«See on selle naise võluvõim. Ta leiab vajadusel alati mõne eksinud rüütli»

Foto: Shutterstock

Martin Walkeri «Politseiülem Bruno juhtumite» sarja kaheksas osa «Patriarh» rõõmustab neid, kes hindavad peent kokteili rahvusvahelise poliitika keerukatest nüanssidest ja maakoha intriige koos terakese Prantsuse veini ja kokakunstiga.

St Denis’ linnakese politseiülemal Benoît «Bruno» Courrègesil on põhjust hakata kahtlema oma eluaegses iidolis. See on kolonel Jean-Marc Desaix (hüüdnimega Patriarh), keda autasustasid teenete eest Teise maailmasõja hävituslendurina nii de Gaulle kui ka Stalin. Kui Patriarhi häärberis sureb kahtlastel asjaoludel tema hea sõber Gilbert Clamartin – endine õhuväeatašee Moskvas –, hoitakse kõike kiivalt salajas. Ehkki ametlik teadaanne ütleb, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, Brunot see ei veena. Pisiasjad ei klapi, seega käivitab ta ametliku uurimise. Peatselt otsustatakse panuseid tõsta ja juurdlusse sekkuvad Pariisi ametivõimud.

Loe raamatust üht põnevat peatükki!

***

Martin Walker, «Patriarh». Foto: Raamat

Prantsuse väikelinna St Denis’ politseiülem Benoît Courrèges, kõigi jaoks Bruno, oli seda päeva nii innukalt oodanud, talle polnud pähegi tulnud mõte, et see võiks tragöödiaga lõppeda. Väljavaade kohtuda oma lapsepõlvekangelasega, saada kutse tema koju ja suruda ühe Prantsusmaa väljapaistvaima poja kätt, oli teda aukartusega pimestanud. Ja seda ei juhtunud Brunoga tihti.

Bruno oli Patriarhi karjääri jälginud sellest ajast, kui ta väikese poisina hambaarsti ooteruumis narmendavast Paris Matchi ajakirjast tema kangelastegudest luges. Ta oli artiklit silmadega õginud ja unistanud väljalõikealbumi tegemisest, aga ei saanud vajalikke ajakirju ja ajalehti kätte. Selle asemel leppis ta raamatukogudega, algul kiriku orbudekodus ja hiljem, kui tädi ta oma majapidamisse võttis, Bergeraci avaliku raamatukoguga. Pildid olid talle mällu sööbinud: tema kangelane lumes kamuflaaživärvides lennuki taustal, lühikestes pükstes ja raske käsirelv kõrval, mingis uhkes palees või salongis klaase tõstmas. Bruno lemmikfotol oli piloot just kiivri peast võtnud, tema juuksed olid sassis, ta lehvitas kokpitist juubeldavatele mehaanikutele ja lenduritele esimese prantslasena, kes ületas helibarjääri.

Nüüd oli tähtis hetk käes ja Bruno lihtsalt pidi oma elevuse üle naeratama. Bruno oli isegi vormi kandnud, oli tuttav üksteisele vasturääkivate käskude kaose ja sõja segaste huvide vastuoludega. Ta teadis, nagu ainult veteran teada võib, et Patriarhi avalik kuvand varjab vigu, läbikukkumisi ja ebaõnnestunud operatsioone. Ta oleks pidanud oma vaimustusest välja kasvama. Ent mingi visa, hõõguv tuum oli jäänud imetlusest, mida ta tundis poisipõlves mehe vastu, keda pidas Prantsusmaa viimaseks kangelaseks.

Kätlemisjärjekorras oodates teadis Bruno, et polnud kunagi nii uhkel ja eksklusiivsel üritusel osalenud. Loss ei olnud suur, ainult kolm korrust ja neli komplekti aknaid kummalgi pool uhket kahe poolega sissepääsu. Aga maja proportsioonid olid täiuslikud ja see oli armastusega renoveeritud. Ehkki selle juurde kuuluv rohmaka sakilise kaitsepiirdega torn oli keskaegne, kehastas loss kaheksateistkümnenda sajandi diskreetset elegantsi. Parki avaneval laial terrassil seisev keelpillikvartett mängis Vivaldi «Nelja aastaaja» «Sügist», mis ümbritsevaga ideaalselt sobis. Bruno kujutles, kuidas lossi tube kaunistavad Fragonardi maalid täiuslikes poosides neidudest.

