Epp Petrone: mul hea meel, et mamma raamatusse pandud sai!

Epp Petrone
, kirjanik, kirjastaja
Copy
Epp Petrone.
Epp Petrone. Foto: Madis Veltman / Elu24 kollaaž

Ei osanud mu mamma arvata, et temast kunagi raamatutegelane saab!

Minu mammal ei olnud absoluutselt valehäbi ega edevust. Vähemasti mina tunnetasin teda sellisena. Ta kõneles asjadest nii, nagu need olid. Tema tütar, minu ema, vaat tema oli tunduvalt tundelisem tüüp, aga heake küll, ma ei hakka siin praegu kogu suguvõsast heietama... Sellest mõni teine kord. Täna on mul hea meel, et mamma raamatusse pandud sai! Ja mul on tunne, et seesama keskkond ja lugu jätkub tulevikuski: mismoodi perelugudest tuttavad tüdrukud oma mamma (ehk siis oma vanavanaema) talus külas käivad ja seal hakkama saavad.

Niisiis: «Maal mamma juures». Selle raamatu sünnil on mitu tahku.

Epp Petrone, «Maal mamma juures».
Epp Petrone, «Maal mamma juures». Foto: Raamat

Üks neist tahkudest on kindlasti meie koroona-ajastu. Ma tajusin juba veebruaris seda, kui oluline on algaval viiruseajastul vanemate inimeste tarkusi hoida, nende olemasolu ja nende käes olevat infot väärtustada, kirjutasin sellest ühes kolumnis. Ei saanud ma päris kohe ehk aru sellest, et viiruskriis tekitab olukorra, kus lapsed ei saagi mammade juurde! Kirjutasin just sellest, et tuleks kohe minna ja nendelt suulist pärimust ja armastust korjata.

Järgmisena adusin seda ängistust, mis hakkas ühiskonda tekkima sellest, et noor ja vana põlvkond ei tohtinud kokku puutuda. Suvel see õnneks veidi leevenes, aga sügisel ja talvel oli see piirand samamoodi ängistavalt õhus. Kõige kurvem on see, et paljud lapsed ei oskanud enam tahta vanavanematega suhtlemist - tõelist suhtlemist, mitte vormilist suhtehoidmist. Nende laste maailm oli juba enne koroonapiiranguid piiratud ekraanidega ja ega neil ju selles maailmas igav ole.

Ma ei oska isegi seda lõpuni sõnadesse panna, mida kõike mu meelest annab lapse ja vanavanema suhtlus. See elutarkus, see elukogenud karakteri tajumine... Olin suvel palju üksi, rühmasin oma aias tööd teha ja metsas seeni-marju korjata, olin ise nagu mingi mamma — ja mõtlesin palju nende asjade peale. Meenutasin ja mõtestasin oma lapsepõlve.

Mõtlesin siis ka selle välja, et kui ma ei suuda mitte midagi muud muuta, siis vähemasti kirjutan ma lastele mõned sellised raamatud, läbi mille nad saavad tajuda seda, mida mina oma lapsepõlves mamma (ja papa) juures läbi elasin.

Aga jah, papa. See on selle loo hoopis teine tahk.

Kuigi surm on ju alati siin meie elu lähedal olnud ja lapsed saavad sellest ehk palju paremini aru, kui me söandame tunnistada. Ma mäletan oma lapsepõlvest, millise hardumusega ma lugesin Lindgreni «Vennad Lõvisüdamed» raamatut. Olin tänulik sellise loo eest, kus peategelased avapeatükis surma saavad ja avaneb lugu sellest, mis siis saab, kui surm tuleb.

Minu mamma-raamatus ei ole surmast eriti üldse kõneldud. Papa on surnud, see selgub kohe raamatu alguses. Ja alles hiljuti surnud. Sellist algust oli mulle vaja kahel põhjusel. Esiteks tundus see loogiline — mismoodi veel saaksin tekitada olukorra, kus ma oma Marta ja Anna ühekorraga emme-issi kodust ära maale saadan? Mammale on uues tekkinud olukorras emme meelest seltsi vaja, see on loogiline lahendus.

Teiseks, see äsja teise ilma läinud papa avas mulle autorina võimaluse puudutada seda, mida tavaliselt ei puudutata. Kuidas kõnelda leinast? Ma ei teadnud raamatut alustades ise ka, mis vastuseks tuleb (eks see ole raamatukirjutamise suurim võlu). Emme ütleb lastele, et pole vaja peljata, kui mamma tahab papast kõnelda. Ja nii see raamatu lehekülgedel kulgebki. Lapsed ei pelga midagi, nad ka ei forsseeri midagi. Täiesti iseenesest (ka mina kirjanikuna ei pidanud midagi forsseerima) hakkas papa ise ilmuma juttudesse. Papa tegi nii, papa ütles nii, see oli varem papa töö... Nii et nähtamatu papa oli kogu aeg olemas. Kunstnik Piia joonistas nähtamatut papat siia-sinna ka natuke nähtavaks. Lõppkokkuvõttes on see lahkunud papa kogu loo täiesti loomulik ja loogiline osa. Minu arusaama pidi just niisugune ongi «tervislik lein»: inimene jääb meiega ja me ei nuta, vaid elame edasi, tunnetades teda, mäletades teda.

Nii et võib öelda, mamma on terve tugev (talupoja)natuur. Muide, see tsitaat «Ma olen pahane, et papa ära suri!» pärineb reaalsest elust. Ka see lugu on päris, mismoodi mamma jonnakalt iga suve lõpus ikka õunapuu otsa ronis, et ubinaid alla raputada, ja oli vihane, kui teda alla veensime tulema. 

Üks tahk mamma-raamatus on muidugi maaelu. Kui vähe on lapsi, kes tegelikult oskaks vastata küsimusele «Mitu nädalat kana haub oma mune, et tibud välja tuleks?» Ja mis teha nende munadega, kust haudumise lõpuks ikkagi tibusid välja ei tule? Ma ei läinud nende teemadega väga sügavuti, aga siin-seal tuli reaalse maaelu killukesi sisse küll.

Märksõnad

Tagasi üles