Kuidas portreteerida konna

Raamatuportaal
Copy
Anti Saar.
Anti Saar. Foto: Mihkel Maripuu

Kirjastuselt «Kolm Elu» on ilmunud Anti Saare värske ja napi pealkirjaga lasteraamat «Konn». Autor ütleb, et ühtki looma pole ta varem oma lugude peategelaseks valinud. Millest siis nüüd selline otsus?

«Kord paari aasta eest kohtusin lugejatega ühes maakoolis,» räägib Saar. «Ja üks laps küsis minult hästi konkreetselt: «Kas sul pole ühtegi loomaraamatut? Näiteks kiisust, kes kaotab õhupalli?» Pidin tunnistama, et ei ole ja et sellisest kiisust ma vist ka kirjutada ei oskaks. Siis mõtlesin hetke ja lubasin, et ikkagi proovin. Proovin kirjutada näiteks konnast.»

Anti Saare lasteraamat «Konn».
Anti Saare lasteraamat «Konn». Foto: Erakogu

Ometi tundub «Konn» olevat natuke teistsugune loomaraamat, kui lastele harilikult kirjutatakse. Ühelt poolt ei tasu temast otsida tarkusi, mida pakub lastele looduseteemaline teatmekirjandus. Siin on siiski väljamõeldud jutukesed, lõbusad ja kurvad, enamasti naljakad, mille peategelane on konn. Teisalt jällegi ei ole Saare raamatu konn mõni Saabastega Kassi või Miki Hiire taoline loom, kes kannaks riideid, sööks lusikaga taldrikust putru ja käituks muidu nagu inimene. Selle üle, kuidas loomi muinasjuttudes, lastelauludes või kõnekäändudes kujutatakse, meeldib Saarele oma konna seltsis fantaseerida.

«Loomadele inimlike iseloomujoonte omistamisel on pikk ajalugu, mis ulatub Aisopose valmideni välja,» selgitab Anti Saar. «Keeruliselt öeldes nimetatakse seda nähtust antropomorfismiks ja minu meelest on see üks kõige sügavamaid kurja juuri meie ja looduse suhetes. Aga muidugi teen ka mina oma konnaga selles suhtes kompromisse. Näiteks lasen tal inimkeeles rääkida – et ta võiks ise vastata, kui näiteks küsitakse, et mis konnad ei krooksu.»

Regina Lukk-Toompere.
Regina Lukk-Toompere. Foto: Sille Annuk

Kunstnik Regina Lukk-Toompere möönab, et portree, mille jutukesed konnast esitavad, tekitas temaski siseheitlusi: mis laadis säärast loomakest kujutada?

«Tundsin illustreerides kogu aeg mingeid piire: oleks nagu teatmeteos, aga samas sugugi mitte, teeks realistlikke pilte, aga läbinisti ei saa ja tegelikult ka ei taha, sest juhtumas on ebarealistlikke asju,» sõnab kunstnik.

Nii toimetab elutruult kujutatud konn ka piltidel pooleldi fantastilises maailmas ning raamatu illustratsioonid on lugudega kenasti kooskõlas. «Kuigi lugeja saab konnast üksjagu teada, saab ta ka lihtsalt naerda, üllatuda ja kaasa elada,» usub Lukk-Toompere.

Tagasi üles