Sinijärv soovitab: seekordne aastaraamat on kuidagi eriti kaasahaarav välja kukkunud

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda uut muinsuskaitse aastaraamatut.

Kõige eelnenuga seondub kõige otsesemalt ka muinsuskaitsjate järjekordne aastaraamat. Üks asi, mille varasemi ilmundeid ei pruugi poodidest leida, ent raamatukogudest tasub otsida. Kui linnaehituse ajalooraamatud panid massiivse vaimuklotsi paika, siis muinsurite annaalidest leiab huviline kõikse värskemat teavet ning aastatepikku järjest lugedes näeb kulgemisi, eksirännakuid, õnnestumisi, nässuminekuid ning alati midagi uut.

«Muinsuskaitse aastaraamat 2023». Foto: Raamat

Ei ütle mina, kas teos sai taas kord ühtlane, kahtlane või kohtlane. Muinsuste ja ne kaitsmise maailmas leidub alati nii puulasi kui tohtlasi. Tänapäeval ka rohtlasi ja möhtlasi, omad õigused ja isud kõikidel. Mu meelest on muinsuskaitse aastaraamatud läbi aegade väärtuslik lugemisvara kõigile, kes vähegi soovivad meie maa ja linna ja ilmalooga üheskoos edasi elada. On vihastamisväärset, on rõõmustamisväärset. Täpselt nagu muinsustes ja ne kaitsmises ja maitsmises. Näeme hävimiseni viinut ja kadumisest päästetut, näeme oma aja ootamise oskust ja juhuslikke äkkleide. Aga nood raamatud kirjutatakse kokku ausasti, mingit jama siit ei leia. Vaidlemisväärset kindlasti, muidu ei oleks ju mõtet.

Asi, millele tasub tähelepanu juhatada ja eriti viimatise raamatu puhul, on see, et kui tahate mõne uuema vana-asja kohta teateid saada, siis heitke pilk. No et määndse krundi pääle kerkiva maja (ja hea, et kerkib!) alt on leitud tükk me ühist ajalugu. Ja nii edasi. Me elame ja edendame, aga me ei või muinast mutta jätta. Olen veendunud, et muinsuskaitsjate aastaraamatud tuleks gümnaasiumides rahulikult läbi võtta. On meil haridus või jaa? On meil ajalugu või jee?!

Isiklik arvamus on, et seekordne aastaraamat on kuidagi eriti kaasahaarav välja kukkunud. Täiega ühes jutis loetav ja vaadatav. Näpud taha, küüned külge, müts maha!