«On mehed, kellega perekonna pärast abiellutakse, ja mehed kellega enda pärast voodisse minnakse»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Martin Walkeri «Politseiülem Bruno juhtumite» sarja kaheksas osa «Patriarh» rõõmustab neid, kes hindavad peent kokteili rahvusvahelise poliitika keerukatest nüanssidest ja maakoha intriige koos terakese Prantsuse veini ja kokakunstiga.

St Denis’ linnakese politseiülemal Benoît «Bruno» Courrègesil on põhjust hakata kahtlema oma eluaegses iidolis. See on kolonel Jean-Marc Desaix (hüüdnimega Patriarh), keda autasustasid teenete eest Teise maailmasõja hävituslendurina nii de Gaulle kui ka Stalin. Kui Patriarhi häärberis sureb kahtlastel asjaoludel tema hea sõber Gilbert Clamartin – endine õhuväeatašee Moskvas –, hoitakse kõike kiivalt salajas. Ehkki ametlik teadaanne ütleb, et tegemist oli õnnetusjuhtumiga, Brunot see ei veena. Pisiasjad ei klapi, seega käivitab ta ametliku uurimise. Peatselt otsustatakse panuseid tõsta ja juurdlusse sekkuvad Pariisi ametivõimud.

Loe raamatust üht põnevat peatükki!

***

Martin Walker, «Patriarh».
Martin Walker, «Patriarh». Foto: Raamat

Külaliste seas aias nägi Bruno ainult käputäit tuttavaid. Linnapea ja doktor Gelletreau St Denis’st vestlesid Hubertiga, kellele kuulus linna tuntud veinikauplus, ja stiilse Clothilde Daunieri, Les Eyzies’ esiajaloo rahvusmuuseumi kuraatori ja rahvusvaheliselt tuntud teadlasega. Neist kaugemal nägi Bruno oma sõpra Jack Crimsonit, väidetavalt pensionil Briti luurajat, kellel oli St Denis’ lähedal maja, vestlemas Prantsuse välisministriga.

Crimsoni kõrval silmas Bruno Pamelat, punakad pronksikarva juuksed kõrges soengus. Naine oli viimase aasta tema kallim olnud, ehkki mees mõtles üha sagedamini sellele, kuidas nende armulugu jätkub. Pamela rõõmustas, kui Crimson kutsus ta Patriarhi sünnipäevale, mis oli hooaja tähtsündmus. Naine oli Brunolt viisakalt küsinud, kas see sobib. Muidugi, oli mees vastanud, ja summutanud armukadedusetorke, mis kestis, kuni krahvinna ta enda ja oma lapselapselapse saatjaks kutsus. Pamela tabas mehe pilgu ja Bruno, kes tundis kohustust krahvinna seltsi jääda, kutsus naist viipega nende juurde terrassile. Tema üllatuseks kehitas Pamela jahedalt õlgu ja pööras oma tähelepanu uuesti Crimsonile.

«Kes see oli?» küsis krahvinna.

«Sõber,» vastas Bruno teemat muutes ja küsis Patriarhi pere kohta. Krahvinna näis neid hästi tundvat. Patriarhi poeg Victor, samuti endine lendur, kes nüüd perekonna viinamarjaistandust juhtis, ja tema naine Madeleine, olid mõlemad krahvinnat emmanud. Victor oli umbes kuuskümmend, arvestas Bruno, aga tema särtsakas naine näis palju noorem. Bruno oleks pakkunud, et naine oli kolmekümnendate eluaastate alguses. Ta jahmus, kui naise tütar Chantal nende juurde tuli ja embas Marie-Françoise’i, keda ta ülikoolist teadis. Chantal oli umbes kakskümmend, nii et tema ema pidi olema peaaegu nelikümmend, Bruno-vanune.

Kui Chantal krahvinnat ja Brunot tervitas, tuli tema ema järsku nende juurde. Ta toetas graatsilised käed neidude õlgadele ja poseeris hetke, kergitas Bruno poole vaadates koketselt kulmu, enne kui krahvinnale ütles: «Marie-Françoise meenutab nii väga neid kuulsaid fotosid sinu noorusajast. Küllap oled tema üle väga uhke.»