Terrassi juures rüüpas vähemalt sada inimest lobisedes ja pargis jalutades šampanjat. Naiste naer oli muusikale täiuslik taust. Bruno ümber liikus veel teist sama palju külalisi, kes võtsid lennuväevormides ettekandjate kandikutelt klaase. Ta kuulis inglise-, saksa, vene- ja araabiakeelseid jutukatkeid ja silmas vähemalt tosina riigi vorme. Ta tundis ära Pariisi, Toulouse’i ja Bordeaux’ poliitikud, suurem osa konservatiivid, aga siin-seal olid ka mõned sotsialistidest linnapead ja valitsuse ministrid Pariisist.

Eranditult kõik meeskülalised näisid keerlevat ümber jahmatavalt ilusa blondiini, kellega Bruno oli just kohtunud, see oli Patriarhi minia Madeleine, peoperenaine. Varem oli ta Brunole jahedalt naeratanud ja teda pilguga mõõtnud, surudes tal kätt harjunud liigutusega, mis suunas mehe tema abikaasa juurde, kes oli vastuvõtjate reas järgmine.

Lossipargi taga paremal laiusid põllud Dordogne’i jõeni ja karjamaal rohtu söövad šarolee veised nägid välja, nagu oleksid nad hoolikalt oma kohtadele paigutatud. Vasakul, kuldsete ja punaste lehtedega puudega kaetud mäeharjade vahel säras Vézère jõekäär sügispäikeses. Isegi ilm, mõtles Bruno, ei julgenud rikkuda Prantsusmaa nii väljapaistva poja üheksakümnendat sünnipäeva.

«See peab küll olema üks riigi kauneimaid vaateid,» ütles vana daam, keda tunti Punase Krahvinnana, oma kohalt ratastoolis pilku tõstes. «Kirikutorn jõe ühel ja lossivaremed teisel kaldal teevad selle peaaegu täiuslikuks. Teate, Marco ostis selle koha pennide eest. Ma olin temaga, kui ta seda esimest korda nägi ja otsustas selle osta. Küllap oli sellestki kasu, et mu enda loss on lähedal.» Naine vaikis naeratades.

«Kus sa temaga kohtusid, grand’mère?» küsis krahvinna Ameerikas sündinud pärijanna Marie-Françoise. Neiu oli värske ja võluv oma paksust sinisest siidist lihtsas kleidis, mille värv sobis tema silmadega. Tema kunagi kohmakas prantsuse keel, mida olid parandanud õpingud Bordeaux’ ülikoolis, oli nüüd sorav.

«Kohtusin temaga Moskvas, kus ta oli staar. See oli vastuvõtul Kremlis pärast Stalini matuseid ja Marco nägi täisvormis suurepärane välja. Ta kandis ainult Nõukogude Liidu kangelase medalit. Kõik muidugi tundsid teda. Meie saadik oli päris solvunud, et Marcot temale eelistati. Hruštšov tuli teda kallistama. Tuli välja, et nad olid pärast Stalingradi lahingut kusagil Ukraina rindel kohtunud.»

Krahvinna vaatas lapselapselapse poole ja tema huultele ilmus lustlik naeratus, mis ta nooremaks muutis. «Ma ei unusta kunagi teiste naiste jäiseid pilke, kui Marco minu juurde tuli ja mulle käsivarre ulatas. Mon Dieu, ta oli ilus mees. On omal moel praegugi.»

Bruno jälgis naise pilku terrassilt lossi viiva kahe poolega ukse juurde, kus tervel Prantsusmaal Patriarhina tuntud mees endiselt külalisi tervitas. Ta seisis tumesinises kena lõikega ülikonnas sirgelt, punane lips sobis kokku diskreetse punase märgiga revääril, mis andis tunnistust Auleegioni ordenist. Tema selg oli sirge nagu joonlaud ja tihedad valged lokid langesid kraele. Lõug oli ikka sama tugev, samuti käepigistus, ja pruunide silmade terava pilgu eest ei jäänud midagi varjule. Need silmad olid Brunot uudishimulikult vaadanud, kui ta ratastooli lükates saabus. Aga kui Punane Krahvinna oli tutvustanud teda kohaliku politseinikuna, kes oli naise elu päästnud, olid silmad soojas tänutundes pilukile tõmbunud.

