Endine Soome esileedi meenutab: mul oli raske leppida avaliku huvi tungimisega sünnitushaiglani välja

Oma lapse igapäevasest elust osasaamine on ema suurim õnn. Foto: Matti Porre / VPK

Eesti keeles on ilmunud eelmise Soome presidendi Sauli Niinistö abikaasa Jenni Haukio mälestusteraamat «Vaid sinu nimel». Jenni Haukio ei ole oma isiklikust elust avalikult varem rääkinud, ent oma raamatus kirjutab ta paljudest eraelulistest sündmustest avameelselt ja emotsionaalselt.

Jenni Haukio oli aastatel 2012–2024 Soome esileedi, seistes oma abikaasa Sauli Niinistö kõrval kodus ja välisreisidel, pidulikel dineedel ja Soome juubeliüritustel, valguses ja varjus.

Jenni Haukio, «Vaid sinu nimel». Foto: Raamat

Raamatus räägib Haukio, kuidas ta seda erilist perioodi oma elus tagantjärele näeb ja hindab, kirjeldades mitte ainult sündmusi ja üritusi, vaid ka oma mõtted ja tundeid.

Jenni Haukio on öelnud, et peab tööd Soome heaks ning oma positsiooni presidendi abikaasana austavaks eesõiguseks. Ta kirjutab inimestest, keda on tänu sellele kohanud, avab presidendi abikaasa rolli tagamaid ning jutustab tööst talle kõige hingelähedasemate teemadega.

Loe raamatust katkendit, milles Jenni Haukio kirjeldab oma poja sündi ja sellega kaasnevat meedia tähelepanu.

***

OLEN ELULT KÕIK SAANUD – 2. VEEBRUARIL 2018

«Kui kõik läheb ootuspäraselt, kasvab meie pere 2018. aasta veebruaris ühe liikme võrra suuremaks. Last oleme soovinud ja lootnud juba mitu aastat. Nende aastate sisse on mahtunud mitmeid tagasilööke. Seepärast tõi raseduse algus rõõmu kõrval kaasa ka hirme ja ettevaatlikkust, aga nüüd võime asjast rääkida.»

Nende sõnadega andsime 2017. aasta oktoobris üldsusele teada uue pereliikme oodatavast saabumisest. Hiljem tänas Lastetute ühing meid oma probleemi avalikustamise eest, sest nende sõnul olime me «meelde tuletanud, et lapse saamine ei ole iseenesestmõistetav». Kui ühing lisas, et meie uudis liigutas sügavalt nii soovimatult lastetuid kui ka neid, keda lastetus isiklikult ei puuduta, tundsin, et nad on targalt sõnastanud küsimuse, mille üle peetavast debatist oleks meie ühiskonnal endiselt palju õppida.

Aaro Veli Väinämö, haigla esialgsetes sissekannetes ema järgi «Haukio-poiss» sündis 2018. aasta 2. veebruaril Helsingi naistekliinikus.

Kodumaistest berüllidest ja kullast valmistatud kaelaehe oli Soome Kullasseppade Liidu kingitus vabariigi presidendi kantseleile Soome sajandaks aastapäevaks 2017. aastal. Foto: Antti Aimo-Koivisto / Lehtikuva

Kõigest mõni nädal varem olin koos Lennuga jälginud kodus diivanil presidendivalimiste häälte lugemist. Kõigest päev varem olin Eduskunnas ja presidendilossis osalenud oma abikaasa suurel päeval, presidendi ametisse astumisel. Ametisseastumiskõnes rõhutas Sauli, et Soome president saab olla ainult kogu riigi ja rahva president, ja et ta «…seisab siin teie ees osana kohustavast ajaloolisest järjepidevusest, kuhu kuulume me kõik, ja mille ülesanne on hoida Soome tugeva, ühtse ja heana». Siis tundusid ees ootavad kuus aastat veel hoomamatutena ja keegi ei osanud ennustada, kuidas meie riigi tugevus ja ühtsus tulevase koroonapandeemia ja Ukraina kriisi aastatel proovile pannakse. Kuigi Krimmi annekteerimine 2014. aastal oli juba positsioone kõigutanud ja pingeid lisanud ning nihutanud nõnda ka vabariigi presidendi töö uude ajajärku, oli õhkkond tavalise kodaniku seisukohast veel enam-vähem tavapärane. Minu enda elu keskpunktis oli minu laps, tema, kelle näol olin elult saanud kõik, mida soovida oskasin.

