/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/31/16113322t1h5f9a.jpg)
Endise politseiniku Jørn Lier Horsti uue krimiromaani «Felicia kadumise» lähtepunkt on tõeline kuritegu, 1970. aastatel Norrat raputanud kadumisjuhtum.
MÜSTEERIUM ⟩ «Keegi ei ole veel suutnud kindlaks teha, kuidas need tekivad. See on meie aja suurim saladus!»
Teetööde käigus leitakse vana riidekapp, mille sees on luukere. Kui selgub, et surnukeha on aastaid tagasi kadunuks jäänud Felicia, rebenevad toonased haavad taas lahti.
Detektiiv William Wisting leiab end keset valede spiraali. Ammune kuritegu sirutab oma kombitsad inimeste saatustesse ning politseil hakkab kiire: tapja, kes arvab, et on pääsenud, tuleb võimalikult ruttu tabada.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/05/24/16095065t1hb989.jpg)
«Siin on külm,» teatas Ebba, kes oli istunud politseijaoskonna infoleti taga nii kaua, kui Wisting mäletas.
«Ma kahtlustan, et majahoidja seadis kütteseadmed aastaaja suhtes tavapärasest madalamale temperatuurile,» jätkas naine virinat. «Ta peaks termomeetrit vaatama. Hommikul oli kodus 13 kraadi, kuigi praegu on juuni keskpaik. Ma ütlesin talle, aga see ei tundu aitavat. Kas sa saaksid temaga rääkida?»
«Ma proovin,» vastas Wisting naeratades, ja kui seda juba meelde tuletati, tundis ühtlasi, et märjad jalad külmetavad.
«Sinu kella ühene külaline on saabunud,» vatras Ebba edasi. «See mees on juba tükk aega oodanud,» lisas naine, nöögates väikese istumisnurga suunas. «Benjamin Hessdalen.»
Wisting ei olnud Benjamin Hessdaleniga varem kohtunud, kuid kolme ootava inimese hulgast polnud raske aru saada, kes on Norra viljaringide ühingu esimees. Mees istus tooli serval sirge seljaga, käed põlvedel puhkamas. Tema hallid juuksed olid taha kammitud ja jämedaks hobusesabaks seotud. Paksude klaasidega rasked prillid olid ninal lükatud nii kaugele kui võimalik. Süles lebasid sonimüts ja vana sinakashall tööjakk.
Ebba märkus oli kindlasti ka Benjamin Hessdaleni kõrvu jõudnud ja Wisting ei suutnud leida head ettekäänet, et tema ooteaega veelgi pikendada. Tundus, et Ebbagi ei kavatse aidata, nii et ta naeratas mehele viisakalt ja andis märku endale järgneda. Surnud isiku jäänustega, mis peagi kohtumeditsiini laborisse jõuavad, saab Finn Haber päris hästi ka ise hakkama.
«Mis on Norra viljaringide ühing?» küsis Wisting, kui oli mehe istuma juhatanud. Ta kahetses küsimust kohe. See võis kujuneda pikaks vestluseks.
«Meie eesmärk on koguda teavet kõigi meie riigis esinevate viljaringide kohta,» selgitas Benjamin Hessdalen oma pakse prille kohendades.
«Kas teil on palju tööd?» tahtis Wisting teada. Ta kuulis oma küsimuses kergelt pilkavat tooni, aga polnud kindel, kas mees teisel pool lauda sellele tähelepanu pööras.
«Üle maailma on seni registreeritud üle 10 000 viljaringi,» teatas mees vaimustunult. «Enamik neist on tekkinud Inglismaal, aga neid leidub palju ka Kanadas, Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Venemaal. Norras oleme ringe registreerinud alates 1991. aastast.»
«Kui palju?»
«23.»
«Mitte rohkem?» küsis Wisting ja vaatas kella ukse kohal. Mees oli olnud siin alla minuti, aga Wisting oli juba jõudnud järeldusele, et too on üks neist, kes raiskab tema aega. Sellised nii-öelda üleloomulikud või maavälised asjad lihtsalt ei kuulu politseitöö hulka.
«Meil on neid kümme vähem kui Taanis,» lausus Hessdalen, kellesse sarkasm Wistingu hääles endiselt ei puutunud. «Aga peate meeles pidama, et Norras on palju metsi ja mägesid ning see pole viljaringide tekkeks nii sobiv paik.»
«Te teate, et need ringid, mis meil siin on, ei ole viljapõllul?» küsis Wisting, uskumata, et külalise huvi sellest väheneks.
«Ma olen jälginud seda juhtumit meedia vahendusel,» vastas mees ja noogutas. Prillid libisesid nina otsa. «Seda me nimetame seotud nähtuseks ja see kuulub samasse kategooriasse nagu jääringid.»
