Kaljude jalamilt leitakse surnud noor naine. Kas ta hüppas või juhtus midagi veel kohutavamat?

Foto: Shutterstock

Suviselt palaval ajal on ilmunud Ragnar Jonassoni «Pimeda Islandi» sarja viies raamat «Lumetorm», kus Islandi loodus, inimesed ja karmid mõrvalood on pikitud noore uurija eneseleidmisesse.

Kaks päeva enne jõule leitakse hüljatud Kálfshamarvíki külast kaljude jalamilt surnud noor naine. Kas ta hüppas või leidis üksildasel kaljupaljandil tuletorni ja mahajäetud vana maja juures aset midagi hoopis kurjakuulutavamat?

Talv on tuletorni ülejäänud maailmast ära lõikamas, lumesadu ei lakka ja Ari Thór Arason saab teada, et samas kohas kaotasid kakskümmend viis aastat tagasi elu ka ohvri ema ja noorem õde. Küla sünge ajalugu ja saladused hakkavad päevavalgele tulema, surmajuhtumite arv kasvab ning Siglufjorduri politseiuurijad peavad järgmise tragöödia ennetamiseks tapja leidmiseks ajaga võidu jooksma.

Sünge, külmavärinaid tekitav ja mitmekihiline «Lumetorm» on painajalik, meeleolukas ja vapustava süžeega põnevik ühelt Islandi tuntumatest ja menukamatest krimikirjanikest.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Ragnar Jonasson, «Lumetorm». Foto: Raamat

See oli pilt, mida Ásta Káradóttir ei suutnud iialgi unustada, ehkki oli selle nägemise hetkel alles laps – või siis oligi see tema suutmatuse põhjus.

Ta oli hetkel, mil see juhtus, olnud oma pööningukambris. Uks oli kinni, aknad samuti ja õhk toas umbseks muutunud. Ta oli istunud aknast välja vahtides vanal voodil, mis kriuksatas iga kord, kui ta öösel külge keeras. Oli väga võimalik, lausa tõenäoline, et tema meenutustesse sellest päevast olid tasapisi imbunud ka mõned teised killud lapsepõlvemälestustest. Kuid nähtu – kohutav sündmus, mille tunnistajaks ta oli olnud – ei lahkunud temast hetkekski.

Ta polnud sellest kunagi kellelegi rääkinud.

Ja nüüd oli ta pika maapao järel tagasi tulnud.

*

Oli detsembrikuu ja kerge lumi, õhuke kõike kattev kiht, tuletas meelde, et jõulud pole enam kaugel. Lõunast kohale sõites oli vihma udutanud ja ilm olnud võrdlemisi soe. Tuuleklaasi puhtana hoidmiseks töötav küttesüsteem oli auto sisemuse muutnud peaaegu talumatult palavaks.

Ásta oli probleemideta leidnud tee Reykjavíki kesklinnast välja, sõites üles Ártúnsbrekkasse, jättes selja taha linna, kus elu oli nagu vilets seks: parem kui mitte midagi, kuid üsna napilt. Ehkki muidugi ei kavatsenud ta seda täielikult hüljata. Ta kavatses hüvasti jätta monotoonse reaalsusega: armetu keldrikorruse korteri kuuekümne kaheksale ruutmeetrile mahutatud klaustrofoobia ja pimedusega. Mõnikord tõmbas ta kardinad sünge hämaruse tõrjumiseks eest, kuid see andis jalakäijatele rahvarohkel linnatänaval võimaluse akendest sisse piiluda, ta tulekuid ja minekud jälgida ning alla tema poole vahtida, nagu öelnuks ta keldris elades ja kardinaid eest tõmmates lahti õigusest privaatsusele.

Siis olid veel mehed, keda ta mõnikord nädalalõppudel koju tõi, kui selleks tuju tuli. Mõned neist tahtsid tuled põlema ja kardinad ette tõmbamata jätta – kõigi nähes seksida.

Ta oli veel noor, vaid mõned aastad üle kolmekümne, ja ehkki ta teadis väga hästi, et esimene noorus on möödas, oli ta väsinud ajutiste tööotste ja öövahetuste lõputust kurnavast rutiinist; tüdinud abirahade või miinimumpalga peal kuidagiviisi hakkama saamisest ja linna keskel üürikorteris elamisest.

Ta oli oma sihtkohta jõudmiseks sõitnud läbi Islandi läänepoolse osa ja kõrge mäekuru, mille kaudu pääseb põhja, kuni Skagi poolsaare ja Kálfshamarsvíkini välja. Ta polnud kunagi kavatsenud tagasi tulla, aga seal ta siis nüüd oli, kaasas kõik need vanad saladused. Sõidule oli kulunud terve päev ja kohale jõudmise hetkeks lasus lahesopi kohal sügav õhtupimedus. Ta seisis viivu ja silmitses maja. See oli kena hoone, kahe põhikorruse, pööningu- ja keldrikorrusega. Ehkki maja oli seal seisnud aastakümneid, oli see ilmselt oma ehitusstiili üks hilisemaid esindajaid. See oli värvitud kena ja puhast valget tooni, eenduv soklikorrus oli tumehall ja ülemisel korrusel asus kaarjate piiretega rõdu. Ásta ja ta õde olid koos ema ja isaga mõnda aega pööningukorrusel elanud. Maja ehitamisel poldud millegi pealt kokku hoitud.

Alumisel korrusel, kus oli tema mäletamist mööda asunud elutuba, põles tuli ja välisust valgustas lamp. Need olid kaks ainukest valgusallikat, neemetipus seisva majaka kuma mõistagi välja arvatud. Valguse ja varju mängudes oli mingit määratlemata kergust, tuled mõjusid pimeduses ebaloomulikult eredana. Tegemist oli looduslikult kauni ja rikka ajalooga piirkonnaga, kus peitus kõikjal tänaseks lagunenud majade varemeid.

Ásta hakkas kiirustamata maja suunas astuma, ahmis endasse värsket öist õhku ja seisatas aeg-ajalt, et taevasse vaadata ja lasta langevatel lumehelvestel oma nägu kõdistada.

Välisukseni jõudes kõhkles ta enne koputamist.

Oli see ikka tõepoolest hea mõte?

Ootamatu tuuleiil saatis judinad mööda ta selga alla ja ta vaatas kiiresti ringi. Tuule vali sahin oli temas ootamatult tekitanud rahutust: tunde, nagu seisaks keegi ta selja taga.

Ásta vaatas uuesti enda ümber ringi, lihtsalt enda veenmiseks, et kedagi pole.

Teda tervitas üksnes pimedus. Ta oli üksi, valges lumes oli näha vaid ta enda jäetud jalajälgi.

Tagasi pöördumiseks oli liiga hilja.