Tuul Sepp uues raamatus: oleme jõudnud ajajärku, mida nimetatakse uueks suureks väljasuremislaineks

Eesti loomaökoloog ja teaduse populariseerija Tuul Sepp. Foto: Kristjan Teedema

Ilmunud on loomaökoloogi Tuul Sepa uus raamat «Loovad loomad muutuvas maailmas». Teose peategelasteks on loomad, kes püüavad loovuse abil sammu pidada inimtekkeliste keskkonnamuutustega.

Keskkonnareostus, elupaikade kadu ja killustumine, kliimamuutused, ressursside ületarbimine ja linnastumine on keskkonnamuutused, mis mõjutavad lisaks metsikutele loomadele ka nende sugulast, inimliiki. Looduse hea käekäik on seetõttu indikaator selle kohta, millist elukeskkonda me loome endale ja oma lastele. Loomade ja looduse parem mõistmine aitab meil üles leida eestlaste enesetunnetuse aluseks oleva identiteedi loodusrahvana.

Hõlpsasti loetav ja humoorikas raamat põhineb autori kogemustel ning teadustööl loomade käitumise ja tervisenäitajate uurimisel. Mark Antonius Puhkani sisutihedad ja sügava loodustunnetusega illustratsioonid viivad lugeja loomadega empaatilisse kontakti.

Tuul Sepp, «Loovad loomad muutuvas maailmas». Foto: Raamat

Postimehe Kirjastus esitleb Tuul Sepa ja Mark Antonius Puhkani raamatut «Loovad loomad muutuvas maailmas» 30. mail kell 18.00 Viru keskuse Rahva Raamatus.

Loe raamatust katkendit!

***

Maailm on alati olnud muutumises. Meie kliimat ja loodust mõjutavad Päikesel toimuv, Maa orbiidi muutused, vulkaanipursked, looduslikku päritolu süsihappegaasi hulk atmosfääris. Ka väiksemal skaalal on elukeskkond muutunud – elupaigad tekivad ja kaovad, liigid kooslustes tulevad ja lähevad. Loomuliku koosluste vaheldumise tulem usena võib rohumaast saada mets ja järvest soo. Ka suuremad häiringud nagu tormid või tulekahjud võivad vanu elupaiku kaotada ja uusi, teistsuguseid, juurde tekitada.

Looduslike keskkonnamuutustega sammu pidamiseks on looduslikel liikidel kolm võimalust. Esiteks, rännata. Kui ei meeldi, mine ära. Kuskil leidub ikka paik, kus rohi on rohelisem ja liigile sobivad elupaiganõuded täidetud. Teiseks, kohaneda. Muuta oma käitumist või kehasiseseid protsesse nii, et need uutesse tingimustesse paremini sobituksid. Külmal talvel kasvatada paksem kasukas selga ja soojema ilma korral otsida varju. Kolmandaks, kohastuda, muutuda üle põlvkondade. Kõik isendid ei ole ühesugused, nad erinevad üksteisest. Alati sobitub mõni isend muutunud keskkonda paremini kui teine. Paremini sobituv saab rohkem järglasi ning järgmises põlvkonnas on juba rohkem muutunud keskkonnaga paremini sobituvaid elukaid.

Maailm on väga vana – neli ja pool miljardit aastat. Viimane geoloogiline ajastu on Maal kestnud kaks ja pool miljonit aastat. See periood Maa ajaloos kannab nime kvaternaar, ja seda iseloomustab kliima tsükliline muutumine – jääajad vahelduvad jäävaheaegadega. Jääajad ei tule ega lähe loomulikult üleöö. Ikka tuhandete ja kümnete tuhandete aastatega. Praegugi taastume veel tasapisi 25 000 aastat tagasi lõppenud jääajast. Jääaegade tulemine ja minemine on samuti keskkonnamuutus, millega liigid peavad toime tulema.

Looduslikud keskkonnamuutused toimuvad üldjuhul võrreldes inimtegevusega väga teistsuguses ajaskaalas. Kogu Maa pikka ajalugu arvestades on selge, et inimene on maailma muutmises kaasa löönud üsna lühikest aega. Arvatakse, et ehk umbes 3000 aastat on inimene looduslikke elupaiku oma parema äranägemise järgi ümber kujundanud. Metsi põldudeks muutnud ning rohumaid karjatanud. Liike ühest kohast teise viinud ning sellega looduslikke kooslusi segi raputanud. Küttinud ja kalastanud, kuivendanud ja niisutanud, aretanud ja arendanud.

