Julgus kui isiksuseomadus või käitumisviis
Visuaalse mõtlemise edendaja selgitab, et julgus ei ole anne või talent, ehk me ei saa öelda, et me kõik sünnime loomupoolest julgetena. Julgus on isiksuseomadus või käitumisviis. Me sünnime erinevate isiksuseomadustega ning julgus on üks neist omadustest, mis võib varieeruda sõltuvalt lapsest. «Isiksuseomadused ja käitumine on mõjutatud nii geneetilistest teguritest kui ka keskkonnast, milles kasvame. Mõned lapsed võivad sünnist saati tunduda julged ja kartmatud, samas kui teised võivad olla aeglasemad või kahtlevamad uute kogemuste suhtes.»
Lapse kasvades võib Kati sõnul julgus kahaneda või kasvada sõltuvalt tema kogemustest, keskkonnast ja suhtlusringkonnast. Näiteks võib laps, kes on kasvanud turvalises ja toetavas keskkonnas ning keda julgustatakse uusi asju proovima, säilitada või isegi kasvatada oma julgust.
Vastupidiselt võib laps, kellel on olnud negatiivseid kogemusi või keda on pidevalt hirmutatud või piiratud, muutuda ettevaatlikumaks ja vähem julgeks. «Lapse isiksuse arengut mõjutavad ka teised tegurid, nagu enesehinnang, sotsiaalsed suhted, haridus ja kogemused. Kui lapsel on positiivsed kogemused, mis tugevdavad tema eneseusaldust ja julgustavad teda uusi väljakutseid vastu võtma, võib tema julgus kasvada. Samuti võib vanemate, õpetajate või teiste täiskasvanute toetus julgustada last astuma oma mugavustsoonist välja ja arendama julgust,» räägib ta.
Kati ütleb, et oluline on meeles pidada, et julgus ei tähenda hirmude puudumist, vaid neile otsa vaatamist. Julgus on omadus, mida saab treenida. «Alusta väikestest sammudest. Iga kord, kui suudad hirmu ületada, kasvab ka sinu julgus.»