«Minu vanuses on juba lapselapselapse nägemine privileeg, rääkimata jälgimisest, kuidas ta aina ilusamaks muutub,» vastas krahvinna. «Ja Marco rääkis, et ei jõua ära oodata, millal üks sinu lastest ta vanavanaisaks teeb.»

«Ära teda kuula, chérie,» ütles Madeleine tütrele naeruga, mis ei kõlanud nii hooletult, nagu ta mõelnud oli. «Minul pole küll kiiret, et sina või su vend minust vanaema teeksite.» Ta heitis Brunole hindava pilgu. «Nii et see on siis kohalik politseinik, kes teid teie kohutava õe käest päästis.»

«Ta päästis minu samuti, koopas,» ütles Marie-Françoise. «Ma ei unusta seda iial, tulistamist selles suletud ruumis.»

Brunole meenus tüdruku rabatud ilme, verine nägu ja püssikaba löögist viltune suu. Nüüd polnud tema vigastustest ühtki jälge ja hambad nägid tänu kallile hambaravile täiuslikud välja.

«Te mõlemad peate viinamarjaistandusse lõunale tulema ja koopas juhtunust rääkima. Ma polegi tervet lugu kuulnud,» kutsus Chantal.

«Hea mõte, võib-olla siis, kui vanaisa tuleb. Ma tean, et temagi tahaks seda kuulda,» ütles Madeleine. «Ja teie peate samuti tulema, Hortense,» ütles ta krahvinnale. «Te teate, kuidas vanaisale meeldib teid näha. Ma helistan ja lepime kuupäeva kokku.»

Bruno tundis, kuidas Madeleine’i pilk temal peatus, kui naise tütar krahvinnalt küsis, kas võib Marie-Françoise’i aeda nooremate külaliste juurde viia. Bruno jälgis, kuidas kolm naist lahkusid. Selja tagant nägid nad ühesugused välja, kitsaste puusade ja pikkade jalgadega, elegantsed, kõik ühesuguse enesekindlalt nõtke kõnnakuga.

«Peaksid kohtuma ühe väga meeldiva naisega, Marco ja tema iisraellannast naise tütar,» ütles krahvinna, kui Bruno mitteprantslastest pereliikmete kohta küsis. «Marco oli just temast lahutanud, kui me kohtusime, aga nende tütar Raquelle on nelikümmend aastat siin Périgordis elanud. Ta on alati mu lemmik olnud: ta on üks kunstnikest, kes Lascaux’ koobast rekonstrueerisid. Siis on veel Jevgeni, Marco poeg sõjaajast ühe Vene naisega. Kohtusin Jevgeniga esimest korda Moskvas, kui ta väike poiss oli – ja siin ta ongi.»

Kuuekümnendates eluaastates, õlgadeni ulatuvate hallide juustega suure kondiga mees nagu karu oli järsku ratastooli juurde ilmunud. Ta kummardus sügavalt, et krahvinnat suudelda, ja kükitas, et teda imetleda.

«Mulle öeldi, et te olete voodisse aheldatud,» ütles ta tugeva aktsendiga prantsuse keeles. «Mul on hea meel, et nad eksisid.»

«Tõsine liialdus, aga see kõik oli mu kohutava õe ja tema jubeda pojapoja süü,» ütles naine. «Minu päästmise eest võid tänada seda noormeest siin.» Ta osutas Brunole ja Jevgeni tõusis, et tal kätt suruda. «Kui vana sa olid, seitse või kaheksa, kui ma sind esimest korda nägin?» jätkas krahvinna.

«Kaheksa. Ma polnud Moskvas iial kedagi teiesugust näinud, üleni Dioris, pika sigaretipitsiga olite nagu filmist välja astunud,» ütles Jevgeni naeratades. «Andsite mulle Prantsuse šokolaadi. Teate, ma olen sellest saati teisse armunud.»

