«Kui keegi on kappi kinni pandud ja lõpetab kaks meetrit maa all, siis õnnetusest me tõenäoliselt ei räägi»

Foto: Shutterstock

Endise politseiniku Jørn Lier Horsti uue krimiromaani «Felicia kadumise» lähtepunkt on tõeline kuritegu, 1970. aastatel Norrat raputanud kadumisjuhtum.

Teetööde käigus leitakse vana riidekapp, mille sees on luukere. Kui selgub, et surnukeha on aastaid tagasi kadunuks jäänud Felicia, rebenevad toonased haavad taas lahti.

Detektiiv William Wisting leiab end keset valede spiraali. Ammune kuritegu sirutab oma kombitsad inimeste saatustesse ning politseil hakkab kiire: tapja, kes arvab, et on pääsenud, tuleb võimalikult ruttu tabada.

Loe raamatust katkendit!

***

Jørn Lier Horst, «Felicia kadumine». Foto: Raamat

Õhus oli pinget ja omamoodi ootust. Ekskavaatorijuht kummardus rooli kohale ja pahvis innukalt käsitsi rullitud pläru, samal ajal lõuga käele toetades. Veoauto kõrval seisis kolm kolleegi, kes trampisid kruusas ja arutlesid elavalt millegi üle. Objektijuhi kiivriga mees rääkis mobiiltelefoniga ning noogutas hoogsalt vestluskaaslasega nõustudes.

Suure augu ümber maanteel olid kaks patrullpolitseinikku tõmmanud punavalge piirdelindi. Vanem neist istus patrullautos ja selgitas midagi politseiraadiosse, ise laialt kätega vehkides, noorem aga suunas liiklusvoogu läbi ehitusplatsi minema.

William Wisting kummardus, puges piirdelindi alt läbi ja jäi hämmeldunult pärani silmadega vahtides seisma. Ligikaudu kolme meetri sügavuse ja sama laia augu põhjast tee ääres paistis vana metallist riietusruumi kapp. See oli mõlkis ja külje oli ekskavaatori kopp katki rebinud. Uks oli lahti, metallist aasas rippus vana roostes tabalukk.

Wisting polnud kindel, mida nägi. Vana kapi sisu oli segamini ja täiesti erinev kõigest, mida ta varem näinud oli. Kogu sisu kattis õrnalt roheka varjundiga kleepuv hallitusekiht. Kleepja katte all olid tekstiilijäänused, kuhu olid juurdunud suured kahvatud, peaaegu läbipaistvad seened. Pikkadest hallikasvalgetest eostest moodustus riidejääkidele pruun mass. Nende vahelt paistsid vahase limaga kaetud kriitvalged luud. Kapi ülemises osas tuiutas tühjal pilgul hall pealuu, millel oli mõned juuksekarvad.

See, mis kunagi ammu oli olnud inimene, pani Wistingu judisema ja kuklas hakkas torkima. Ta avas suu, kuid suutis välja pigistada ainult vaikse ohke.

«Unustasin vist mainida,» sõnas Hammer muiates, «et mees on siin lebanud juba mõnda aega.»

Wisting eiras teda. Mõtlemata oma riietele, jalatsitele või asjaolule, et Ingrid näeb pärast nende puhtaks saamisega vaeva, ronis ta alla.

Ta keskendus vanast metallkapist paljastuvale mõistatusele. Aju neelas üksikasju, mis võivad uurimise jaoks tähtsad olla: tootja nimi Stålsett vaevu loetavalt kapi uksel, kampsuni jäänused, nahast rihm põimitud rihmapandlaga, midagi, mis helkis ja oli kunagi läikinud, tõenäoliselt kett, mõned omavahel ühendatud metallitükid, mis moodustasid vana rinnahoidja haagid.

«Naine,» lausus Wisting mõtlikult. «See on naine.»

«Oled sa selles kindel?» küsis Haber skeptiliselt, tehes esimesi ülevaatlikke fotosid. «Äkki sa oskad mulle siis lausa öelda, mitu last tal oli, kui sa juba asja uurid?»

«Isik on igal juhul kandnud rinnahoidjat,» selgitas Wisting, osutades haagijäänustele selgrool. «Lisaks on see kapp väike. Ma ei usu, et sinna oleks ära mahtunud täiskasvanud mees.»

Haber vaatas teda üle prillide. «Äkki tahad järgmisel aastal, kui ma pensionile lähen, mu töö üle võtta?»

Wisting ei vastanud.

«Kui kaua ta siin olnud võib olla?» küsis ta hoopis.

«Noh, siin pole minu arvamus sinu omast targem,» vastas Haber. «On raske kindlaks määrata, kuidas maa, temperatuur, niiskus või muud välised tegurid on lagunemist ja kõdunemist mõjutanud, kui ta on olnud maa all metallkapis.»

«Aga me räägime aastatest?»

«Ikka, paljudest aastatest.»

«Ja räägime muidugi mõrvast?» küsis Hammer ülemise huule alt tubakanutsu välja urgitsedes.

«Surma põhjuse kohta ei julge ma midagi öelda,» ütles Haber jälle üle prillide vaadates. «Aga kui keegi on kappi kinni pandud ja lõpetab kaks meetrit maa all, siis õnnetusest me tõenäoliselt ei räägi.»