Kõige rohkem on inimene Maad ümber kujundanud viimase kahesaja aasta jooksul. Meid on selle aja sees saanud väga palju ja oleme tehnoloogilise arengu tõttu võimelised elupaiku mõjutama enneolematus ulatuses. Praeguseks on inimeste mõju jõudnud juba 95%-ni Maa looduslikest elupaikadest. Muutused on olnud enneolematult kiired ja järsud.

Liikide varasemad vahendid maailma muutumisega sammu pidamiseks pole sellisel skaalal ja tempos toimuvate muutuste jaoks kaugeltki piisavad. Võib ju proovida kohaneda, aga keha võime muutuda seab elu jooksul toimuvate ümberkorralduste ulatusele piiri ette. Ränne, parema elupaiga otsimine, ei aita, kui kusagil paremat paika polegi. Ja kohastumine, see üle paljude põlvkondade toimuv protsess, mille käigus võib tekkida tõesti ka päris uusi, täiesti teistmoodi keskkonda sobituvaid tunnuseid, on väga aeglane. Liiga aeglane. Nii olemegi jõudnud ajajärku, mida nimetatakse uueks suureks väljasuremislaineks. Looduslikud liigid kaovad maailmast iga päev ja selles on süüdi inimene.

Loomade looduslik võime aeglaselt muutuva maailmaga ühte takti hoides samuti muutuda ja nii sammu pidada on siiski inimkonna jaoks võimalus. Jah, praegu on looduskeskkond väga halvas seisus. On palju liike, kelle elupaigad on armetult kokku kuivanud, kuid nad on endiselt veel alles, sest nad on võimelised mõnda aega vastu pidama. Kui neile anda rohkem aega, on nad suutelised ka muutuma: rändama, kohanema, kohastuma. Võib olla isegi inimtegevusega, kui selle mõjule ja ulatusele on piirid pandud.

Kui aeglaseks muutumiseks aega ei ole, surevad aga paljud liigid välja. Need liigid võivad praegu veel meie seas olla, ent kui neile ei anta võimalust keskkonnamuutustega sammu pidada, siis nad kaovad.

Mõistes ja väärtustades looduslikke liike muutuvas maailmas, võiksime olla suutelised inimtekkelistele keskkonnamuutustele pidurit tõmbama. Kaitsta ja taastada looduslikke elupaiku nii inimtegevuse lähedal kui ka kaugel, alustades nendest paikadest, kus looduse seisund on kõige halvem. Takistada reostuse jõudmist õhku, vette, mulda. Aeglustada inimtekkelisi kliimamuutusi.

Seda kõike on vaja nii looduse mitmekesisuse kaitseks kui ka meie endi jaoks. Inimene kuulub ju samuti loomariiki. Me kuulume ka inimese perekonda, inimlaste sugukonda, esikloomaliste seltsi ja imetajate klassi. Bioloogiliselt pole mingit küsimust, kas inimene on loom või mitte. Kõik need metsades, ookeanides, jõgedes ja soodes askeldavad tegelased on meie sugulased, jagades meiega lisaks elupaigale ka enamust oma geenidest.

Kahtlemata kuulume loomade hulgas võitjate hulka. Nende sekka, kes on ühisest alguspunktist, meie ühisest esivanemast, aastamiljonite käigus mööda erinevaid evolutsioonilisi radu kõndides tänasesse päeva välja jõudnud.

Kuna stardijoon oli meil kõigil sama ja kõiki loomi praeguse vahefinišini toonud looduslik protsess ehk evolutsioon samuti, pole selles midagi üllatavat, et paljud inimestel leiduvad tunnused esinevad ka teistel loomadel. Et loomade käitumises, füsioloogias ja geenides on väga palju kattuvust inimesega. Ka inimene kohastub, kohaneb ja rändab. Ka inimene kannatab, kui keskkond liiga kiiresti muutub.

Seepärast saaks metsikute loomade uurimist praegusest oluliselt laiemalt kasutada inimesega toimuva mõistmiseks tänapäeva maailmas. Selleks, et aru saada, mida me praeguses keskkonnas valesti teeme, on kasulik end kõrvalt vaadata. Me peame suutma looma pilguga vaadata ennast ümbritsevat keskkonda – et mõista, kus me oma inimlikkuse rada pidi rühkides looduslikust taustast liiga kaugele oleme ekselnud, jõudes välja paika, mis meie liigile tegelikult ei sobi.

