Sinijärv soovitab: on ikka inimesi, kel jagub hullust markantseid avantüüre algatada

Raamatuportaal
Copy
Maris Pruuli Admiral Bellingshauseni pardal Loodeväila läbimas.
Maris Pruuli Admiral Bellingshauseni pardal Loodeväila läbimas. Foto: Erakogu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Maris Pruuli reisiraamatut «Läbi Loodeväila».

No kurat. Ja püha Jumal. On ikka inimesi, kel jagub hullust markantseid (ant)arktilisi avantüüre algatada ning ka võiduka-sõiduka lõpuni kuljetada. Perekond Pruuli näikse oma eesmärgiks teinuvat kogu teadaoleva maailma ristirästi kontrolli alla saamise. Õnneks ka meile sellest kõigest kirjutamise.

Maris Pruuli, «Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega».
Maris Pruuli, «Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega». Foto: Raamat

Tänaseks on Maa ju üpris klaar koht. Tehiskaaslased näitavad, mis ja kes on kus ja kas ning viimatiste aastatuhandete mõistes avastada ei ole suurt midagi. Samas maakera muutub isegi üürikese inimeluaja jooksul, rahvad rändavad, mered liiguvad, kogu aeg on mingi jama. Tostap on tervitatav, et jagub rändureid, kes iseomaeluhetki mitte üksnes erakeskis läbi ei ela, vaid ilmarahvaga jagavad, raamatuisse raiuvad.

Peab ikka eriline kirg ja kutsumus olema, et nädalase täispansioniga soojamaapuhkuse asemel (jää)karune kuudepikkune külmamaareis ette võtta. Pühendumust kulub sinna sisse küllap enam kui raha. Kui mulle antaks jube suur hunnik materiaalsete väärtuste universaalset ekvivalenti, siis ma ilmselt hingaksin rahulikumalt, teades, et ei pea mõtlema, kas saan homme hakkliha osta. Loeksin ja kirjutaksin raamatuid ja muid, südant valutamata. Aga ma suure tõenäosusega ei läheks kangest kihust tundmatule maale/merele. Saadaksin sinna lapsed, kui nad tahavad. Ikka seda imetabast ilmailu püüdema. Juba Pipi Pikksukk teadis, et Argentinas ei käi lapsed ise koolis ka, nad saadavad sinna oma vendi.

Eriti äge on, et kui kord võetakse vaevaks raske reis tont-teab-kuhu, tehakse ära, tullakse eluga tagasi ning pannakse meeltülendaval moel kirja, saabub ka raamat. Südamlik lugu, mis tögab ja togib ja kisub pisarat. Maris Pruuli on sujuvalt kirja pannud teksti, milles on loomulikkus, seikluslikkus ja oskuslikkus üheks saanud. On ju küll tüüpe, kes ümber ilma kimavad või muidu mõnes põnevas paigas käivad. Heh. Enamasti pole kimajatel kirjutamisoskust ega kirjutajatel kimamisevõimekust. Tänapäeval, vabas maailmas ja vaeses Eestis ongi häid reisikirju kuidagi väheks jäänud. Ei tahaks arvata, et uitamisi ula peal elamine enam arvamusartiklist etemaid sõnumeid toota ei suuda. Maris Pruuli tõestab, et suudab küll. Liigutav ja hoogne minek, loomuliku loksumisega – laevalugu ikkagi.

Veenusele ei ole perekond Pruuli füüsilisel kujul teadaolevalt veel jõudnud. Ma ei imestaks, kui jõuavad. Enne hiinlasi. Nendes on seda sisu! Poolusmerede kõlejõleilu on neil kaunisti salves, nokas must oliiv ja silmis südasuvi.

Tagasi üles