Lapse sünd on üks inimelu kõige isiklikumaid kogemusi ja seda oli see ka minu jaoks. Võimalus hoida pärast aastatepikkust ootamist süles omaenda tervet ja täiuslikku poega oli kogemus, mis oli suurem kõigest minu senises elus: elu ringkäigu jätkumine. Privaatsuse puudumine, mis presidendi ametiga kaasas käib, oli siiski tajutav selleski kogemuses, kuna meile nii enne kui pärast Aaro sündi osaks saanud huvi oli erandlikult suur. Iga esimest last ootav ema oskab ette kujutada, mis tunne võib olla, kui lapse sünniga alati kaasnevatele pingetele ja hirmudele lisandub veel meedia pidev tähelepanu.

Tähelepanu, mis minu jaoks konkretiseerus näiteks sel moel, et veetsin kogu Aaro sünnile järgnenud aja Naistekliinikus ühes ja samas ruumis sealt kordagi lahkumata. Ma ei saanud näiteks minna perede ühisesse kohvinurka, sest seal viibis pidevalt mõni meedia esindaja ning ma soovisin vältida nende küsimusi. Õnneks oli mul tugiisikuna kaasas mu ema, ning Naistekliiniku personalile olen igavesti tänulik äärmiselt kõrgetasemelise hoolitsuse ja abi eest. Nad tuletasid mulle taas kord meelde, kui suur õnn on võimalus elada just Soomes.

Võimalust läbi rääkida siiski polnud – meedia tahtis saada oma foto sellest hoolimata, et meie soov oli olnud lahkuda haiglast privaatselt.

Meedia suurest huvist saan ma iseenesest suurepäraselt aru, sest kunagi varem ei ole ühelgi Soome presidendipaaril ametiaja jooksul last sündinud. Pealegi oli see huvi igas mõttes heatahtlik ja vaimustunud ning sündmuse kajastamine asjalik ja südamlik. Sellest hoolimata oli mul raske leppida avaliku huvi tungimisega sünnitushaiglani välja. Naistekliinikust lahkudes kasutasime hoolikalt kavandatud marsruuti ja meediale oli esitatud palve austada selles olukorras meie privaatsust. Võimalust läbi rääkida siiski polnud – meedia tahtis saada oma foto sellest hoolimata, et meie soov oli olnud lahkuda haiglast privaatselt. Aaro turvahälli kandvast Saulist tehtud fotod kõnelevad ühtlasi nendest presidendiks olemise külgedest, mis eraelu seisukohast on kõige keerulisemad. Presidendil ei ole ainuõigust isegi hetkele, mil ta väljub oma vastsündinud poega kandes sünnitushaiglast. Seda haiglast lahkumise stseeni olen ma sageli meenutanud kui ühte oma elu kõige irreaalsemat kogemust.

Aaro ja Osku loodust uurimas Mäntyniemi rannas aprillis 2023. Foto: Jenni Haukio kodune fotokogu

Naistekliinikust koju jõudes oli seevastu tunne, nagu oleksime tormi käest sadamasse pääsenud. Kadunud olid kõik pinged peale küsimuse, kuidas Lennu uue pereliikme vastu võtab. Minu jaoks oli oluline korraldada elu lapsega nii, et Lennu ei tunneks end kõrvalejäetuna, vaid et ta oleks meie juures hoitud ja hoolitsetud nagu ennegi.

Pärast Aaro sündi algas minu igapäevases elus uus, imedega täidetud ajajärk, mille iga päeva eest olen endiselt mõõtmatult tänulik. Mõtlen liigutuse ja tänutundega endiselt ka nendele lugematutele soomlastele, kes meid nii mitmel moel õnnitlesid ja meeles pidasid. Saime tohutul hulgal kaarte, käsitööesemeid, kirju ja lilli – pöördumisi täis soojust. Sadadest saabunud villastest sokkidest, kinnastest ja teistest rõivastest võtsime kasutusele selle väikese hulga, mida üks vastsündinu vajab. Kõik ülejäänud käsitööesemed kinkisime edasi, suure osa neist näiteks Satakunta keskhaigla vastsündinute osakonnale ning ka Hope ry kaudu edasi annetamiseks. Iga viimane kui üks armastusega kootud, õmmeldud või muretsetud kingitus jõudis mõne väikese inimeseni, kes seda vajas.