Kirikust leitakse surnud mees. Peainspektor peab inimeste sekka pugenud saatana paljastama enne, kui on hilja

Foto: Shutterstock

Trükist on saabunud krimikirjanik L. J. Rossi «Peainspektor Ryani mõrvalugude» kolmas raamat «Püha Oswaldi kirik». See on tempokas romantika ja huumoriga vürtsitatud krimilugu, kus mõistatuslik mõrvajuhtum rullub lahti imekauni Northumbria südames.

Kui kõrvalisest Heavenfieldi kirikust leitakse surnud mees, on peainspektor Ryan kilomeetrite raadiuses ainus sündmuspaiga lähedal viibiv inimene. Politseil pole mõrvarelva, motiivi ega teisi kahtlusaluseid.

Parasjagu kriminaaluurimisosakonna töölt kõrvaldatud Ryan näeb vaeva, et oma nime puhtaks pesta. Varsti aga on kaalul rohkemgi kui tema karjäär, sest salapärase sõõri mõjukad liikmed hakkavad surema.

Keegi tahab, et Ryani nimi oleks koroneri nimekirjas järgmine ning et ellu jääda, peab ta paljastama inimeste sekka pugenud saatana enne, kui on hilja. Ryani õnnetuseks näeb saatan välja samasugune nagu kõik teisedki…

L. J. Ross on vaieldamatult praegusaja üks viljakamaid krimikirjanikke. Tema debüütteos «Püha saar» ilmus 2015. aastal ja vähem kui kümne aastaga on ta lugejateni toonud veel pea 30 raamatut, sh tema teises, eesti keeleski ilmuvas sarjas «Alexander Gregory põnevikud».

Loe raamatust katkendit!

***

L. J. Ross, «Püha Oswaldi kirik». Foto: Raamat

Ta puhkis niisket õhku lühikeste lõõtsutavate hingetõmmetega ja see kähe heli kajas ümberringi kirikuseintelt vastu. Ta pilk sähvis pea kohale võlvlakke ning ta tundis omaenese higi imalmagusat ja lämmatavat lehka.

Kui poeetiline, et just tema pidi end ohvri olukorrast leidma.

Külm püstolitoru pressis vastu ta paremat meelekohta ning hirmu maitse oli kibe ja tugev, just nagu kurku tulvav sapp. Ta rind vappus, kui ta pingutas, et jääda rahulikuks, kuigi teadis, et lõpp on ilmselt lähedal.

«Ma ei karda sind!» karjus ta meeleheites, aga vastust ei tulnud, oli vaid talle pähe suunatud metalli vihane müks.

Ta suunas pilgu otse ette, manas mõtetesse Anna näo, kujutles teda enda kõrvale.

Oi kuidas ta seda naist armastas.

Oi kuidas ta seda naist tahtis.

Ta kuulis tahapoole tõmmatava päästiku tasast tulistamisvalmis klõpsatust.

«Tee see juba ära!» pahvatas ta, pisarad niredena üle näokurdude voolamas.

Püstolipaugatus kõlas väikeses ruumis kahurikärgatusena.

Väljas kraaksusid puhkavad linnud halvakspanevalt ja lendasid tiibade laperdades öösse, enne kui laskusid taas vaikusesse, mis näis peaaegu jumalakartlik.

* 

Õhk oli vaiki ja aupaklik, kui meeste ja naiste rivi mööda lauget nõlva üles Heavenfieldina tuntud paiga poole suundus. Künka tipus seisis tontlikuna ja üksinduses väike kivist kirik, mille juurest avanes vaade Northumberlandi laiuvatele maastikele. Päike laskus kirikust taamal silmapiiri varju, heites väljadele sügavat merevaigutooni kiiri, sellal kui kõrgel tumenevas taevas hakkasid nähtavale ilmuma tähed. Siin oli loodus käskija ja tema kätetöö õitses kõikjal ta ümber – lopsaka rohelise rohu, karedate põõsaste ja tärkava lilla lavendli lapitekk.

Palverändurid hoidsid laternaid kõrgel, kulgesid rasvase jaaniussi kombel üle tühjade väljade. Nende samme polnud õieti kuulda, sest nad liikusid üle samblase pinnase, tallates maad paigus, kus sajandeid tagasi olid langenud sõdurid. Nüüd tähistas siinset kunagist lahingumöllu ainult lihtne maasse torgatud puust rist.

Palverändurite juht oli üllatunud, nähes rasket kahepoolset tammepuust ust paokil. Tõsi, jumalakoda oli tulijatele alati avatud, aga see, et keegi peale palverännul osalejate võtaks vaevaks siia hüljatud paika tulla, oli ebatavaline.

Kerge kõhklusega juhatas ta rahvasumma kiriku pimedusse mattunud sisemusse. Siin polnud elektrit ega kraanivett, olid ainult lehkavad gaasilambid, mida polnud põlema pandud. Palverändurite laternakuma imbus sünkjasse pimedusse ja nende elevusvadin vaibus äkitselt. Kostis vali kiljatus ning juht ajas käed laiali, kannustas neid tagasi ukse poole, mille kaudu nad olid just äsja sisenenud.

Kiriku tagumises otsas lamas altaril mees, veri ja ajud põrandal ning tema taga seinal laiali. Ootamatus vaikuses oli kuulda, kuidas tema elujõud tasakesi tilk-tilk kiviplaatidele nõrgus. Surnukeha kohal seisis teine mees, üks verine käsi hoiatavalt välja sirutatud, kõrge kogu siluett vitraažaknast kumava päeva viimase valguse taustal.

«Hoidke eemale!» haugatas mees.

«Te ... te tapsite ta! Ärge tulge lähemale!» karjus palverändurite juht väriseval häälel. «Ma kutsun politsei!»

Mees kortsutas tumedaid kulme, mis tihedalt kokku koondusid.

«Te ei mõista ...» ütles ta teravalt.

«Hoidke kaugemale!» kordas palverändurite juht ja komistas, kui inimesed kirikust põgenesid, laternad ohtlikult õõtsumas, kui nad valguse endaga kaasa viisid.

Peainspektor Ryan saatis neid pilguga ja mõtles, kui kaua läheb, enne kui kaks tema kolleegi politseiautos kohale ilmuvad. Vähemalt säästis see teda ülesandest ise jaoskonda teatada. Ta sundis end erapooletuks, ehkki päriselt nii ei tundnud, ja silmitses seda, mis oli alles jäänud mehest, kes kunagi oli doktor Mark Bowers, nimekas kohalik ajaloolane.

Ryan ohkas ja ta hingeõhk koondus pilveks, ehkki väljas oli suvi. Lihtsad lubjatud seinad kaitsesid tõhusalt päikese eest ja seetõttu meenutas ruumitemperatuur külmikut.

Või surnukuuri, möönis peainspektor surnud meest seirates.

Ta kükitas põrandale ja uuris aeglaselt ümbrust ning tõusis lõpuks jälle rahulolematuna. Nüüd, kus viimane päikesekiir oli kustunud, oli pea võimatu ruumi üksikasju näha ning mobiiltelefoni taskulambist polnud suurt abi. Ta silm seletas endiselt ta ees lebava laiba piirjooni ning mehe nahk oli puudutades soe – tõtt-öelda, kui ta poleks teadnud, oleks ta pakkunud, et Bowers suri kõigest mõni hetk tagasi. Ta kolbas olevast kuulihaavast nirises verd, mis hakkas alles nüüd hüübima.

Ometi polnud kilomeetrite raadiuses ainsatki tulirelva ega ühtki teist inimest.