«Nägu oli surmkahvatu, kuid ta ei olnud surnud. Tema käsivars liikus»

Foto: Shutterstock

Robert Bryndza uus hitt «Karda vaikust» on pingeline psühholoogiline põnevik, mille tegevustik toimub idüllilisel, ent tormide räsida jäänud Horvaatia puhkusesaarel.

Kui eduka traumakirurgi Margaret Kendalli abikaasa Will paari Londoni kodus maha lastakse, arvab naine, et too langes sissetungi ohvriks, kuni politsei tuleb lagedale šokeeriva uudisega, et päästikule vajutas Will ise.

Maggie on leinast murtud ja teda vaevavad küsimused. Will ei saanud end tappa – tal oli nii palju, mille nimel elada. Pärast matust sõidab Maggie nende puhkusekodusse Horvaatia väikesaarele, et Londonist pääseda.

Ootamatult saab ta kirja, mille Will oli kirjutanud aastaid tagasi; kirja, mille sisu lubab aimata, et mees oli seda traagilist päeva juba siis ette näinud.

Kui Maggie mõistatuse tükke kokku hakkab panema, avastab ta, et Willi surm on seotud kellegagi tema minevikust. Kellegagi, kes on ta saarel sihikule võtnud ja valmis tegema mida iganes, et Maggie vaikima sundida.

Loe raamatust katkendit!

***

Robert Bryndza, «Karda vaikust». Foto: Raamat

Kuidas sai juhtuda, et minu elu halvim päev algas ühena parimaist päevadest? Sel unisel pühapäeval ei juhtunud midagi maailma vapustavalt põnevat. See oli lihtsalt üks neist mõnusatest laiskadest päevadest: hiline ärkamine, hea seks, kohv, korralik hommikusöök ja ajalehe lugemine kamina ääres. Sügav rahulolu ja õnn koos abikaasa Williga. Kui kell sai viis ja pidin tööle minema, oli raske end sellest lahti rebida.

Oli külm, kui astusin esiuksest välja ning suundusin Thamesi kaldapealsele rajale. Loojuv päike hõõgus teisel pool jõge punastest tellistest kortermajade kohal ja vesi oli hämaruses tumedaks värvunud.

Pöördusin tagasi maja poole, kus Will seisis ülemise korruse eendakna juures, sassis kastanpruunid juuksed magamistoast tulevas valguses helendamas. Tal olid jalas dressipüksid ja seljas kapuutsiga vana Nirvana pusa ja ta hoidis süles väikest valget kassi. Luna oli hulkuv kass, keda ta söötis, ja olime just arutanud kassiluugi paigaldamist, kuid nagu kõik meie arutelud, pidin ka selle katkestama, et minna tööle.

Ta saatis mulle õhusuudluse ja viibutas Luna käppa. Ta tundus nii rahulolev. Ma mäletan igavesti seda viimast ülimalt rahulolevat pilku tema silmis. Lehvitasin talle ja läksin siis hoogsas tempos metroo poole. Kui mõõn algas ja tuul üle vee minu poole vihises, kuulsin voolava vee imavat häält. Tõmbusin kössi, värisedes oma fliisjakis. Järgmisel nädalal keeratakse kella tagasi, mis tähendas, et mu töölesõit ja kojutulek toimuvad varsti pimedas. Oli aeg talvemantel välja otsida.

**

Kiirustasin edasi, et mitte hilineda kell kuus algavasse vahetusse, ning ronisin Guy ja St Thomase haiglakompleksi trepist üles. Noogutasin tervituseks patsientidele, kes istusid mitmes reas peasissekäigu ette pargitud ratastoolides, tõmmates vaheldumisi oma sigarette ja maskidest hapnikku, ning sõitsin ühe teenindusliftiga alumisele korrusele. St Thomase haigla oli hiljuti erakorralise meditsiini osakonda renoveerinud, mille tulemusena nägi see nüüd välja helge ja kaasaegne. Põhiruum oli täis sagimist ja lärmi. Kui jõudsin puhkeruumi ukse juurde, kiirustas sealt välja mu sõber ja kolleeg dr Diane Kochanowski. Ta oli minust veidi vanem, viiekümnendate aastate alguses, terashalli siilisoengu ja oliivikarva nahaga.

«Hei, Mags, ei ole aega hinge tõmmata. Tuleb M10. Viie minuti pärast. Noor mees, mitu torkehaava,» ütles ta, tõmmates kätte uued latekskindad.

Kõigil vigastustel ja haigusseisunditel on oma kood. M10 tähistas läbistavat traumat, laskehaava või pussitamist. Meil tuli seda masendavalt sageli ette.

Kiirustasin personaliosakonda, panin koti kappi, vahetasin riided ja pesin end puhtaks. Paar minutit hiljem astusin palatisse, kus kaks parameedikut lükkasid kanderaami veritseva noore mehega minust mööda lähima elustamisaparaadi juurde.

Mul oli tunne, et tuleb kiire öö.

**

Mõni tund hiljem olin Diane’iga puhkeruumis. Seisin veejahuti juures ja Diane sirvis telefoni, näidates mulle pilte oma uuest koerast, pisikesest pontsakast labradorist.

«Pean Leoniga sellest veel kord rääkima, et ta meie voodis magab,» ütles ta. «Ma ärkasin öösel üles kitsal ribal voodiservas. See kuradi koer nohises meie vahel.»

