LUGEMISSOOVITUSED ⟩ 2 väga head eesti raamatut, mis sobivad nii teismelisele kui pensionärile

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda kahe väga erineva Eesti autori raamatut: Leo Kunnas «Puhastuskülm» ja Juta Kivimäe «Nõmme novellid».

Romaan novellides või novellid romaanis? Igatahes on Juta Kivimäe hoopis teistmoodi kirjanik kui Leo Kunnas. Seda te ju ei teadnud, eks? Lihtne oleks öelda, et üks on soe ja naiselik, teine karm ja mehelik, aga see ei anna kirjutatu ilu ega võlu üldsegi piisavalt edasi. On ühes üht ja teises teist, kui singervingerlikult parafraseerida. Otsida tasub, nii jõuab leidmiseni.

Juta Kivimäe, «Nõmme novellid». Foto: Raamat

Kivimäe hõllanduslik Nõmme põimub kurjade ajajoontega, Kunnase sõjaloos on sees omamoodi poeetika ja isevärki õrnus. Üks hekseldab ja heegeldab tunamise sajandi sees, teine korraldab oleviku läbisegaseks ürgmüütide ja kaugvaadetega. Kummaski raamatus saab lugeja läbida mõttelisi labürinte, mis kindlasti mitte ei vii välja sinna, kuhu alguses arvasid. Ei tea veel tunda, kas Kunnas mind põhjalikult külmutas või puhastas, las natuke settida. Samamoodi näitavad alles lähipäevad, kas Kivimäe lugulood suunavad Balti jaama turu asemel pigem Nõmme turule minema ja lahtise meelega jalutuskäiku tegema. Kõik on võimalik. Kirjandus, mis tuletab meelde mõningaid hoolsasti unustet võimalusi, on väärt kirjandus. Kas ka väärtkirjandus, otsustab aegamisi aeguv aeg. Kunnasel on kliiniline detailsus ja mõõgad ja kirved ja kuulipildujad ja plahvatused, teatav ulmeelement, Kivimäe «jäigast atlasssiidist sukahoidja tuli kinni haakida ja õhukesed siidsukad ettevaatlikult jalga tõmmata», teatav olmeelement. No erinevamaid maailmu ei ole ju. Mõõka ja kirvest olen näinud ja katsunud, sukahoidjast ei tea midagi, ega ka sukkadest, kõlab underlikult. Ja kuidas atlasssiid jäik saab olla, selgitagu mulle rõivaloolased. Ja kuulipilduja käsitsemist relvaloolased. Ma võin kõigile süüa teha. Igaühele oma.

Leo Kunnas, «Puhastuskülm». Foto: Repro

Mõlemat raamatut võib julgesti soovitada nii teismelisele kui pensionärile kui ehk isegi keskealisele ülekaalulisele eesti mehele (ärge kartke, lugemisoskus on meilgi täitsa alles, tuleb teist ainult tarvitada (ja oma hinge eest tuleb hoolt kanda)). Mõtlen, et «Nõmme novellid» võiksid taskus olla alati, kui von Glehni radadele männiõhku hingama minek. Ja «Puhastuskülm» sobiks põue pista, kui ees mõni öine töölend tundmatusse. Kivimäe raamatust hõngahtab mingit vana head kuma ja Kunnase loost heiastuvad ta ulmelood koos tõsisõjavikega, samas mingi uus aktsent on selgelt sees, see võib igale lugejale isemoodi kohale jõuda, kuid et ta jõuab, ses ma ei kahtle. Olnud ajalugu ja olemata ajalugu on lihtsalt kaks lugu ja kirjanikud oskavad nood lood üles märkida. Kes loeb, tajub maailma paremini. Kes ei loe, jääb sutsuke lollimaks. Lollidest puudust ei ole, noid tekib iseenesest juurde, nutikaid selle seevastu tervitaks käesolevas maailmas küll. Eestikeelsete taibude loogiline viis jõuda uuele tasandile on lugeda eestikeelset kirjandust.

Väga head eesti raamatud. Maitsed on erinevad, aga taseme tunneb ära. Soovitan mõlemat, ole Sa, lugeja, parasjagu nolk või pihv või memm või jõmm. Hea sõna parandab kõigi tervist.