«Räägitakse, Jevgeni, et sa ütled seda paljudele naistele! Aga on see tõsi, et elad nüüd siin?»

«Jah, mul on Sioraci lähedal imelise valgusega maja ja suur küün, kus mul on galerii. Peate tulema mu viimaseid maale vaatama.» Ta pöördus Bruno poole ja ütles: «Tegin krahvinnast seeria portreesid, kõigi nimi «Parižanka», pariislanna. Esimesed olid mu lapsepõlvemälestuste järgi, aga siis hakkas ta jälle Moskvas käima ja sain teda elust maalida.»

«See kõik oli ammu,» ütles krahvinna. Suure venelase kätt surudes ja tavapäraseid viisakussõnu pomisedes arvutas Bruno oma peas. Kui Jevgeni oli Stalini surma ajal kaheksa, pidi ta olema sündinud 1944 või 1945. Iisraellasest tütar Raquelle oli sündinud ning Marco ja tütre ema lahutanud selleks ajaks, kui ta 1953. aastal krahvinnaga kohtus, nii et Jevgeni poolõde oli vennast vaid mõni aasta noorem. Ja siis Marco kolmas laps, Victor, kes viinamarjaistandust juhtis. Kolm last kolme erineva emaga, kõik kolm isa sünnipäevaks siia tulnud ja elasid lähedal.

See rääkis vanamehe kohta palju, et ta oma lastega nii lähedane oli ja veelgi enam, et nad tahtsid tema lähedal olla. Või ehk peitus võlu ees ootavas päranduses, mõtles Bruno, vaadates lossi ja hoolitsetud parki selle ümber. Patriarhi kirjeldati tavaliselt jõuka ärimehena ja küllap sai ta oma direktoriametites head raha. Perekonna viinamarjaistandus Lalinde’i kohal küngastel oli lugupeetud, seal tehti suuremalt jaolt Bergeraci punaseid ja valgeid, Monbazillacis oli eraldi väike viinamarjaistandus, aga see ei olnud mingi kullakaevandus. Bruno teadis vana ütlust, et veiniga väikese varanduse teenimiseks on vaja suurega alustada.

Patriarhi tervitusjärjekorras oodates oli tal aega koridori seinu palistavaid fotosid uurida. Patriarh poseeris kõikide Prantsuse presidentidega, kahe Ameerika presidendiga, Stalini ja Hruštšovi, Jeltsini, Putini ja Deng Xiaopingiga. Nende kõrval olid fotod Patriarhist paavstidega, Saksamaa kantsleritega, Briti peaministritega, erinevate kindralite, astronautide, filmitähtede ja ooperilauljatega. Krahvinna oli piilunud fotot oma nooremast minast Patriarhiga Cannes’i filmifestivalil viiekümnendatel. Noor Brigitte Bardot oli samuti fotol, aga Patriarhil jätkus silmi vaid krahvinnale.

Järsku lõhkus meeldiva õhkkonna klaasiklirin. Väike vahejuhtum näis aset leidvat nende lähedal terrassil, hääled muutusid valjemaks ja rahvas liikus. Purjus olemisega vanem mees tiris Chantali käsivarrest, tüdruk hüüdis, et mees ta lahti laseks, Marie-Françoise oli talle toeks. Ehkki mees koperdas ja tema pilk oli klaasistunud, oli ta laitmatult riides, ta kandis kaherealist ülikonda, mille nööpaugus oli punane Auleegioni lint. Nooruses kena mehe välimus oli kiiresti kadunud, paksud hallid juuksed langesid laubale.

Patriarhi noorem poeg Victor tuli külaliste vahelt läbi, doktor Gelletreau tema kõrval. St Denis’ koguduse kirikuõpetaja isa Sentout näis olevat ei kusagilt välja ilmunud koos kena noormehega, kes oli Patriarhiga enam kui natuke sarnane.

