Eesti keeles ilmus Harkivi kirjaniku telefoniga kirjutatud raamat sõja esimesest aastast

13. mai 2022. Harkiv, Ukraina. Foto: Dmitri Kotjuh

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu värske number, kirjaniku ja õppejõu Andri Krasnjaštšõhhi ülestähendused 2022. aastast Harkivis ja Poltavas.

Andri Krasnjaštšõhhi (snd 1970) raamatu «Jumal on. +/-» üks märksõnu on killud, seda nii sisu kui ka vormi mõttes. Kuu aega pärast täiemahulise sõja algust Harkivist pommide alt Poltavasse ümber asunud ukraina kirjanik ja õppejõud Andri Krasnjaštšõhh on need kirja pannud oma telefoniga, nii et nendest kujunev mosaiik jääb omamoodi mikroajaloona jäädvustama sõja esimest aastat. Esimesed katkendid raamatust ilmusid Veronika Einbergi tõlgituna 2022. aasta Vikerkaare mainumbris.

Raamatule on saatesõna kirjutanud Andrei Ivanov.

Loe raamatust katkendit!

***

Andri Krasnjaštšõhh, «Jumal on. +/-». Foto: Raamat

Täna ei morjenda mind miski. Muretsen vanemate pärast, tööprobleemid ei puutu minusse. Pean loenguid ukraina keeles, improviseerides igal sammul. Jubedas suržikus. Mind see ei loksuta. Mu venekeelsed loengud, paberilehed, jäid koju. Mina olen siin, ma olen ellu jäänud, ma ei muretse tuleviku ega raha pärast. Ülikool ei maksnud puhkuserahasid välja, kärpis koormust poole väiksemaks, jättis poole septembri eest palga maksmata, saatis palgata vaheajale. Mul on ükskõik. Ma üritasin nördida, ennast konditsiooni viia, see ei paku mulle pinget. Mind huvitab lihtsalt elamine. Ma rõõmustan kassi üle, kes on rõõmus minu üle ja nurrub. Ta oli ka pikka aega stuuporis, ei suutnud süüa ega suhelda. Mulle meeldib kõndida tänavatel, näha inimesi. Mu tütar sirgub neiuks, värvib juukseid, lõikas lühikeseks. Sarnaneb Alissaga filmist «Külaline tulevikust». («Alissa, kas tulevikus on lõbus?» – «Sitaks lõbus.») Mulle meeldib mõelda, et ma jõudsin selle ära näha. Talle meeldib kool, meeldivad tunnid, kuid ta ei tunnista seda. Ma kuulen, ta vastab kõrvaltoas, näen – teeb koduseid töid. Ukraina keeles tuli kirjutada legend. «Ükskord tungis linnale ja riigile, kus see linn asub, naaberriik kallale. Ta lasi rakette, tulistas tankidest, pommitas lennukitega. Ja kõik selle linna lapsed pidid minema keldritesse. Nad istusid seal nädala, kaks, kolm, kuu ja rohkemgi. Ilma päikese ja õues mängimiseta muutusid nad järjest kurvemaks ja kurvemaks ega tahtnud kellegagi suhelda. Ei vanemate ega sõpradega. Aga igal lapsel oli kass. Kohevad ja pehmed, nurrusid nad lastele, rahustasid neid. Lapsed rääkisid ainult kassidega. Kui sõda lõppes ja lapsed tulid keldritest välja, selgus, et igal lapsel oli oma kass, kes teda ära päästis. Kõik linnaelanikud said sellest teada ja püstitasid kassidele mälestusmärgi ning linna pandi igale poole kausse, kuhu hommikuti kallati piima. Traditsioon püsib sellest ajast saadik ning kõik peavad kassidest lugu.» Kass hammustab mu kätt, tahab mürada. Ma mängin temaga.