Lugu poisist, kellega keegi miskit peale ei oska hakata

Sir Terry Pratchett. Foto: SWNS.com/Scanpix

Terry Pratchetti «Mort» naerutab Surma õpipoisi sekeldustega, samal ajal kui vanameister ise otsustab teadmata ajaks puhkuse võtta. See on Kettamaailma neljas romaan, raamat, millest kirjanik isiklikult soovitas sarja avastamisega pihta hakata, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Kettamaailm. Mort on selline poiss, kellega keegi miskit peale ei oska hakata, ei isa ega töölaadal õpipoiste otsijad. Kui kell lööb kesköötundi, saabub ometi üks, kes teda enda hoole alla soovib - SURM. Uue isanda valdustesse jõudes tutvub Mort teiste sealsete asukate, kena neiu ning vana teenriga. Poiss pikka õpetust ei saa, mistõttu ei saa imestada, et ta esimene iseseisev tööpäev vussi läheb. Keegi, kes oleks pidanud surema, ei tee seda teps mitte, mis muidugi universumi tasakaalu paigast ära ajab. Mort ei julge eksimust tunnistada ja Surm sõidab südamerahus puhkusele, nii et poiss peab oma segaduse iseseisvalt ära klaarima.

Terry Pratchett, «Mort». Foto: Raamat

«Mort» pakub lugu oma koha otsimisest ja leidmisest, elust ja surmast, ühesõnaga saatuse omaenda kätesse võtmisest. Jutustus on ajatu, nauditav täna nagu ta oli seda 30 aasta eest ja on ka 30 aasta pärast. Kusjuures, teadsin enne lugemist vaid, et raamat räägib Surmast, nii et üllatusin, et kui selle keskmest hoopis tema õpipoisi leidsin. Mulle meeldis loo seikluslikkus ja tegelased, eriti Surm ja tema hobune, ja muidugi imetlesin maailma, alates Surma kodust ühes isekirjutuvate elulooraamatutega kuni teiste killukesteni, kuhu ametikohustused peategelasi viivad.

Lisaks piiritule fantaasiale moodustavad Pratchetti kolmainsuse huumor ning kõverpeeglis tähelepanekud inimloomuse kohta. Loed, vaimustud, itsitad, noogutad kaasa. «Morti» võtsin ette soojenduseks Terry Pratchetti eluloole. Vastupidiselt kirjanikuhärra soovitusele alustasin kunagi Kettamaailmaga ikka algusest, «Võlukunsti värvist», mille kummaline maailm ega tegelased mind sugugi ei vaimustanud. Katsetasingi nüüd, kas mulle on ajaga Pratchetti soolikas kasvanud.

Raamatus leidus kohti, mis mulle väga meeldisid, aga oli ka niisuguseid, mis oma absurdsuses endiselt nina panid krimpsutama. Kui igale asjale vinti peale keerata, tekib üleküllastus. Näib, et pean veel küpsema, aga kindlasti loen millalgi Kettamaailma edasi.