:format(webp)/nginx/o/2023/03/31/15229007t1h44cb.png)
Ma mäletan, kuidas omal ajal kirjastuses lugesime Tiina Söödi raamatu «Minu Rumeenia» proovitööd. Hea autor, aga kuidagi nii nõuka... prussakad ja kortermajad. Samas oli näha, et autor siiralt armastab Rumeeniat ja on — kõrvalt vaadates ehk isegi arusaamatute põhjustega — selle vahetanud turvalise Austria vastu. Viimane oli talle liiga igav, liiga paigas.
/nginx/o/2022/10/14/14897781t1he591.jpg)
Edasi, aeg läks omasoodu, rohkem ma selle tekstiga kokku ei puutunud, kuni oli kord öö ja minul aega äsja ilmunud raamatu kallal nahistama asuda.
Jõudsin umbes poole peale, kui ootamatult läks uni täiesti ära. Misasja? Päriselt?! Polüamooria ja sidumismängud? Ma olin nii elevil, see oli palju enamat, kui ma olin oodata osanud. Muidugi positiivses mõttes.
Jah, ma sain Rumeenia loo, sain moodsa kunstniku loo, sain noore naise arenguloo. Kirsiks tordile sain teada, mismoodi käib polüamooria ja sidumisklubide subkultuur.
Soovitan kuulata ka minu podcasti, kus ajasin Tiina Söödiga juttu. See on nagu laiendus raamatule (ja mitte ainult neile vürtsikatele peatükkidele).
/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)