LUGEMISSOOVITUS Raamat mehest, kes sai köie kaela ja kõlkus korrektselt, ametniku kombel

Raamatuportaal
Copy
7. juuli, 1961. Adolf Eichmanni kohtuprotsess Jeruusalemmas.
7. juuli, 1961. Adolf Eichmanni kohtuprotsess Jeruusalemmas. Foto: STR/AP/Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Hannah Arendti reportaaži «Eichmann Jeruusalemmas».

See võiks olla ka reportaaž banaalsuse kurjusest. Või banaalsuse banaalsusest. Või kurjuse kurjusest. Ja juba lähebki käest ära va jutujärg. On kurjus olemas või vaid headuse puudumine? Või vastupidi? On banaalsus olemas või vaid erksuskirevuse tulemata jäämine? Ja milleks on ülepea olev ega pigem eimiski? Filosoofid on aastatuhandeid üritanud meil juhet kokku jooksutada, juba enne seda, kui juhtmed leiutati. Filosoofid on ses asjas ab ovo äärmiselt edukad olnud, ju jäävad in aeternum.

Hannah Arendt «Eichmann Jeruusalemmas».
Hannah Arendt «Eichmann Jeruusalemmas». Foto: Kuvatõmmis

Hannah Arendt oli tark inimene, Adolf Eichmann küllaltki rumal. Eichmanni Argentiinast äratoomine ja Iisraelis sümboolilise kohtuprotsessi korraldamine oli kahtlemata üks teise ilmsõja järgse maailma suuri lugusid. Mille Arendt ka üksikasjalikult ja taustadega kirja pani. Ja oligi üsna banaalne kolb kokkuvõttes. Ei olnud see Eichmann mingi hirmus inimene, tavaline keskpäramees, ontlik ametnik. Tegi ära, mis kästi ja ajuti ilmutas initsiatiivi. Innukaks muutus. Evakueerida? Evakueerime. Tappa? Tapame. Juudid? Juudid. Mustlased? Mustlased. Ja nii edasi. Töö tahab tegemist, mõtlemine pole näidustet. Või mõelda töörööpaid pidi, et kõik sujuks. Töö võis olla tapatöö, suurusjärgud võisid olla suured, aga töö ei saanud ripakile ju jääda. Inimlikkus oli niikuinii mingi imelik asi, mida harrastasid kahtlasevõitu lüürikud ja õllesõbrad.

Arendt kirjutab väga hästi ja päris objektiivselt. Siin ei ole seda hilisemas võitjate looloogikas prevaleerima hakanud «Hitler oli kõigi aegade suurim kuri» suhtumist. Tosin aastat võimul ja sellest pool aega sõjas olnud natsionaalsotsialistlik Saksa riik ei jõudnud kuidagi ajaloo suurimaks kurjaks kasvada, kuigi eeldused muidugi olivad. Täna on räigemaid kurjureid näha, nad on ehk kenama ülikonna selga pannud ja varjavad end mineviku olematute kangelastegude valerüüga. Paljude üle pole kunagi kohut mõistetud. Kogu tiblastan peesitab oma väljamõeldud kuulsuse paistel ja usub, et neil on indulgents igavesest ajast igavesti. Viisakas emotsioonivaba saatus langegu putinoidide osaks, kui tuleb ka kangutada erioperatsiooniga rahvusvahelise kohtu ette. Eichmann sai köie kaela ja kõlkus korrektselt, ametniku kombel. Mõttetu elu, halbade tegude maailmas, uskudes õigsust, õiglust ja õigust. Hea sulega kirja pandud, väärib tutvumist. Raske aeg, keerulik teave, aga ikkagi. Kogu aeg ei saa sula lõbu riiulisse valada.

Ja päriselt ka. Mõelgem alati kas või hetkeks, kui tuleb otsuseid teha. Saagem/jäägem targaks. Olgem seejuures enesekindlad. Halbust tekitavad rumalad. Kes on väga järje- ning enesekindlad! Hasta la victoria siempre, moameeste võit!

Tagasi üles