MÜSTEERIUM ⟩ «See oli alanud maikuu viimasel nädalal. Viis surnud muru laiku, mis asetsesid nagu silmad täringul...»

Foto: Shutterstock

Endise politseiniku Jørn Lier Horsti uue krimiromaani «Felicia kadumine» lähtepunkt on tõeline kuritegu, 1970. aastatel Norrat raputanud kadumisjuhtum.

Teetööde käigus leitakse vana riidekapp, mille sees on luukere. Kui selgub, et surnukeha on aastaid tagasi kadunuks jäänud Felicia, rebenevad toonased haavad taas lahti.

Detektiiv William Wisting leiab end keset valede spiraali. Ammune kuritegu sirutab oma kombitsad inimeste saatustesse ning politseil hakkab kiire: tapja, kes arvab, et on pääsenud, tuleb võimalikult ruttu tabada.

Loe raamatust katkendit!

***

Jørn Lier Horst, «Felicia kadumine». Foto: Raamat

William Wisting oli alati olnud seisukohal, et põllul tuleks teravilja kasvatada, mitte golfi mängida. Ta vahtis üle kunstliku maastiku ja üle selja jooksis külmavärin, kui mees mõtles, miks ta seal üldse viibib. Hommikune kaste oli imbunud läbi purjeriidest kingade ja sokid hakkasid märjaks minema. Õhk oli karge ja külm. Mere poolt lõunast tulnud tuul tõi kaasa vaid hallid pilved.

Golfiväljakule oli ta sunnitud tulema juba neljandat korda ja iga kord tabas teda mõistmine, kui vaikne, rahulik ja maaliline siin tegelikult on. Ta oli hakanud mõistma selle spordiala võlu ja jõudnud järeldusele, et kadestab neid, kel on aega nõndamoodi vaba aega veeta.

«See on täiesti arusaamatu,» piiksatati tema selja taga. «Uskumatu.»

«Aga ma ei ole kindel, kas see on politsei asi,» ütles Wisting, vaadates Finn Haberit, kes kaamera ja visandiplokiga ringi sebis. Vana kriminalist raputas pead iga kord, kui mõõdulinti nihutas.

«Keegi ju peab välja mõtlema, mis juhtus, eks ole?» vaidles vastu sale mees, kes oli end tutvustanud golfiväljaku hooldajana. Wisting oli sellest ametinimetusest nii segadusesse sattunud, et mehe nimi talle meelde ei jäänud.

«See on müsteerium,» lisas golfiväljaku hooldaja.

Selles oli tal õigus. Tavaliselt äratasid sellised asjad William Wistingu uudishimu ja soovi edasi uurida, aga mõned ruutmeetrid surnud muru kuulusid politsei asemel küll rohkem mõne aiandusühistu huviorbiiti, kus see tõenäoliselt lõppeks tähtsusetu märkusega loodus- ja keskkonnakaitsejuhtumite statistikas. Halvimal juhul võis tegemist olla lihtsalt vandalismiaktiga. Võrreldes Wistingu kontoris kuhjuva toimikuhunnikuga, oli see igal juhul tühine, ja kui jaoskonna ülemal ei oleks tekkinud golfihuvi, poleks ta praegu tõenäoliselt üldse siin.

Wisting lõdises ja vaatas, kuidas hallid pilved kiiresti üle taeva liiguvad. Polnud eriti näha, et suvi läheneb. Ta tõmbas märjad varbad krõnksu ja lootis, et Haber oma uurimisega peagi lõpule jõuab.

See oli alanud maikuu viimasel nädalal. Viis surnud muru laiku, mis asetsesid nagu silmad täringul. Järgmisel nädalal ilmus veel viis ümmargust laiku, kus muru oli pruuniks tõmbunud. Kolmas käik golfiväljakule oli toimunud eelmisel nädalal, lihtsalt selleks, et kinnitada: ilmunud oli viis uut laiku.

