:format(webp)/nginx/o/2018/02/09/7559587t1hf3e8.jpg)
Sain Kristo Jansoni ja Triinu Merese «Devolutsiooni» esitluselt kingiks järjehoidja, see oli huvitav mõte/võte: raamatu kaks peategelast oli (vist) AI poolt tekitatud digifotona. Mõtlesin pärast, et võibolla oleks see ka esikaanele panemist väärinud.
Igatahes jäi see praegune esikaas mulle natuke liiga kontseptuaalseks ja ebaisiklikuks.
Mäletan, kuidas asusin raamatuga oma lemmiklugemisasendisse, plaaniga, et alustan ära ja natuke loen... Sellise plaaniga ei tasu õhtutunnil seda asendit võtta, sest võib juhtuda, et öö jääb vahele! Minul just nii läks, süžee haaras endaga kaasa nii, et lugesin kohe ühe hooga lõpuni.
/nginx/o/2024/05/28/16102843t1h8665.jpg)
See on täiesti rahvusvaheline lugu, Eestiga pole mitte mingit muud seost kui see, et mõlemad autorid on eestlased. Jah, see on ühislooming, ja tundub, et yin ja yang on siin hästi kokku haakunud. Peategelane on Suures Jamas ellu jäänud naine, ekssõjaväelane, kelles on loomuomast ja ka olude sunnil õpitud mehelikkust, aga on ka soe otsiv pool... nimetagem seda siis inimlikkuseks või naiselikkuseks. Instinkti ajel, enne kui «peaga mõelda» jõudis, päästis ta ära ühe sunnitööasutusest ära põgenenud varateismelise lapse ja nii see lugu neil kulgema hakkab... Mitmes USA osariigis, näiteks Las Vegase linnas, enamus sellest on tühermaa, valitsevad hundiseadused ja ega keegi täpselt teagi, millest see Suur Jama täpselt algas (võibolla viskas valitsus taevast midagi rahustavat ja lolliks tegevat alla ja sai natuke liiga palju. See oli mu lemmikteooria). Peategelane Lin elab autos (päikesepatareidega, iselaaduvas, sellised olla päriselt armees olemas), nii et see on ka nn road story, minu meelest on teelolekulugudes alati midagi hipilikku ja kergemeelset, isegi kui tegevus toimub düstoopilises olukorras. Siinseal on omamoodi kuiva maailmalõpuhuumorit, sõjaväelase huumorit, kuidas iganes seda nimetada. Igatahes ei ole mul raamatust meeles sellist vaibi, et see kuidagi liiga rusuv või vägivaldne oleks. Ei. Tollest lugemisööst on nüüd möödas kaks nädalat ja mälusõelale on jäänud adrenaliinisööstud ja mingid omamoodi optimistlikud stseenid. Las Vegases viis elu meie rändurid kokku ka pisikese kogukonnaga, keda võiks nimetada «maailmalõpujärgne hipikommuun».
Ja kui arvasin, et olen lookaare lõpu ammu ette aimanud, siis lõpus oli tegelikult pisuke üllatus.
PS. Minu meelest võiksid Kristo Janson ja Triinu Meres samade tegelastega järgmise osa kirjutada. Meeleldi veedaks nendega järgmise lugemisöö.
/nginx/o/2016/09/03/5792513t1h3144.jpg)