*

Wisting ronis üles ja jättis Finn Haberi alla toimetama. Ta läks töödejuhataja juurde, kes oli telefonikõne lõpetanud. Mehe kollasel kiivril seisis kulunud tähtedega Johannes Johansen. Hiljuti oli selle kohale lisatud tiitel töödejuhataja. Tööriided andsid teada, et ta on ametis ehitusettevõttes Selmersen & Poeg. Närvilised kollased sõrmed üritasid samal ajal, kui ta Wistingu küsimustele vastas, sigaretti rullida.

«Mis laadi töödega te siin tegelete?»

«Ehitame seoses uue jalakäija- ja rattatee rajamisega tunnelit,» selgitas töödejuhataja keelega üle sigaretipaberi serva tõmmates.

«Kui kaua te siin olete töötanud?»

«Noh, rattateega oleme tegelenud sulast saati, aga siin alustasime täna.»

«Kas midagi muud olete ka leidnud?»

«Ei, mida sa silmas pead?» küsis Johansen ja patsutas tulemasinat otsides taskutele. Wisting ei hakanud ütlema, et surnukeha maha jätnud isik võis sinna jätta ka mõrvarelva või muid esemeid.

«Kui kaua see seal sinu arvates on olnud?» küsis ta hoopis.

Töödejuhataja Johansen võttis tagataskust tulemasina, süütas kõvera sigareti ja kehitas õlgu.

«Pean silmas, et te alustasite kaevamist siin täna,» jätkas Wisting. «Pole ju võimalik, et kapp oleks siia visatud öö jooksul?»

«Ei. See tuli kaevates välja tund aega tagasi. Ekskavaatorit juhtis Rolfsen.» Johannes Johansen osutas peaga ühele ehitusmeestest, kes istus, näris tikku ja jälgis kõike, mida tegi Finn Haber. «Tee ehitati siia üle kahekümne aasta tagasi. Laip peab olema siin olnud sellest ajast saati.»

Wisting noogutas mõtlikult, kui tee äärde Wistingu ja töödejuhataja juurde keeras läikiv Toyota. Auto pidurdas järsult, puhtale läikivale mustale värvile langes kruusatolm. Tuuleklaasil seisis valge silt suure kirjaga PRESS. Vahel mõtles Wisting, kas ajakirjanikud, kes end selliste siltidega varustasid, usuvad, et see vabastab nad igasugusest liiklusseaduse ja parkimiseeskirjade järgimisest. Mees, kes autost välja hüppas, ei vajanud kindlasti sellist märki, et teada anda, kes ta on. Auto võis küll olla hiljuti ostetud, aga Kristoffer Nybråthen ajalehest Østlands-Posten oli olnud kohal enam-vähem kõigil kuriteopaikadel, kus oli käinud ka Wisting.

«Ma arvasin, et saan su jälle golfiväljakult kätte,» märkis Nybråthen ja lükkas küljele vajunud juukseid tagasi läikivale pealaele.

Wisting vastas mehele noogutusega. Tema vanaisal oli olnud samasugune soeng ja kaua aega oli ta arvanud, et sellist soengut kannavad vaid vanad mehed. Kuni 1980. aastatel ilmus ühel hetkel kuriteopaigale teksastes ja punases golfijakis Nybråthen. Täna oli jakk asendunud samast ajast pärit halli-valgekirju Islandi kampsuniga.

«Aga see tundub paljulubavam,» jätkas Nybråthen, tõstis kaamera rasvaplekiliste sarvraamidega prillide juurde ja hakkas klõpsutama. Østlands-Posteni arhiivis peaks olema lugematul hulgal selliseid pilte Wistingust kuriteopaikadelt.

«Üks vana laip, ma kuulsin,» lausus pikajalgne ajakirjanik kaamerat langetades. Wisting kujutas ette, et Nybråthenile on pildistamine sama loomulik kui autojuhile käiguvahetus. Ta kahtles, kas Nybråthen isegi märkas, millal neid fotosid klõpsis.

«Ma jõudsin ise ka just kohale,» vastas ta ebamääraselt.

«Aga see on laip?»

«On leitud mõningaid inimluude jäänuseid,» püüdis Wisting pareerida, kuid peatus. Kristoffer Nybråthen oli osav ja visa. Ta ei jäta enne, kui Wisting kinnitab seda, mida nad mõlemad teadsid. Lisaks vääribki ta enamat kui hägusad kommentaarid. Nybråthen mängis alati politseiga samas meeskonnas ja oli alati esimene, kelle poole pöörduda, kui mingi juurdluse käigus oli vaja meedias taktikalisi samme teha.

«Tegemist on inimese jäänustega,» selgitas Wisting, kui Nybråthen teada tahtis, millist tüüpi luudega on tegemist.

«Mees või naine?»

«Liiga vara öelda,» vastas Wisting. Ta ei tahtnud, et tema eeldused saaksid trükis avaldatud.

«Surma põhjus?»

Wisting raputas pead ja tundus, nagu poleks ajakirjanik vastust oodanudki. Mees tõstis taas kaamera ja tegi kiiresti veel pilte, kui neli politseinikku inimjäänustega vana kapi august välja tõid ja selle politseiauto taha kilele asetasid.

Oli möödunud kaks aastat ajast, kui William Wisting viimati mõrvalooga tegeles. Ta teadis, et seekord pole see töö lihtne. Võib-olla ei tule sealt üldse midagi välja. Kui naine on olnud maa all üle 25 aasta, siis on mõrvajuhtum aegunud. Siiski tundis Wisting tuttavat kipitust, mis ikka tuli, kui ees oli uus juhtum. Ta mõtles, milline saatus võib peituda selle omapärase laibaleiu taga.