«Te ilmselt ei mängi golfi,» ütles golfiväljaku hooldaja, katkestades Wistingu kokkuvõtva meenutuse.

«Ei,» tunnistas Wisting.

«Peaksite proovima, see on hea treening.»

«Kaalun seda,» vastas Wisting kõhtu ettevaatlikult sisse tõmmates.

«Aga kuna te ei mängi, siis te vist ei mõista, milline tragöödia see meile on,» piiksus golfiväljaku hooldaja edasi. «See muru on alati olnud meie uhkus.»

«Mõistan,» kinnitas Wisting. Ta vaatas muruga kaetud tasandikke nende ümber ja tundis, et mõistab tõepoolest selle mehe uhkust seeüle, et need on hoitud ideaalses seisukorras.

«Keegi peab ju välja selgitama, mis toimub.»

«Mis sina arvad, Finn?» küsis Wisting, pöördudes kriminalisti poole, kes oli töö lõpetanud. Too oli oma pika karjääri jooksul kindlasti tegelenud suuremate ja põnevamate ülesannetega. Siiski oli vananeval kriminalistil sügav huvi oma valdkonna vastu ning ta võttis iga juhtumit tõsiselt. Samas oli ta oma olemuselt soe. Wisting pidas Finn Haberit oma osakonna üheks usaldusväärsemaks politseinikuks. Talle võis igas olukorras kindel olla.

«Kui ma vaid teaks,» ohkas Finn Haber. «Aga see pole kindlasti loodusnähtus.»

«Ära tule ütlema, et ka sina kaldud ajalehtede ufoteooriate poole.»

«Ei-ei,» vastas kriminalist rahulikult naeratades. «Olen mõelnud, kas pahalased võiksid olla sipelgad, mutid või muud elukad, kes maa all kaevavad, aga see teooria ei pea paika.»

«Ei pea?» küsis Wisting.

«Ringid on täpselt ühesugused,» selgitas Haber. «Iga ring on täpselt ühemeetrise läbimõõduga. Nelja nurga vaheline kaugus on viis meetrit, keskmine ring asub täpselt keskel. See on üllatavalt täiuslik sümmeetria.»

«Teisisõnu siis hoolega teoks tehtud nali,» märkis Wisting.

«Jah, aga imelik on see, et see komplekt siin on täpselt samasugune nagu kolm ülejäänut. Need on suuruse ja vahemaade poolest identsed. Täpsed koopiad.»

«Mida sa nüüd teha kavatsed?» piiksus golfiväljaku hooldaja, kes tundus lausa võidukas asja juures, millesse polnud endiselt selgust tulnud. «Olen töötanud golfiväljaku hooldajana kakskümmend aastat ega ole kunagi midagi sellist näinud.»

«Pean natuke uurima,» vastas Haber. «Rääkima kellegagi, kes teab mulla ja muru ja selliste asjade kohta.»

Mehed seisid vaikides ja silmitsesid mustrit maapinnal. Wisting kuulis, kuidas golfiväljaku hooldaja hinge tõmbas, nagu valmistudes veel kord selgitama, kui suur tragöödia see kõik golfiklubile on, aga valjud autosignaalid parkla poolt jõudsid temast ette. Wisting pöördus heli suunas ja nägi meest, kes avatud autoukse juures kätega vehkis. Nils Hammeri pikk kuju oli kergesti äratuntav.

«Jaoskond ei ostnud teile mobiiltelefone vist selleks, et te need kontorisse jätaksite,» märkis Nils Hammer, kui nad tema juurde jõudsid.

«Vabandust,» vastas Wisting ja naeratas. «Kas on midagi tõsist?» küsis ta, kuid vastust ta juba teadis, kuna Hammer oli neile järele sõitnud.

Nils Hammer torkas huule alla tubakatüki, siis vaatas neid tumedate silmadega ja vastas: «Surmtõsist.»