Sinijärv soovitab lugemist: saame pildi ette, mis toimus ajal, mil meie alles korstnate ja kempsudeta taredes mörisesime

Tallinn, Viru tänava lillepaviljonide ehitus. Foto: Peeter Langovits

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Epp Lankotsi ja Triin Ojari koostatud raamatut «Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020».

Linnainimesena kiidan teistele linnainimestele kohe ja rohkesti. Maainimestele kiidan ka, et asjadest aru saadaks. Mul sünnipärast või vanaemalist vms maasidet ei ole, ent näen Eestit ühe tervikuna, ei armasta jutte ääremaadest ja Tallinnast… andke andeks, me oleme siin suures maailmas üks väga väike üksus ja me võiksime olla seda sõbralikult koos. Kui hädasti peame, siis kellegi vastu; vältigem jamu, kuni võimalik on.

«Eesti linnaehituse ajalugu 1918–2020». Foto: Raamat

Taustaks peaks kohe soovitama viie aasta tagust tänase teose taustaeepost «Eesti linnaehituse ajalugu keskajast kuni tsaariaja lõpuni». Saame pildi ette, mis toimus ajal, mil meie omi pikki kurbi laule alles korstnate ja kempsudeta taredes mörisesime. Urbanistliku eestlase olemine ilma seda raamatut sirvimata jääb tsipake näruseks. Tasub meelde tuletada, kui eri masti linna taheti teha ja natuke ka tehti saja aasta eest, seitsmekümne aasta eest, mõnekümne aasta eest… Pagana põnevat kremplit kerkis, me elame sellega ja selle sees. Kõik ei ole kõigi meelest kaunis. Ja mis siis. Mõistmiseks ja mõtestamiseks ongi raamatuid vaja.

Inimese ja ta perekonna meelepilt väga paljude aastasadade taha ei läe, tostap on viimase saja aasta kantseldamine ühtede kaante vahel igati põhjendet ja näitab, kuidas otsapidi meiegi elukuvas justnagu igavesed linnaruumilised aktsendid võivad ootamatult noored olla. Või mõistetamatult vanad. Kogu aeg on mingi jama, seda kinnitab ka aja- ja arhitektuurilugu. Mul läks pikk öö, sest lugesin joonelt läbi, magasin natuke sissegi. Enamjaolt panen paksema raamatu ikka kella kahe paiku kõrvale ja keeran kotile. Mkm, mitte nüüd.

Kui ma tohin ühe lause eraldada hea raamatu juures vingumiseks (nii mahuka teose sees on märkimisväärituid näpukaid niikuinii, ärme tüpoanaalsusse läe), siis ma ei saa aru, miks kaanekujunduses on suurpealkiri murtud üle raamatuselja. Panin riiulisse ja sugugi ei saanud aru, mis mul seal on.

Kiitmise juurde tagasi. Olen pigem sõna- kui pildiinimees. Ja sisupildistik räägib kaasa. Mäletan kunagist Mart Kalmu modernismiteemalist eluklotsi, mida läbisin, hambad risti, lubamata keerata järgmise pildi vaatamiseks lehte enne kogu imetabase sõnamu sisenemist silmitsi. Õnnestus. Selle raamatuga läks samuti. Oli keerulisem, sest autoreid hulk, erinevi kirjuviiside vahel kiire lugejana seiklemine mitte nii lihtne. Aga seiklus ei olegi lihtis kolb. Visuaalne külg tuli omas muutlikkuses hoopis verbaalsele toeks.

Ma pilte ja kaarte armastan üldse hirmsasti, sest neid ma, erinevalt sõnadest, ei mõista ise toota. Seepärast jätsingi ühe ägeda kaardiraamatu tuleval nädalal soovitamiseks, tahan enne rahulikult vaadata ja teistmoodi lugeda. Pildisilm ja maasilm ja meresilm ja sõnasilm näevad ju kõike tera eri viisidel.