Evolutsioon ei ole loomi muutuvates keskkonnatingimustes siiski päris kaitsetuks jätnud. Mõõduka muutuste tempoga suudab loodus sammu pidada. Loodus on loomadele sisse ehitanud võime väiksemate muutustega suurepäraselt hakkama saada, ka ennustamatusega. Keskkond on ju täis ootamatusi ja juhuseid. Selliste muutustega toimetulekuks on kõik loomad vähemal või rohkemal määral oma käitumises ja füsioloogias paindlikud.

Kõige rohkem paindlikkust on loodus jätnud käitumistunnustesse. Käitumise muutmine on meie ja ka teiste loomade esimene abivahend keskkonnamuutustega hakkama saamiseks. Siin raamatus olen käitumise paindlikkust nimetanud ka loovuseks. See on leidlikkus, oskus kohaneda, võime leida uutmoodi keskkonnas ellujäämiseks sobiv strateegia.

Oleme loovust harjunud defineerima kui inimest iseloomustavat tunnust. Nüüd räägime aga loomade loovusest. Kas nii võib? Kas loomadest on mõtet otsida inimlikkust ja kas inimest võib käsitleda loomana? Antropomorfism, liigne inimsuse otsimine, on tavaline kriitika loomade käitumise inimlikkusest liigselt vaimustusse sattuvatele teadlastele.

Tänapäevasem arusaamine loomade käitumisest ja evolutsioonibioloogiast ütleb, et ületamatute piiride tõmbamine inimese ja teiste loomade vahel on ekslik ja vananenud. See on suuresti tõendamata ja ebateaduslik. Sellest lähtudes oleme teinud mitmeid suuri vigu, mida oleks olnud võimalik ära hoida, kuid mida nüüd, vigu tunnistades, on võimalik tagasi pöörata. Me oleme hävitanud metsikute loomade populatsioone ja elupaiku, pidades neid vähemväärtuslikeks olenditeks, ressurssideks, mida inimesel oleks nagu õigus oma ülimuslikkuse tõttu, «tugevama õigusega» kasutada. See käitumine pole pelgalt vallandanud ühe Maa ajaloo suurimatest väljasuremislainetest, vaid tulnud ka ringiga tagasi meid ennast sabast hammustama. Tuleb välja, et hävitades looduslikku keskkonda, oleme hävitanud ka seda, mida me ise vajame – puhast õhku, vett, stabiilseid õhutemperatuure, toimivaid ökosüsteeme. Keskkond, kus looduslikud liigid järjest välja surevad, on ohuks ka inimloomale endale.

Inimsarnasuse eitamine on oma aja ära elanud. Primaatide käitumise uurija Frans de Waal on antropomorfismi vastandmõistena võtnud kasutusele termini antropodenial. Tõlkes võikski see olla siis ehk inimsuse eitamine. Tema arvates on selgelt ekslik arusaam, et inimene on midagi väga erinevat ja loomade käitumises ei tohiks inimlikke jooni otsida. Tohib ikka. Lihtsalt peab säilitama terve ja teaduspõhise mõtlemise ning mitte kasutama inimese ja teiste loomade käitumise sarnasust lolluste ja vägivaldsuse õigustamiseks.

Teiste loomade peal on meil kergem omada kõrvalpilku ning saada aru, et inimese muudetud keskkond võib olla ohtlik nii neile kui meile. Näiteks, saades aru, et õhu- või veereostus suurendab tervisehädasid erinevatel loomarühmadel alates kaladest ja lõpetades merelindudega, näeme selgemalt ohtu ka iseendale.

Pikaealised merelinnud on inimesega paljuski sarnased, sest ka inimene on pikaealine liik, ning nii merelindudel kui inimestel esineb see, mida me bioloogias nimetame aeglaseks elutempoks. Ehk siis aeglane kasvamine ja areng, pühendunud hoolitsemine järglaste eest ja pikk eluiga. Kui me teame, et merelindude tervist mõjutab negatiivselt pikaajaline kokkupuude reoainetega, saame sama oletada ka inimese kohta. Samamoodi näitab põllulindude kadumine ja kehv tervis, et ka inimene ei tohiks pestitsiidide tervisemõjudesse kergekäeliselt suhtuda.

