teada, kuidas selline jutustus peab arenema: nõutuks tegevale kuriteole järgneb visa uurimine, teravmeelne lahendus, ja kui veab, siis ootamatu ja üllatav lõpplahendus. Aga see on tõestisündinud lugu, mitte ilukirjanduslik teos. See on lugu tegelikest inimestest, tegelikust kohast. Pigem on see hoopis tegelaskuju analüüs, vaatlus, kes me oleme ja miks me teatud asju teeme.

See on minu siiras ja puhtsüdamlik katse taastada tolle koletu öö sündmused – nii mõrv kui ka kõik, mis selleni viis. Tõotan esitada teile lihtsa ja ilustamata tõe või nii lihtsa ja ilustamata tõe, kui mul õnnestub. Kõik, mis me tegime, rääkisime ja mõtlesime.

Aga kuidas? kuulen teid küsimas. Kuidas saab see võimalik olla? Kuidas saab olla, et ma kõike tean? Mitte üksi kõiki astutud samme, kõike mis öeldi ja tehti, vaid ka kõike, mida ei tehtud, mida ei öeldud, kõiki mõtteid, mis kellegi peas liikusid?

Enamasti tuginen meievahelistele vestlustele, nii enne kui ka pärast mõrva – sel juhul nende vahel meist, kes jäid ellu. Mis aga surnutesse puutub, siis tulete ehk vastu ja annate mulle nende siseelu kirjeldamiseks loomingulise vabaduse. Kuna olen erialalt näitekirjanik, olen ehk selle konkreetse ülesande täitmiseks kõige sobilikum isik.

Ülevaade tugineb ka minu ülestähendustele, mis on kirja pandud nii enne kui ka pärast mõrva. Selle juurde selgituseks. Mul on nüüdseks juba aastaid olnud tava märkmikke pidada. Ma ei nimetaks neid päevikuteks, sest need pole selleks küllalt korrastatud ülesehitusega. Märkmikes on kirjas minu mõtted, ideed, unistused, pealt kuuldud vestluskatked, tähelepanekud maailma kohta. Märkmikud ise pole midagi peent ega uhket, kõigest lihtsad mustad Moleskine’i omad. Praegu on mu ees lahti selle aasta märkmik ja vaatan jätkates kindlasti sinna sisse.

Rõhutan seda seetõttu, et kui peaksin teid jutustuse kestel mingil hetkel eksiteele viima, siis saate aru, et ma ei teinud seda meelega, vaid tahtmatult, sest püüan oma kohmakal moel sündmusi omaenda vaatenurgast vast ehk liialt eemale kangutada. Küllap käib selline oht kaasas, kui jutustad lugu, milles sul endal juhtub olema väiksemat sorti roll.

Annan siiski endast parima, et mitte liiga sageli teemast kõrvale kalduda. Kõigest hoolimata loodan, et lubate mulle siin-seal mõne kõrvalpõike. Ja enne, kui hakkate mind süüdistama selles, et esitan oma loo labürindi kujul, lubage meenutada, et tegu on tõestisündinud looga ja päriselus me ju just nii suhtlemegi. Kasutame mitmesuguseid võtteid: hüppame ajas edasi-tagasi, võtame tempo maha ja peatume mõnel olukorral pikemalt ning mõnest momendist kihutame läbi, seejuures üht-teist kohendades, puudusi pisendades ja voorusi võimendades. Me ei ole usaldusväärsed jutuvestjad, kui peame jutustama omaenda elust.

Veidral moel on mul tunne, et praegu, kui ma teile seda lugu vestan, peaksime istuma baaripukkidel nagu vanad sõbrad, kes võtavad väikest napsi.

See on lugu kõigile, kes on kunagi armastanud, ütlen ma, kui teie seate end sisse ja mina alustan, lükates teie ette klaasi – suure klaasi, sest see kulub teile ära.

Palun, et te ei katkestaks mind liiga palju, vähemalt mitte esialgu. Pärastpoole tuleb aruteluks küllalt võimalusi. Praegu palun teil mind viisakalt ära kuulata, nagu taluksite hea sõbra kaunis pikale venivat anekdooti.

On aeg kohtuda meie kahtlusalustega – tähtsuse järjekorras. Ja seega pean jääma veidikeseks vastumeelselt lava taha. Seisan külgkulisside taga ja ootan oma etteastet.

Alustame – nagu kord ja kohus – staarist.

Alustame Lanast.