«See on selle naise võluvõim,» ütles ta palju noorema mehe häälega ja kummardus naise kätt suudlema. «Ta leiab vajadusel alati mõne eksinud rüütli.»

Kolonel Jean-Marc Desaix oli teiste lendurite ja naiste seas, keda ta oli armastanud, tuntud kui Marco. Aga ülejäänud Prantsusmaa jaoks oli ta lihtsalt Patriarh, kahe riigi sõjakangelane, Auleegioni Suurristi ja Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe ja punase lindi omanik. Esimese oli Patriarhile üle andnud tema sõber Charles de Gaulle, teise uhkel tseremoonial Kremlis Stalin ise.

Nagu suurem osa Prantsuse poisse, teadis Bruno, et Nõukogude Jak-hävitajatega lennanud Prantsuse lendurite Normandie-Niemeni eskadrill oli alla tulistanud rohkem vaenlase lennukeid kui üksi teine Prantsuse üksus. Ja see oli kogu Punase lennuväe tulemuselt teine eskadrill, mis hävitas 273 vaenlase lennukit. Kakskümmend kaks neist oli alla tulistanud Marco Desaix, tol ajal pimestavalt kena noormees, kelle kena välimust võis pidevalt näha Nõukogude Liidu uudistesaadetes ja ajalehtedes. Okupeeritud Prantsusmaal muutus ta tänu BBC edastatud võitudele kangelaseks ajal, mil Prantsusmaa hädasti selliseid võitlejaid vajas.

Bruno oli seda kõike lugenud ühest narmendavast raamatust orbudekodu raamatukogus. Teda olid erutanud noorte sõjaväelendurite eksootilised nimed uudistes Süüriast ja Pärsiast ning ta üritas kujutleda pikka rongireisi kõrbest külmale Venemaale. Ta mäletas tänase päevani, et Prantsuse hävitajad tulistasid oma esimese vaenlase, Focke-Wulfi hävitaja, alla 5. aprillil 1943. Suve lõpuks olid nad tulistanud alla veel seitsekümmend lennukit ja alles oli neist kuus pilooti. Aga nad olid võitnud midagi enamat kui lähivõitlused õhus. Väites, et need mehed olid oma Vichy valitsuse all oleva kodumaa mässajad ja reeturid, andis natside feldmarssal Wilhelm Keitel käsu, et kõik vangi langenud Prantsuse lendurid tuli kohapeal maha lasta, nende perekonnad Prantsusmaal tuli arreteerida ja koonduslaagrisse saata.

Bruno oli vandunud, et temast saab lendur nagu tema kangelane, kuni ületöötanud õpetaja tema ülerahvastatud koolis talle järsult ütles, et viletsad hinded matemaatikas ja füüsikas välistavad igasuguse võimaluse, et ta Prantsuse õhujõududesse vastu võetakse. Paremuselt teise võimalusena astus Bruno enne seitsmeteistkümnendat sünnipäeva Prantsuse sõjaväkke. Aga ta võis siiski lugeda Marco Desaix’ kuulsusrikkast karjäärist. Ta oli 1945. aastal Prantsusmaale tagasi pöördunud, juhtinud neljakümne Jak-hävitaja retke, mille Stalin oli andnud Normandie-Niemeni lenduritele, et nad saaksid ühineda vastsündinud Prantsuse õhujõududega.

1948. aastal astus Marco diskreetse ametliku toetusega vabatahtlikuna noore Iisraeli riigi teenistusse. Ta lendas Tšehhi valitsuse antud Messerschmiti hävitajaga ja temast sai uuesti äss. Prantsusmaale jõudes liitus ta katselendurina firmaga Dassault Aviation ja ületas esimese Prantsuse lendurina helibarjääri. Siis aitas Marco Dassault’l müüa Mystère ja Mirage’i hävitajaid, millest sai uue Iisraeli lennuväe selgroog, ja alustas karjääri ärimehena, temast sai Dassault’, hiljem Air France’i ja Airbusi direktor. Austusest tema pika ja isamaalise karjääri vastu valiti ta lõpuks senatisse.

See oli suurejooneline elu, mida Bruno teadis peast, ja kutse Patriarhi lossi tema üheksakümnendale sünnipäevale oli teda meeletult rõõmustanud. Bruno teadis, et teda ei kutsutud tema enda pärast, ta oli Punase Krahvinna kaaslane, mees, kelle hoolde võis usaldada ratastooli ja hapra naise selles.