«Aitäh, et sa olid!» Järelehüüe Kamille Saabrele

Kamille Saabre Zingg (25.12.1970–12.05.2024). Foto: Ain Liiva

«Esmaspäeval otsin!» see oli viimane kiri, mis ma Kamillelt sain.

Kallis Kamille, sa ei saatnudki seda vana pilditoorikut üle vaadata, mida sa lubasid toona esmaspäeval otsida, ja mina rohkem meelde ei tuletanudki... Möödus taas üks aasta. Ja ikka vahel mõtlesin, et varsti-varsti teeme veel koos raamatuid, sest ajad lähevad helgemaks. Olin ja olen selles täiesti kindel. Ja minu meelest olid ka sina selles oma elu lõpuks taas kindel, kuigi enne seda oli sul keeruline madalseis ja usk maailma helgusesse oli kõikuma löönud.

Vaatan neid vahetatud kirjakesi.

«Ma olen mingis imelikus perspektiivituses hetkel. Ei suuda leida motivatsiooni midagi teha. Ma isegi ei maali.» Nii kirjutasid sa kunagi koroonasegaduse ja Euroopas alanud sõjategevuse keskel. «Olen emotsionaalselt väga kõigutatud olnud kogu hulluse pärast, mis siin maailmas toimub. Mul on selline tunne, et viimneaeg on käes...»

Ja siis lõpuks... «Epp! Mul on see tunne, et ma olen lõpuks valmis!» Ja lubadus otsida üles kunagi alustatud pilditoorik meie uuest raamatust.

Miks ma küll rohkem meelde ei tuletanud?

See on erakordselt valus tunne, see tegemata raamatute lein.

Ma tean, et Kamille tajus maailma suuri hoovusi. Teadsin seda juba enne temaga tutvumist. Ja sain kinnitust meie omavahelise hoovusesse sobimise osas, kui kunagi ammu (juba ligi 17 aastat tagasi) asusin oma blogi kaudu otsima illustraatorit ja sain päris mitu kontakti, nende hulgas Kamille.

Otsisin üles meie kirjavahetuse alguse. Minul rippus sel hetkel kodus rinna otsas 4kuine ja temal 2kuine laps. Olime elus samas kohas: otsustanud loometöös hoovata rahulikumalt ja vaadata lapsepõlve suunas.

Kirjeldasin oma nägemust raamatust: «Ühest küljest oleks see väikelastele, peaks olema palju detaile ja uurimist... Teisalt aga oleks see nostalgiaraamat täiskasvanule, see peaks julgema puudutada sügavaid hingekeeli... Tead seda ilusa lapsepõlve tunnet?» Jaa, muidugi ta teadis.

Ta saatis mulle proovipildiks varbad pärnaõites. Need varbad võlusid mu nii ära, et rohkem ma kunstnikku otsima ei pidanud, teadsin esimese hetkega, et olen ta leidnud, ja needsamad proovipildi-varbad said ka kaanepildile.

Epp Petrone, «Kust tuli pilv?» Foto: Raamat

«Kust tuli pilv?» oli minu esimene avaldatud lasteraamat.

Ja meist said kirjasõbrad. Selle suhte alguses elas Kamille Šveitsis ja mina Eestis, siis tema Eestis ja mina Ameerikas, ning lõpuks pesastusime mõlemad Eestisse. Olen ka tema maakodus käinud, tema erilise emaga suhelnud, mäletan salakapiust, kust sai astuda... uude suurde tuppa. Mäletan, kuidas arutasime tol korral kohtudes veel nii palju ideid, sellesama salakapiuksega seostus midagi, mis mul nüüd peaaegu meelest läinud.

Aga kirjutasin valmis veel mitu lugu.

Jõhvikakorjamisest. Kevadisest kärbsest. Lume ootusest. Lindude toitmisest. Jagasin neid jutte ja ideid vahel Kamillega, aga kogu aeg oli justkui miski ees. Näiteks raha. Kamille oli vana kooli maalija, kes ei teinud digitaalseid kiirlahendusi. Kirjastuses ei saanud neid kalli köögipoolega lasteraamatuid teha nii palju, kui oleksin soovinud (vahel olen mõelnud, et kui ma poleks kirjastust teinud, oleksin ma ehk teiste kirjastuste kiiluvees hoopis produktiivsem lastekirjanik? Vahel kurvastan ma oma sahtlites istuvate lugude pärast. Aga see on ehk lihtsalt selline... leinameeleolu, mis tuleb lahti lasta. Elu seadus on see, et iga asi on tehtud millegi arvelt, aga seda seadust saab vaadata ka vastupidi: iga tegematajätmise arvelt on midagi muud sündinud. Kamille on teinud imelisi ülielusuuruses detailidega (seina)maale ja kleite, kotte, märkmikke. Mina olen hinge andnud igasugustele muudele toimetatud ja kirjastatud tekstidele.

Aga täna on mul kahju neist maalidest, mis Kamillel mu lugude juurde maalimata jäid.

Kolm raamatut me koos siiski tegime. Esimene oli see varbakaantega, «Kust tuli pilv», mille teksti kirjutasin kunagi ammu koduigatsuse hetkel Ameerikas, oma päevikusse, see tekstike võttis seal vaid veidi üle lehekülje. Mu ilus-kraapiv igatsus polnud mitte ainult Eesti järgi, aga ka kadunud aegade järgi. Alles ma ju olin laps, ronisin puu otsa, peitu vanaema eest, kes mind tuppa vihmavarju kutsuv. Just lapsepõlves suudame me tajuda imesid enda ümber. Suvine suur vihmasadu on ime ja samamoodi maa auramine pärast sadu.

