Eesti teadlane selgitab, miks mõnel on hea «nägudemälu» ja teistel ei ole

Tallinna Ülikooli psühholoog Kristjan Kask. Foto: Erakogu

Kirjastuse Argo populaarteaduslike raamatute sarjas «Elava teadus» ilmus Tallinna Ülikooli psühholoogi Kristjan Kase raamat nägude äratundmisest: «Tuttav või tundmatu?».

Ralph Armstrong mõisteti mõrvas süüdi 1981. aastal, kui ta oli vaid 20 aastat vana. Ta vabanes vanglast 28 aastat hiljem keskealise mehena. Ralph istus suure osa oma elust luku taga süütu mehena, sest pealtnägija tuvastas ta ekslikult kui kurjategija.

Kuidas sellist olukorda vältida? Kuidas me inimeste nägusid tajume ja töötleme? Raamatus saame tuttavaks ka äärmustega nägude äratundmisel – nii nendega, kellel on väga hea «nägudemälu», kui nendega, kellele vana tuttava äratundmine valmistab suuri raskusi. Samuti tuleb juttu tehnoloogiast, mis aitab inimestel langetada otsuseid nägude identiteedi kohta. 

Loe raamatust katkendit!

***

Kes on tuttav, kes võõras?

Kristjan Kask, «Tuttav või tundmatu?» Foto: Raamat

Teaduskirjanduses eristatakse tihti vaatajale tuttavaid ja võõraid nägusid (siin ja edaspidi: võõra näo all pean silmas nägu, mis ei ole selle vaatajale varasemast tuttav) ning nende äratundmist mõjutavaid tunnuseid. Tuttava inimese äratundmisel vaatleme eelkõige tema näo keskseid tunnuseid (silmad, nina, suu), nende suurust ja tunnuste vahekaugust. Võõraste nägude äratundmine on raskem, kuna nende puhul kipume vaatama eelkõige näo äärmisi tunnuseid nagu kõrvad ja juuksed – sestap peavad mõned teadlased seda põhjuseks, miks võõrad näod kehvemini meelde jäävad. Tuttava näo äratundmisel kasutame lisaks näo kesksetele ja äärmistele tunnustele ka infot semantilisest mälust (nt nimi või millega inimene tegeleb, millal temaga tuttavaks saadi või viimati kohtuti), mis aitab kaasa näo tuvastamisele.

Hulk standardiseeritud teste annavad aimu inimeste suutlikkusest nägusid ära tunda. Üheks selliseks on Cambridge’i näomälu test, milles on kolm erineva raskusastmega faasi, kus väga kokkuvõtlikult kirjutades näidatakse katseisikule algul ühe kaupa teatud arv fotosid teatud aja jooksul ning pärast seda kolmest fotost koosnevaid äratundmisridu (fotod võivad olla pildistatud erineva nurga alt, eri poosis, erineva valgustatuse või hägustamise astmega). Mõne testi eesmärk on mõõta nägude sobitamist. Sellistes testides esitatakse katseisikule fotode paare ja ta peab otsustama, kas fotod on tehtud ühest ja samast inimesest (nt Glasgow’ nägude sobitamise test). Nimetatud testide eesmärk on luua standardsed mõõdikud nägude täpse äratundmise võime kirjeldamiseks.

Võõraste inimeste äratundmise täpsuse uurimiseks läbi viidud katsete metoodikal on aga teatud puudused, kui tahta uurida tuttavate nägude äratundmise täpsust. Keda eksperimentaator ikkagi loeb tuttavaks inimeseks? Vastavalt eeldustele peaks see olema ju katseisikule tuttav isik, mis muidugi teeks andmekogumise kohati väga keerukaks, sest igale katseisikule tuleks koostada just nimelt talle tuttavate ja võõraste nägude kogum. Erinevate katseisikute jaoks koostatud kogumites olevad näod võivad aga oma tunnustelt erineda piisavalt palju, et tekitada kahtlusi uurimuste tulemuste üldistamisel.

Keda siis tuttavate inimestena kasutatakse? Näiteks neid, keda vastavas kultuuriruumis elav inimene suure tõenäosusega peaks nägupidi tundma. Inimene võib olla korduvalt näinud ajalehes kuningas Charles III fotot ning sestap tunneb ta ära monarhi näo. Kuigi nad pole isiklikud tuttavad, teame üldtuntud inimeste kohta rohkem infot kui lihtsalt korraks eelnevalt nähtud inimeste kohta, mistõttu saab neid pidada ikkagi rohkem tuttavaks.

Nägude täpne äratundmine pole oluline ainult igapäevases elus, vaid ka õigusvaldkonnas. Kui mõtleme võimaliku kuriteo toime pannud inimese peale, siis võib äratundmist vajava inimese lugeda tuvastajale tuttavaks, kui tuvastaja tundis teda juba enne oletatavat kuritegu. Võõras on ta aga juhul, kui tuvastaja pole temaga enne oletatavat kuritegu kohtunud. Psühholoogilised nõudmised tuvastajale on neil kahel puhul väga erinevad. Tuttava inimese puhul tunneb tuvastaja inimese ära kuriteo toimumise hetkel ning hiljem piisab vaid kuriteo toimepanija nime meenutamisest. Kui aga inimene on tuvastajale võõras, peab ta esmalt meelde jätma inimese väljanägemise ja seda seejärel ka meeles pidama kuni tuvastamisprotsessi alguseni, milleks võib kuluda nädalaid, kuid või koguni aastaid.