Wisting oli just küsimas, mis asjad on jääringid, aga hoidis end tagasi, lootes, et kohtumine lõpeb varsti.
«Miks te politseiga ühendust võtsite?» küsis ta hoopis.
«Ma tahan politsei luba, et saaksin neid ringe golfiväljakul ise uurida,» vastas mees kiiresti ja lükkas prillid üles.
«Mina ei saa seda teile keelata,» vastas Wisting käsi laiutades. «Selline luba tuleb saada maa omanikult.»
«Nii et politsei poolest võime me kuriteopaika minna?»
«Jah,» vastas Wisting ning naeratas. «Kas teil on aimu, kuidas need tekkinud on?»
Ühingu esimees raputas pead, nii et hobusesaba vastu õlgu pühkis.
«Ma pean kõigepealt uurima. Kuigi on tõestatud, et osa viljaringe on muu hulgas telejaamade ja ajakirjade tellimusel teinud inimesed, peetakse ülejäänuid siiski seletamatuteks,» rääkis ta. «Hoolimata ulatuslikust teaduslikust uurimistööst nähtuse ümber enam kui kümne aasta jooksul, ei ole keegi veel suutnud kindlaks teha, kuidas need tekivad. See on meie aja suurim saladus.»
Wisting hoidus kommentaaridest. Mõttes maadles ta teise, palju suurema saladusega, mis lebas all laboris metallkapis.Ta leidis, et on aeg vestlus lõpetada.
«Kas te teate, kas nende ringidega seotult on nähtud valguskerasid?» jätkas Benjamin Hessdalen, enne kui Wisting midagi öelda sai.
«Valguskerasid?»
«Usutakse, et tegevjõud on üks või mitu valguskera, mis sisaldavad elektromagnetilist punktallikat, mis kiirgab intensiivset soojust,» selgitas Hessdalen innukalt.
«Tegevjõud?»
«Jõud, mis loob need kujundid,» jätkas mees tooli servale nihkudes. «Seda on kirjeldatud kolmes artiklis, mis on avaldatud teadusajakirjades. Vähemalt viiskümmend inimest on näinud lihtsaid viljaringe spontaanselt tekkimas. Umbes kakskümmend neist on tulnud välja oma täisnimega ja lubanud end intervjueerida. Kõigi nende juhtumite puhul on märgatud valguskerasid, mis on paistnud tulevat taevast. Aja jooksul on Inglismaa viljaringide juures ja lähedal valguskerasid palju filmitud.»
«Vabandust,» vastas Wisting. «Valguskerade kohta teated puuduvad.»
«Mitmel korral on leitud viljapeade külge kleepunud nii elus kui ka surnud kärbseid,» jätkas viljaringide entusiast. «Selle põhjal võib oletada, et tegevjõud peab olema tegutsenud äärmiselt kiiresti ja intensiivselt. Mõned kärbsed olid sõna otseses mõttes plahvatanud.»
«Ei olnud ka mingeid kärbseid,» märkis Wisting, aga ta polnud päris kindel.
«Aga helid? Kas neist on teateid olnud?»
Wisting raputas pead.
«Vahel kuuldakse viljaringide tekkimise ajal helisid. Neid kirjeldatakse kõikvõimalikena, alates suminast kuni susisemise ja vileni, mõnikord ka elektrilise krõbinani.»
«Keegi pole midagi kuulnud,» kinnitas Wisting ega lubanud ka, et seda uurima hakatakse.
«Proove olete võtnud?» jätkas Benjamin Hessdalen.
«Proove?»
«Tõeliste viljaringide tekkimise kohas on pinnasel ebatavaliselt kõrge magnetiidi ja ränidioksiidi tase,» selgitas Hessdalen. Ta oli nüüd jõudnud täiesti tooli ääreni. «Kuidas on sisegeomeetriliste suhetega?» jätkas entusiast.
«Mis nendega on?» vastas Wisting, kes ei teadnud, millest mees räägib.
«Analüüsides on avastatud, et geomeetrilised kujundid asetsevad üksteise suhtes sageli väga konkreetses matemaatilises paigutuses. Mingit laadi geomeetrilises täiuses.»
«Ilmselt on kõige parem, kui toetute omaenda uurimistulemustele,» soovitas Wisting püsti tõustes, näitamaks, et kohtumine on lõppenud.
«Teil on täiesti õigus,» vastas mees ja kargas toolilt kiiresti üles. «Leidudest annan muidugi politseile teada.»
«Loomulikult,» sõnas Wisting ja avas ukse.