Võime kujundlikult öelda, et looduse kaevandused on üksteise järel hoiatavalt vait jäänud kanaarilinde täis – üha uued teadmised inimese muudetud keskkonna kahjuliku mõju kohta mitte ainult looduslike liikide arvukusele ja mitmekesisusele, vaid ka tervisele, peaksid meid hoiatama keskkonnamuutuste negatiivsete tervisemõjude eest loomaliigile nimega inimene. Me ei ole loodusest veel niivõrd eemaldunud, et võiksime arvata, et meile sobiv keskkond erineb väga palju looduslikele liikidele sobivast keskkonnast. Me ei ole robotid, me oleme loomad. Me vajame puhast õhku, puhast vett ja puhast toitu.

Kõige tõhusam lahendus väga paljudele tänapäeva maailma probleemidele oleks looduskeskkonna hea käekäik kogu inimtegevuse alusprintsiibiks seada. Väga paljud probleemid hakkaksid iseenesest vähehaaval lahenema, kui meie esimene prioriteet oleks loodushoid.

Vaatame ühe näitena minu lemmikteemat, linnastumist. Millised on linnakeskkonnas elavate inimeste peamised probleemid ja tervisehädad? Need on seotud õhureostuse, väheste liikumisvõimaluste, mürareostusest põhjustatud stressi ja valgusreostusest põhjustatud unehäiretega. Laste ja noorte vaimse tervise probleemid on osaliselt seotud vähese viibimisega looduslikus keskkonnas, väheste võimalustega loodusega tähendusrikkalt suhestuda või ise oma liikumistrajektoore valida.

Kuidas linn inimese jaoks paremaks muuta? Üks lahendus on tuua loodus linna tagasi. Luua linna võimalikult palju looduslikke elupaiku, teha ruumi rohelusele ja voolavale veele, piirata autodele antavat ruumi. Linnalooduse hea käekäigu indikaatoriks on näiteks tolmeldajad – liblikad ja mesilased –, aga ka muud loomaliigid. Halvas ökoloogilises seisus linnas kohtame lindudest vaid varblast, tuvi ja hakki. Heas ökoloogilises seisus linnas võiksid leida oma koha ka vanades puuõõnsustes pesitsevad kakud, rohumaadel askeldavad rukkiräägud ja hüübid, võib olla isegi vooluveekogudel jahti pidavad jäälinnud.

Idee, et looduses on juba olemas lahendused tänapäeva maailma probleemidele, on üha enam praktikasse jõudmas. Kliimamuutuste mõju leevendamiseks, vee- ja toiduturvalisuse tagamiseks, keskkonna puhastamiseks reostusest, looduskatastroofide riskide vähendamiseks ja inimeste tervise parandamiseks rakendatakse üha rohkem loodusepõhiseid lahendusi.

Hästi hoitud looduskeskkonnas toimivad aineringed ja toiduahelad. Taimekahjurid on kontrolli all mürke keskkonda lisamata, põllud vajavad vähem lisaväetisi, veekogud on kaitstud liigtoitelisuse ja reostuse eest ning suudavad toetada ökosüsteeme isegi kümnete kilomeetrite kaugusel veekogu piiridest. Ökoloogiliselt majandatud ja kaitstud metsad pakuvad elupaiku ning jätkusuutlikku ressurssi ka inimesele, olgu selleks ressursiks siis puit, metsasaadused või süsiniku sidumise võime.

Loodus on kõige osavam insener ja kõige andekam kunstnik. Evolutsioonibioloogia rajaja Charles Darwin on kirjutanud teoses «Liikide tekkimine»: «Looduslik valik on tegutsemiseks lakkamatult valmis olev jõud, mis on inimese väetitest jõupingutustest niisama mõõtmatult üle, kui ületavad looduse teosed meie kätetööd.»

Loodusele võimaluse andmine ei tähenda seda, et inimtegevus tuleb igal pool päevapealt lõpetada. Vastupidi, tuleb leida võimalikult palju lahendusi inimese ja looduse koos toimima panemiseks linnas, põllul, metsas, soos, järvedes, jõgedes ja meredes. Looduskeskkond pakub meile nii palju vastu, kui me seda taastame ja hoiame. Lühinägelik lõhkumine kiire kasu nimel läheb inimkonnale väga kalliks maksma ...