Enne kui Bruno jõudis trepist alla päästjate juurde minna, oli neil õnnestunud purjus mees Chantalist kaugemale tõmmata. Siis ühines nendega tviidpintsaku, soni, saabaste ja sääristega suurt kasvu turske mees, kes nägi välja nagu vanaaegne metsavaht. Ta pani käe joobnu ümber, tõstis ta üles ja viis ümber terrassi nurga keskaegse kivitorni juurde. Teised mehed läksid neile järele, välja arvatud noormees, kes jäi Chantali juurde. Tüdruk vajus tänulikult tema käte vahele, aga vahejuhtum ei paistnud olevat talle suuremat kahju teinud.

Jutusumin oli hetkeks vaibunud, kui inimesed ringi pöörasid ja kaela sirutasid, et segaduse põhjust näha. Aga keelpillikvartett saagis edasi oma pille, rohkem polnud midagi näha ja jutusumin jätkus peagi.

«Kes need noormehed olid?» uuris Bruno.

«Seda suurt ma ei tea, ta nägi välja nagu mingi teener. Kena noormees on Victori poeg, Marco pojapoeg Raoul. Ta tuli siia pereäri õppima, enne kui Ameerikasse kooli läheb. Marco arvab, et tema pojapoeg sobiks kenasti Marie-Françoise’ga. Ma olen sama meelt, nii et me korraldame nii, et nad teineteist tihti näeksid. See oleks mõlemale perekonnale väga sobiv abielu.»

Kas nii neid asju korraldatigi? Bruno oli üllatunud, ta oli arvanud, et korraldatud abielud olid ammu minevikku jäänud. Aga kui asi puudutas krahvinnasid ja losse, olid vanad kombed ehk alles jäänud. Patriarhi raha ja krahvinna valdused oleksid päris kena kombinatsioon.

«Kas teil polnud kunagi kiusatust ise Patriarhiga abielluda?» küsis Bruno naiselt.

Naine tõstis lõbustatult pilgu. «On mehed, kellega perekonna pärast abiellutakse, ja mehed kellega enda pärast voodisse minnakse. Ma ei usu, et oleks mõttekas neid kaht segi ajada.»

«Ja kes see purjus mees oli, kes Chantali tiris?»

«See oli Gilbert, vana peresõber,» selgitas krahvinna. «Üks noortest uljaspeadest, kes Marco jälgedes sammumisest unistas. Ta pole sellest kunagi üle saanud, et polnud ühtki sõda, kus ta oleks saanud au ja kuulsust võita.»

Krahvinna rääkis Brunole, et Gilbert oli Victoriga sõbraks saanud kadetina Prantsuse õhujõudude akadeemias Salonde-Provance’is ja nad teenisid hävituslennuki pilootidena ühes eskadrillis. Kui Victor Air France’i läks, jäi Gilbert teenistusse ja temast sai Prantsuse saatkonna õhuväeatašee Moskvas, kus oli olnud mingi skandaal. Krahvinna ei teadnud üksikasju. Särav ja võluv, aga alati ohtralt joonud Gilbert oli nüüd hädapärast toimiv alkohoolik, kel oli seljataga terve rida armulugusid, võlgu ja ebaõnnestunud abielusid. Victor lasi tal vanade aegade nimel elada väikeses majas perekonna valdustes ning tal oli sümboolne töökoht Patriarhi arhiivi korrastajana.

Bruno läks krahvinnale suupisteid tooma, ratastooli küljes oli volditav laud, millelt sai süüa. Kui Bruno kahe taldriku ja kahe klaasi vahuveiniga tagasi tuli, oli krahvinna haaratud vestlusest elegantselt riietatud valgepäise naisega. Naise laubal oli julge süsimust juuksesalk ja tal olid Patriarhi soojad pruunid silmad.

«Saa tuttavaks Patriarhi tütre Raquelle’iga,» ütles krahvinna. «Rääkisin talle sinust ja ta võib minu šampanja endale saada. Ma võtan valget veini.»

Bruno surus Raquelle’i kätt ja ütles, et imetles Lascaux’ koobast, kus naine oli töötanud, ning küsis tema uue ettevõtmise kohta.