«Ma arvan, et me võtame endale kassi,» vastasin. Hakkasin Diane’ile just Lunast rääkima, kui puhkeruumi tuli üks vanemarstidest, dr Bryson. Ta oli hilistes viiekümnendates kiilaspäine mees, kes kandis kallist sinist ülikonda ja kikilipsu.

«Tere õhtust, daamid,» ütles ta lähemale astudes ja kinnitas korktahvlile teate. «Reede hommikul kell üheksa külastab meid tervishoiuminister.»

«Kas ta tuleb oma kabinetist jalgsi üle silla või nõuab, et ta sõidutataks koos saatjaskonnaga kohale, blokeerides kiirabiautode sissesõidu. Jälle?» küsis Diane teravalt, tõstes telefonilt pilgu.

Mees naeratas, paljastades üsna ähvardava hambarivi, ja ignoreeris teda siis.

Puhkeruumi uks prahvatas lahti ja Raj torkas pea sisse. «Meile tuleb veel üks M10. Mees, neljakümnendate aastate keskpaigas, laskehaavaga peas. Naaber leidis ta veel hingamas, aga kiirabiautos halvenesid elumärgid järsult,» ütles ta.

Järgnesin Diane’ile haiglakorrusele, kui patsient ratastel kande­raamil reanimatsiooniosakonda sõidutati. Kõigepealt nägin mehe triibulistes pidžaamapükstes jalgu. Kui mu pilk liikus mööda tema keha ülespoole, nägin tuttavat kapuutsiga Nirvana pusa, mille mustal pinnal helkis veri. Tema parem käsi oli kaetud hüübinud verega, vasak oli puhas, sõrmusesõrmes lihtne kullast abielusõrmus.

Kangestusin, kui hapnikumask võeti hetkeks veriselt näolt maha ja meeskond tõstis ta kiiresti kanderaamilt läbivaatuslauale.

See oli Will.

Tema pea vasak pool oli üksainus vere ja juuste segadik. Nägu oli surmkahvatu, kuid ta ei olnud surnud. Tema käsivars liikus. Raj ja Kelly vaatasid minu poole. Diane valmistas tilgutit ette ja kõhkles hetke, kui nägi mind seal šokist tardunult seismas. Ta järgis mu pilku Willi näole.

Ma ei suutnud end liigutada. Ma ei vabane kunagi süütundest, mida selle pärast tunnen. Minu töö on päästa elusid ja pärast nii paljusid aastaid on see muutunud juba automaatseks, kuid ma seisin paigal, suutmata end liigutada. Suutmata omaks võtta vaatepilti verisena läbivaatuslaual lebavast Willist.

Ei. Will oli kodus. Koos Lunaga diivanil.

Helid moondusid mu kõrvus ja muutusid summutatuks, kui Diane astus ettepoole ja võttis üle, tegeledes tilgutite, plasma- ja vedelikukottidega. Nägin inimeste suid liikumas, kuid nende hääled olid ebaselged ja kostsid kaugelt. Olin nagu vee all. Ainus heli, mis sellest kõigest läbi lõikas, oli südamemonitori pikk toon. Willi elumärgid olid kadunud. Tema süda oli lakanud löömast.

Diane hüüdis ning veel üks traumaosakonna arst ilmus välja ja astus rahulikult lähemale. Raj lõikas Willi Nirvana pusa lahti, paljastades tema rinna.

Tundsin külmi latekskindaid oma käsivarrel, kui noor õde, keda ma vaevu tundsin, tõmbas mind õrnalt tagasi, kaugemale voodit ümbritsevatest arstidest ja õdedest. Triaažiõde asetas elektrišokiaparaadi plaadid Willi rinnale.

«EEMALE!»

See sõna kajas mu peas. Willi keha võpatas. Raputasin maha käe oma käsivarrel ja püüdsin lähemale nihkuda, kuid tema ümber oli nüüd veel rohkem inimesi, kes blokeerisid mu vaate.

«EEMALE!»

…

«EEMALE!»

…

«EEMALE!»

Tahtsin kuulda Willi südamelööke, kuid ei kuulnud muud kui madalat, pidevat tooni. Tundus, et nad annavad nii ruttu alla. See kõik juhtus nii kiiresti, kuid hiljem sain teada, et nad olid kakskümmend kaks minutit püüdnud teda ellu äratada. Ja kogu selle aja jõllitasin ma paigale tardunult.

Ja siis loobus traumameeskond kiirustamisest. Nad astusid tagasi ja eemaldasid ettevaatlikult tilguti Willi käsivarrest.

Kuulsin häält karjumas: «Ei! Miks te peatusite?»

See oli minu hääl. Läksin voodile lähemale. Will oli liikumatu. Tema nahal oli see kuivetu kunstlik toon, mis surres nii kiiresti ilmub. See tekib sekunditega.

Järgnes kohutav paus. Üks õdedest, keda ma ei tundnud, kattis Willi hoolikalt linaga.

Ja siis oli Diane mu kõrval, vedades mind eemale, ja ma lasin tal seda teha. Kui ta juhatas mind elustamisruumist välja, ei kuulnud ma enam midagi. Tema hääl oli summutatud, kuigi huuled liikusid. Kõik oli juhtunud nii kiiresti. See ei saanud võimalik olla, kuid ometi oli. Ma arvasin ikka veel, et Will on kodus, vaatab televiisorit, kass Luna süles.

Koperdasin koridori, põrkasin vastu seina ja libisesin mööda seda alla, kui maailm, mida ma tundsin, haihtus.