Epp Petrone: kas Meelis Lao on päriselt nii hea kirjanik?

Meelis Lao Foto: Konstantin Sednev / Postimees Grupp

Hakkasin Meelis Lao ingliskeelset raamatut kuulama teatud skepsisega. Aga kuna raamat algab atentaadistseeniga (see lugu, kus rinnataskus olnud mobiiltelefon Meelis Lao elu päästis), siis unustasin oma skepsise esialgu ära. 

Nautisin briti inglise keelt, mis tuletas mulle oma kõlalt meelde Joona Linna lugusid, mida samuti ingliskeelsete audioraamatutena kuulasin. Nüüd olen selle loo isegi kaks korda läbi käinud, kõigepealt kuulasin inglise keeles ja siis lugesin eesti keeles raamatut «Meelis Lao. Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?». Ausalt öeldes ei oska ma praeguseks teha muud kui harutada lahti mõned küsimused, millele ma oskan vastata, ja need, millele ma vastata ei oska.

Kas mulle meeldib see lugu?

Jaa, loona meeldib see mulle väga. Haarav ja samas hariv, mõnusalt on vaheldatud isiklik narratiiv ja ajastu kirjeldus. Mõnes kohas tekib küll tunne, et võib-olla on ajastu kirjeldusega üle võlli pandud, loogiliselt võttes siis ehk ka isikliku looga, aga jah, küsimus on, kas mulle meeldib see lugu. Jaa.

Meelis Lao ingliskeelse elulooraamatu «The Eastern Godfather» esitlus Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Foto: Taavi Sepp

Kes selle loo kirjutas?

Ma hakkasin seda küsima kohe alguses ja vahel tuli see mulle ikka meelde. Kas Meelis Lao on päriselt nii hea kirjanik? Aga ta võib olla küll, omamoodi imeinimene. Mees, kellest mäletan ammust ajalehelugu, et tema enam (pärast järgmist atentaati) ratastoolist ei tõuse, aga ta võimles end püsti ja vormi. Ja luges filosoofiat kõrvale. Aga kas ta tõesti on tänaseks see mees, kes istub ja kirjutab? Mul on küsimus ja vastust ei ole. Igal juhul mulle meeldib see, kes loo kirjutas.

Kas mulle meeldib Meelis Lao tegelasena?

Igasuguste memuaaride korral on see küsimus ju õigustatud, me lugejana ikka mõtleme sellele. Mul ei ole ka sellele ühest vastust. Tegelasena on ta kindlasti inspireeriv ja mitmekihiline. Intelligentne. Aus. Kohati nii peenelt eneseirooniline, et ma pole kindel, on see ikka iroonia, äkki on see lihtsalt ausus. Näiteks vahetult pärast atentaati oigab ta oma Brioni ülikonna järele, mis on verine ja mille arstid ribadeks lõikavad.

«Meelis Lao. Vabadusvõitleja, spioon või mafiooso?» Foto: Raamat

Ma soovikski pigem olla nähtamatu kõikevaatlev kärbes, kes selle Brioni ülikonna õlal maandub, ma ei sooviks reaalse inimesena (ei naisena ega mehena) selles maailmas osaleda. Meelis Lao on see nn lisa Y-kromosoomiga mees, macho, kelle maailma kuulub ka naiste ärakasutamine (see on ilmselgelt vastastikune, aga ikkagi), kes kasutab valuvõtted meeste küsitlemisel, kui on vaja midagi (teada) saada... Nii ei oskagi ma vastata, kas mulle meeldib tegelane Meelis Lao või siiski mitte.

Kas 90ndad olid päriselt sellised?

Ka sellele küsimusele ei oska ma vastata. Imelik, elasin oma elu, käisin keskkoolis, ülikoolis, ja kusagil väga ähmasel kaugel taustal olid jutud Linnuvabriku ja muudest grupeeringutest. Oli ka mingi teadmine, et nad omavahel notivad vahel üksteist maha, klaarivad arveid. Ma ei tundnud mitte kunagi isiklikku hirmu. Ei saanud aru, et elan ajastus, mida hakatakse hiljem ohtlikuks pidama.

Kas Meelis Lao päriselt täitis riiklikku salamissiooni?

Raamatus oli mitu üllatust, kõige suurem kindlasti see, et väidetavalt oli ta riigipalgal ja sai riigilt varustust, et võtta — lihtsustatult öeldes — Vene maffialt võim üle. Päriselt või? Ma ei tea seda vastust, aga ma siiski usun seda lugu selles raamatus. Ja see paneb igal juhul kogu Meelis Lao reputatsiooni hoopis uude valgusesse. Ta oli jõud, kes plaanis head, kuid pidi selleks korda saatma halba. Tõepoolest, teisiti ei oleks saanud. On olukordi ja tegelasi, mille puhul tuleb vastu rammida vägivallaga, et sind tõsiselt võetaks. Ka Joona Linna tegi oma lugudes seda.

Miks see raamat nii imelikult lõppes?

See oli audioraamatu lõpus. Ma togisin meeleheitlikult oma telefoni, sest see lugu ei saanud ju ometi niimoodi lõppeda! Peategelane on snaipri meelevallas kusagil põõsastes hingeldamas, ilma relva ja telefonita, ta sörgikaaslase pea on just plahvatanud... No mida?

Aga jah. Just nii see raamat lõppeb. Täiesti nähtamatute tähtedega on sinna kirjutatud, et tuleb järgmist osa oodata.