«See on Le Thot, park, kus püütakse ajaloolisi loomi aretada,» vastas Raquelle sügava, meeldiva häälega. «Me kaasajastame seda virtuaalreaalsuse ja animatroonikaga, elutruude arvutis loodud mammutite ja tarvastega. Osa perest tuleb järgmisel nädalal lõunale meie edusamme vaatama. Võib-olla tahaksite kaasa tulla?»

Ta ulatas Brunole visiitkaardi, millel oli kujutatud odade ja kividega karusnahkades metsinimesi seismas lõksu aetud mammuti ümber. Kaardi teisel küljel olid naise telefoninumber, aadress ja e-posti aadress.

Lusika kõlin vastu klaasi vaigistas vestluse. Keelpillikvartett oli mängimise lõpetanud ja Patriarh oli astunud rõdu serva juurde, käed vaikust oodates tõstetud.

«Ekstsellentsid, kindralid, sõbrad, te teate, et ma ei pea kunagi kõnesid, eriti veel pikki,» alustas ta ja peatus naerupahvakut oodates. «Nii et lihtsalt tänan teid kõiki, et tulite mu sünnipaika Périgordi mu üheksakümnendat sünnipäeva tähistama, ja ma loodan, et tulete kõik kümne aasta pärast ümmargusele juubelile. Mina olen kohal, kui teie olete.» Jälle kostis naeru ja hõiskeid.

«Ja nüüd, kui tänane Armée de l’Air on pooltki nii täpne nagu minu ajal, katate ehk kõrvad. Soovin ainult, et lendaksin ise ühe sellisega.» Ta vaatas läände ja osutas käega.

Bruno kuulis valjenevat mürinat ja nägi päikest tiibadel helkimas. Siis lendasid kolm Rafale’i, mille koletu mürin näis raputavat igat viimast kui luud Bruno kehas, uskumatult madalalt ja võimatu kiirusega üle nende peade. Prantsusmaa kõige uuemad hävitajad, igaüks sada miljonit eurot väärt, maksimumkiirus kahekordne helikiirus, süütasid järelpõletid ja paiskasid tervituseks õhku suitsujoad, kui koos kõrgemale tõusid ja siis lahku läksid. Nad pöörasid kusagil Sarlat’ kohal ringi ja tulid laskudes tagasi, iga sõjalennuk pööras end üle Patriarhi pea lennates ümber pikitelje.

«Mon Dieu, see mulle meeldis,» ütles Patriarh, kui lennukimürin hajus. «Suur tänu minu sõbrale kaitseministrile ja kindral Dufortile selle suurepärase demonstratsiooni eest ja minu auväärse vana ülemuse Marcel Dassault’ mälestusele, kes andis Prantsusmaale nii palju suurepäraseid lennukeid. Suur tänu teile kõigile, Prantsusmaa maksumaksjad, kes te selle imelise kingituse eest maksite. Ja nüüd nautige ülejäänud pidu.»

Krahvinna hakkas väsima ja Chantal lubas Marie-Françoise’i hiljem koju tuua. Vana daam jättis hüvasti, Bruno lükkas ratastooli läbi maja naise auto juurde ja sõidutas ta koju. See oli tähelepanuväärne päev, mõtles Bruno: kohtumine Patriarhiga polnud lapsepõlveaegsele imetlusele sugugi kahju teinud. Ja ta oli saanud kutse lõunale Raquelle’i juurde ja teise kutse viinamarjaistandusse, kus ta näeb suurmeest uuesti ja ehk kuuleb koguni mõnda tema lugu. Ta hoolitses, et krahvinna turvaliselt oma lossi saaks, ja sõitis koju koeraga jalutama, kanu söötma ja köögiviljaaia eest hoolitsema. Ja kui ta mõtted uuesti Pamela jahedale olekule pöördusid, ei teadnud Bruno midagi draamast, mis alles äsja Rafale’ide ülelennust kajanud majas lahti rullus.

Märksõnad

Tagasi üles