Paul-Eerik Rummo uuest kogust: ega sa ju tegelikult ei tea, kustkohast kõik see tuleb, mida oma nime all välja paiskad

Eesti kirjanik ja poliitik Paul-Eerik Rummo (sünd. 1942). Foto: Tairo Lutter

Kirjastuselt SE&JS ilmus Paul-Eerik Rummo draamatekstide mahukas valikkogu «Kogutud mänge». 624-leheküljelisest raamatust leiab enamiku Rummo seitsmeteistkümnest näidendist, ka vabaõhunäitemängu, kuuldemängu ja filmistsenaariumi.

Raamatut «Kogutud mänge» võib võtta kui järge või teist köidet Paul-Eerik Rummo luuleraamatule «Kogutud luule». «Minu dramaturgiliste mängude tekkeimpulsid on olnud needsamad, mis luuletustelgi,» kirjutab autor saatesõnas.

Viivi Luik kirjutab raamatu järelsõnas, et «Tuhkatriinumänguga» alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on «Saatja aadress». «Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline, kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas «Saatja aadress» või «Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale», kas «Valguse põik» või «L-hunt»,» märgib Luik.

Loe raamatust autori eessõna!

***

AUTORILT

Paarkümmend aastat tagasi andsin järele kirjastajate soovile panna ühtede kaante vahele võimalikult kõik mu tolleks ajaks kirjutatud luuletused. Nõnda sündis mu «Kogutud luule» (SE&JS, 2005).

Nüüd juhtumisi välgatas mul äkki, et peale luuletuste on mulle ajapikku inspireeritud ka omajagu dramaturgiat, näitekirjandust, mille tekkeimpulsid on autori poolt vaadatuna üsna samad mis luuletustelgi. Ja kui mu luule kohta on öeldud, et see on muutlik ja mitmekesine, siis eks peaks just dramaturgia olema see kirjandusliik, mis mulle eriti klapib. Dramaturgial on hulk eriliike (näidendid, filmistsenaariumid, proosateoste instseneeringud, muusikateoste libretod, kuuldemängud...) ja ta kuulub ühekorraga nii «puhta» kirjanduse kui lavastajaid käivitavate tarbetekstide valda. Nõnda pakub ta juba oma loomu poolest rohkemaid võimalusi mitmesugususeks, kui teised kirjandusliigid.

Siit tekkis mõte, et nii nagu luule, nii tuleks ka mu dramaturgilised mängud ühte koondada, et võimalikel huvilistel oleks hõlpsam ligipääs tervikpildile, mis nendeta jääks poolikuks. Samas pidasin seda riskantseks ideeks, sest ega innukaid näitekirjanduse lugejaid vist eriti palju leidu – kood on luule või proosa omast omajagu erinev. Aga kirjastus oli nõus. Nii see raamat alguse sai – raamat, mida võiks võtta mu «Kogutud luule» järje või teise köitena.

Mängud said siin reastatud ja rühmitatud segaprintsiibil – osalt kronoloogiliselt (mis mingil määral küllap peegeldab ka nende kirjutamisaegade olusid), osalt, ütleme, temaatiliselt või autorihoiaku ja -tujude järgi. Üht-teist jäi hoopis välja – kas ei osanud leida neile ses kokkupanus vältimatut otstarvet või siis ei õnnestunud mõnd teksti, mis küll selgemalt või udusemalt meeles, enam üleski leida. Raamatu lõpus leiab huviline tõenäoliselt päris ammendava registri mu selležanrilistest töödest, niihästi lavale, kinolinale või raadioeetrisse jõudnutest, kui nendest, mis jäänud lugemisdraamadeks. (Täis-ammendav on küll vaevalt see registergi, sest kes jõuaks mäletada kõike mistahes põhjustel kuhugi hõljuma jäänut.)

Eespool viitasin dramaturgia iseärasusele kirjanduse teiste aristotellike põhiliikidega võrreldes, nimelt et ta on ühekorraga niihästi kirjandus nagu kirjandus kunagi (mis elab autori teadvuses, muutub vahepeal kirjamärkideks ja ärkab neist uuesti ellu iga lugeja subjektiivses teadvuses) kui ka tarbetoorik, mille puhul autor on hulga inimeste ühistöö käivitajaks, mitte viimseks ega monopoolseks otsustajaks selle üle, mis kujul asi vastuvõtjate ette jõuab. Enesestmõistetav siis, et näitekirjanduse lugejate hulgas on alati neid, kel on huvi näha ja kuulda, kuidas – mis toonis, mis täienduste või väljajättudega, mis rõhkudega, milliste rolliteostustega jne. – loetu paberi pealt meelelisse maailma kandub. Näidendite lavastused jäävad mälestustesse ja mälestuste mälestustesse (isegi kui neid järjest edenevate tehniliste võimaluste abil salvestatakse), ja selles on õigusega nähtud teatri erilist võlu. Teine lugu on filmide ja kuuldemängudega. Siin raamatus leiduvaid libretosid saab huviline nende teostusega võrrelda näiteks «Lõppematu päeva» (saadaval youtube’is) või «Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale» puhul, mille variant pealkirjaga «Rapsoodia kohvrivirnaga» leidub Eesti Raadio audioarhiivis, nagu ka «Tuhkatriinumängu» ja «Kass! Kass! Kass!» kuuldemänguversioonid.

Suurte kõhklustega sai kaante vahele võetud ka mu esimene kehvake näidendikatsetus «Võõrad inimesed» (1962). Palusin selle paigutada peenemas kirjas kuhugi tahapoole. Miks üldse? Ütleme, et ajamärgina – märgina ajast, mil tegutsema hakatud sai. Lugeja küllap imestab, et see kergel käel võistlusele saadetud väike palake vallandas ENSV ideoloogiarindel keskmise skandaali, mis kuuldavasti otsapidi Moskvassegi kandus. Tont sellega. Näidendi praeguse äratrükkimise väärikam põhjus on, et muidu jookseks tühja uskumatult efektiivse arhiivihundi Ivar Tröneri töövaev, kes viimaks suutis selle ammu hävinuks peetud loo ikkagi üles leida! Nagu ka mõne teise, mida mul endal pakkuda polnud.

Siinkohal avaldangi südamest tänu kirjastuse entusiastlikule segavõistkonnale, kes kõik need ilma mööda laiali olnud lood kokku otsis, neile viisaka väljanägemise andis ja taustainfoga varustas. Kerge töö see olla ei saanud.

Ja nii nagu luuleraamatu puhul, nõnda ka seekord tänan vaime, inimesi, loomi, looduslikke ja tehismaastikke jne., kes on olnud ses raamatus sisalduva tekkimise tõuke- ja taustajõududeks. Ega sa ju tegelikult ei tea, kustkohast kõik see tuleb, mida oma nime all välja paiskad. Vastutust sellegipoolest kannad vaid sa ise.

P.-E. R.

Veebruar / märts 2024