Epp Petrone: soovin selle raamatu jooni täis tõmmata ja veel kord läbi lugeda

Olga Tokarczuk. Foto: Tsafrir Abayov / AP / Scanpix

«Algus ja teised ajad» on siiani loetuist minu lemmik Olga Tokarczuki imepäraste teoste hulgas. Ta on nobelist, kellega ma tõesti südamest haakun, ausalt öeldes on nii mõnigi teine hinnatud autor, keda proovisin lugeda ja tundsin, et pole siiski mulle mokkamööda.

Võrdleksin «Algus...» raamatut Annie Ernaux' raamatuga «Aastad», kaks Nobeli saanud naist, kaks teost, mis portreteerivad ajastut. «Aastad» häiris mind nii oma lausevaba vormi kui ka tegelastevaba sisu poolest, kuigi ootused olid kõrged.

Olga Tokarczuk, «Algus ja teised ajad». Foto: Raamat

Olga Tokarczuki «Algus...» on aga nii korralike lausete kui ka korralike, kuigi kohati ootamatute tegelastega. Algus on küla kusagil Poola kolkas. Mitte ükski tegevusliin ei lähe sellest külast välja (jah, keegi satub kaugele ilmasõtta, keegi lahkub Brasiiliasse ja saadab kirju, aga see ongi kõik mujal, «Algusest» eemal). Raamat koosneb fragmentidest, millel igaühel on pealkirjaks «...aeg». On teatud tegelased, kelle fragmendid korduvad ja moodustavad tasapisi teemaliinid. Lisaks inimestele korduvad ka näiteks jumalikud lood (Poola on ju piibliteadlik maa, arvatavasti ei jõua need lood mitte igale välislugejale pärale). Meeldejäävaid tegelasi veel: on Näkk (kinni jäänud hing elu-surma vahel); on Kohviveski, kes oma perspektiivist vaadates on rohkem olemas kui inimesed, sest tema ei muutu; esindatud on lindude ja puude perspektiiv, kaitseinglite oma... See on täiesti uskumatu, et 200 lehekülje sisse mahub nii palju omadega haakuvaid fragmente nii paljudes perspektiivide imeväikestest imesuurteni ja on ka inimlikud, vahel lausa seebiooperlikud teemaliinid ja tegevus toimub umbes nii kolmveerand sajandi jooksul, alates aastast 1914 kuni umbes 1980ndateni.

Kohati meenutab raamat soomerootslanna Maria Turtschaninofi «Pärandmaad» (mida ka väga soovitan), mõlemad raamatus on ühe metsakolka lood läbi pika aja ja maagilise realismi võtmes, kus lisaks inimesele saab tegelaseks ka muu loodus, mõlemas raamatus on neid inimtegelasi, keda tõmbab metsa, kes on heas mõttes metsikud. Ja mõlemas raamatus peab küla hakkama saama ajastu hingustega, sõdadega, halvas mõttes metsikustega.

Mulle tundub, et «Algus...» läbib mu minimalistlikus elufaasis selle sõela, et ma soovin seda endale koju ja soovin selle raamatu jooni täis tõmmata ja veel kord läbi lugeda, üritada lahti muukida, kuidas üldse on võimalik midagi nii tihedat ja maagillist tekitada nii vähesele paberipinnale.

Juba kõige esimene lause haarab lugeja lummusesse. «Algus on koht, mis asub keset universumit.» Ja kusagil seal loo käigus on stseen, kus kaks last mängivad läbi mõtte, et võibolla ei saa mitte keegi küla piiridest välja, nad lihtsalt kivistuvad piirile jõudes ja hakkavad und nägema sellest, mis võiks juhtuda kusagil mujal. Igasuguseid mõttemänge ja võimalusi on siin palju, täiesti omaette teemaliin on näiteks poolhull mõisahärra oma kummalise mängukarbiga.

Olga Tokarczuk autorina on kas ise esoteerik või siis osanud esoteerilisest maailmast võtta need inspireerivad detailid, mida saab lugudeks vormida, seda tean ka tema teiste teoste põhjal (kuidas näiteks näeb maailma astroloog, saab teada tema «Ajan atra läbi koolnute kontide» raamatus). Mismoodi tajuvad maailma kaitseinglid? Kõlab ehk liigmagusalt, aga selle raamatu lugudes on see täiesti omal kohal: sünnitust või sünnitamist või surma vaadatakse mitte inimese, aga tema ingli seisukohalt. Või siis tuleb külas teise ilmasõja ajal suur lahing. Seda jutustab Näkk, kes elus-surma vahel tiigis igavleb... Kui rõõmus ta on, kui näeb järsku nii palju omasuguseid hingi enda ümber, kui «päike pääseb silmapiiri kammitsaist ja hakkab lamajaid puudutama, nende seest vaime taeva poole äratama».

Mitu teemaliini jäävadki mõistatuseks. Kellega sai metsanaine Tähn oma teise lapse? Kas kikkaputkega, kes taimest meheks muutus ja «juurdus temasse rütmikalt»? Kas ta siis vahetas selle lapse külanaisega ära või ei? Neile küsimustele polegi otse vastuseid, see raamat on nii hõrk ja mitmekihiline.

Raamatus on tapmist ja vägistamist ka, kuidas teisiti saakski 20. sajandi Poola külaelu kujutada. Aga see mõjub kuidagi pehmelt, üle libisedes. Sest nii see ju on, aeg parandab kõik haavad ja kindel on üks: iga lugu läheb mingil moel edasi ja kokku saab neist lõimedest igal juhul üks imeline vaip. Ja kui vahepeal taas jumalale sõna anda, siis ta on loonud maailma selleks, et iseend tundma õppida ja see enda tundma õppimise mäng ongi alatises liikumises. Järgneb pikk imeilus rütmikas nimekiri igasugustest suurtest ja väikestest muutustest, mille abiga jumal end tundma õpib.

Just sellisena soovin ka mina maailma tajuda ja see raamat aitas kaasa mu tajude suurenemisele. Mina näiteks olin mõelnud kividele ja nende ajatunnetust ette kujutanud. Mis tunne on olla kivi ja vaadata inimeste maailma peale? Kivide perspektiivi siin loos ei tule, aga on näiteks kirjeldatud, mismoodi tunnetavad puud maad ja tuult või mismoodi valitseb kõige all jahedas ja rõskes seeneniidistik, kes saadab vahepeal oma surmamääratuid endast välja pinnale.

PS. Lisaks lühiromaanile leidub raamatus ka korralik järelsõna. Küll on hea, et meie kultuuris on olemas Hendrik Lindepuu.