Kamille tajus neid imesid. Tema vihma käes seisev laps valiti Bologna raamatumessi kunstnike kataloogi. 

Paar aastat hiljem tegime teise loo, «Siis, kui seened veel rääkisid». Leidsime Kamillega joone, mis meid ühendab: me mõlemad olime lapsepõlves emmetütred. Seeneraamatus õpetab ema mind kuulama looduse keelt, midagi sellist juhtus tõepoolest, kui ma kord emaga metsas ära eksisin. Pidin silmad kinni panema ja kuulama... mida? Loodust, sisemist häält? Koduõue õunapuid? (Sambla järgi ilmakaarte määramist ma ei mäleta sellest eksimispäevast ja see poleks ka selle loo stiiliga sobinud.) Minu selle raamatu lemmikpilt on oranžika kumaga õhtune köök, kui seeneretkel tagasi kodus ollakse ja seeni nööri otsa aetakse. See on soe kodune kuma, aga samas ka ülielusuurune, liiga oranž ja liiga lilla, ühesõnaga: tõeline kunst. 

«Siis, kui seened veel rääkisid». Foto: Epp Petrone

Ja läks veel aastaid, kulgesime Kamillega paralleelselt, pidasime plaane, vahetasime ideid... Mäletan, et käisime koos Tallinnas ühele koolile esinemas ja seal jutustasime oma jõhvikaraba-raamatust... Aga seeasemel tuli mulle üks armastust täis unenägu, mille ma Kamillele saatsin. Koos otsustasime, et see ongi meie järgmine lugu, «Ma kingin sulle jõe». Nii, nagu meie esimeses, pilve-raamatus, nii on ka siin pöördumine lugeja poole sina-vormis.

Hetk «Ma kingin sulle jõe» raamatu esitluselt aastal 2015, jõehäältest kõnelevad Fred Jüssi, Kamille Saabre ja Epp Petrone. Foto: Erakogu

Minajutustaja on lapsevanem, kes sõuab paadiga jõel, koos lapsega, ja kingib talle jõe. Kingib pilved, pajuoksad, kurekruugutamised... hommikuahetuse, keskpäevataeva, kuhu saab kiikuda, ja õhtulõhnad ning öö. Mul ei ole tegelikult endal sellist imelist kogemust, ei omaenda vanemaga ega oma lapsega pole ma veetnud tervet päeva jõel. Aga see unenägu oli nii selge ja ilus. Kamille oli sellest tekstist vaimustunud ja hakkas kohe maalima, ta tegi selle raamatu maalimisest isegi eraldi tööblogi ja nägi iga maaliga palju vaeva. Saime mitu korda kokku ja arutasime kõik maalid läbi, see on meie kolmest raamatust visuaalselt ilmselt kõige läbimõeldum. Näiteks alguse- ja lõpulehed on sarnased, lihtsalt hommikul kepsleb laps vanema kõrval ja õhtul tassib vanem magavat last, ja ühel pildil paistab puuvõrade vahelt hommikuahetus ja teisel õhtune madal päike. Kuidas üldse saab niisugust läbi puulehtede langevat päikesevalgust maalida? «Ma lasin maalil peaaegu ära kuivada, siis palvetasin, võtsin kuiva pintsli ja hakkasin päikesevalguse jooni tõmbama,» kirjeldas Kamille. Tema elus oli usk alati olulisel kohal, ta jagas mulle kord ka seda, et iga kord enne pintsli kättevõtmist (mitte ainult riskantse poolkuiva maali kallale asudes) pöördus ta hetkeks kõigevägevama poole ja kutsus appi.

Jõeraamatus on jätkulehekülgede paare, kus toimub õhtusinisest öösiniseks muutumine.

Kamille Saabre illustratsioon raamatus «Ma kingin sulle jõe». Foto: Epp Petrone

Mäletan, mismoodi ma ahhetasin neid maale nähes! Aga nende imesiniste maalidega seostub ka üks natuke kurb õpitund. Me ei osanud trükikojal piisavalt silma peal hoida, arvasime, et profid teevad, mis vaja, aga kui raamat välja tuli, siis selgus, et kõik Kamille sinise erinevad varjundid olid üheks enamvähem lamesiniseks muutunud. «Sinine ongi kõige riskantsem värv trükkimiseks,» teadis mulle hiljem keegi kogenud kirjastaja öelda. Öösinise trükkimisel peaks asjaosalised istuma trükkipoognate juures ja aitama toonid õigeks timmida! Kamille käis isegi korra rongiga Tartus trükikojas, keelas tol päeval trükki laskmise, sest värvid olid trükipoognal liiga haledad, aga siis oli õhtu käes ja ta pidi tagasi Tallinna sõitma. Kõik see, mida me tegime, toimus väikeste laste kasvatamise kõrvalt.

Jõeraamatut tehes kõnelesime Kamillega ka ema ja lapse vahelisest intiimsusest. Sest see raamat on kindlasti väga intiimne. Olen seda vaid üks kord proovinud lasterühmale ette lugeda ja tundnud end täitsa kohatult. On asju, mis peavad jääma kahe inimese vahele, sel hetkel, kui poete teineteise kaissu ja asute koos lugema.

«Aitäh, et sa minu juurde tulid.» Selle lausega lõppeb jõeraamat, niimoodi ütleb vanem oma lapsele. Ja seda ütlen täna mina sulle, Kamille. Kuigi sa oled justkui läinud, oled sa ikkagi siin meiega alati olemas.