«See uus tegelane, kes tuleb, võiks olla nutisõltlane»

Kirjanik Epp Petrone tütrega. Foto: Madis Veltman

Raamatu «Riks ja neli kuningat» kirjutamisega seostub minu elu üks õnnelikemaid suvenädalaid.

Lugesin lastekambale valmis peatükke ette, siis jooksid nad õue mängima ja mina kirjutasin edasi. Vahepeal käisime ujumas ja arutasime koos tiigivees ulpides, et mis edasi juhtuda võiks. «Teeme nii, et ema kaob ära…», «See uus tegelane, kes tuleb, võiks olla nutisõltlane» ja muud sellised ettepanekud.

Epp Petrone, «Riks ja neli kuningat». Foto: Raamat

Raamatu tegevus toimub kahes ajastus: suvevaheaja algus tänapäeval ning kevad 1343, jüriöö ülestõusu eel ja ajal. Loo idee andis mulle palju aastaid tagasi, selle sajandi algusaastail üks USAs elav eestlane, kes rääkis, et teda on see alati painanud: mismoodi üles tõusnud eestlased valisid endale neli kuningat, mismoodi vastaspool kutsus kuningas läbirääkimistele ja siis tapeti nad reeturlikult. Läbirääkimistele teadupärast relvi kaasa ei võeta ja taplust ei peeta. Aga läks nii ja eestlaste mälus pole teada isegi nende nelja kuninga nimed. Isegi seda mitte. Nad on, moodsa sõnaga öeldult, «tühistatud». Meie aga oleme elanud orjateadmisega: oleme sellised, kelle kuningaid võib surnuks raiuda nagu orje, ilma reegliteta.

Nii ta rääkis, ja ka mind hakkas see teema painama. Möödus palju aastaid, ma teadsin, et kunagi ma proovin seda lugu kirjutada, ja lõpuks oligi aeg küps. Märkasin tol suvel (2021. aastal) Tänapäeva lastejuttude võistluse tähtaega. Tegelikult oleks sellesama süžee saanud ka noortejutuks kirjutada, sest teemaring on ju päris karm. Mida tegid sakslased eestlastele ning mida tegid eestlased sakslastele sel karmil kevadel (lugesin raamatu kirjutamise käigus läbi täiskasvanutele mõeldud ajaloolised romaanid 1343. aastast). Aga kuna noortele on sel teemal lugu juba olemas (Bornhöhe «Tasuja») ja kuna jutuvõistlus oli tol suvel just noorema kooliea vanuserühmale, siis otsustasingi oma loo kirjutada neile. Mõtlesin: ei ole vaja karta midagi, võtan täpselt õiges vanuses lapsed kirjutamise protsessi kaasa ja saame hakkama. Nagunii kogeb nende vanuserühm väga palju täiskasvanulikku maailma enda ümber — mul pole illusioone, kujutan ette, milliseid arvutimänge ja filme paljud neist vaatavad. Arvan, et leidsid hea tee. Raamat küll algab küla rüüstamise stseeniga, aga ma ei muutu seal liiga võikaks, ja pealegi selgub kiirelt, et see on hoopis unenägu, painav korduv lugu, mida näeb tänapäeva poiss Riks. Samamoodi üle libisedes ja unest õigel hetkel ärgates lahenevad ka teised stseenid, vägivald saab lihtsalt markeeritud.

Miks satub Riks vanasse maailma?

Siin tulevad sisse minu enda elus kogetud-kuuldud lood suguvõsade karmadest. Kõigepealt tuleb maagiline peegel ja siis vaimuna vanavanaisa, kes on end kunagi ise ära tapnud (küsisin oma testlugejatelt, ega see pole liiga hirmus, kas ikka võib nii teha, nad hüüdsid: «Jaa, teeme nii!»), tema kinnisidee on ajalugu muuta. Mul oli seda kirjutada väga huvitav, sest mul hakkasid peas keerlema suured eksistentsiaalsed küsimused, mis tuli tõlkida laste keelde. Kas ajalugu saab muuta? Otsustasin, et inimkonna sees on olemas nn mässajate vereliin, kes ajalugu muuta üritab. (Vaar)isadelt poegadele-tütardele üritatakse seda tungi edasi anda (loomulikult on sellise vereliini esindajail unenägudes minevikku mineku võime. Ka unenägude maagia on mind alati huvitanud ja olen vahel mõelnud, et ehk just une kaudu käib paralleelreaalsuste toimimine). Aga kas ajalugu tohib muuta? Otsustasin, et samal ajal on olemas tugevate võimetega ajaloohoidjate vereliinid, kes on samamoodi unenägude kaudu ajarändurid. Nende ülesandeks on minevikus ringi tuuseldavaid «mässajaid-muutjaid» takistada, võimalusel tagasi olevikku saates.

Niimoodi sai see mänguplats päris huvitav. Joonistus välja ka suur küsimus lastele mõistetaval viisil: kas saab siis ajalugu muuta või ei saa? Oma meelest jõudsin seikluste käigus ka vastuseni: ajaloos käies muutud sa ise. Ajaloo muutmine on ka see, kui sa hakkad mäletama, meeles pidama.

Romaani aitasid mul kirjutada mitte ainult lapsed, vaid ka konsultandid-testlugejad Mart Laar, Anti Lillak ja Heiki Valk, kõik ajaloolase haridusega, lisaks sama haridusega Mari-Ann Remmel, kes joonistas ka pildid (nii et piltidel olevad riided ja muud elemendid peaksid olema üsna autentsed). Mäletan, et arutasin kirjavahetuses Mart Laariga mitut asja. Mis juhtus, et eestlastele abiväed Rootsist kohale ei jõudnud? Ja kas mul võiks olla õigus Eesti vanematele need nimed välja mõelda? Seda ma siiski ei teinud.

Kirjutades plaanisin sama hooga kogu sarja, kuigi selle konkreetse raamatu lõpus toimub ajalooga leppimine ja vaarisa vaim saab rahu. Samas on ju nii, et Riks on igal juhul mässajate verega ja ajaränduri võimega, nii et... kes teab. Sündmusi meie minevikus on veel palju.

Siis ilmuski raamat. Esialgu olin natuke pettunud, et mitte midagi ei juhtunud, ma oma meelest kirjutasin ideaalse koolikohustusliku kirjanduse. Aga tasapisi hakati seda siiski märkama. Mul on hea meel, et selle kevade Õpetajate Lehes ilmus Mari Niitra uurimus viimase aja laste-noortekirjanduse ajaloofantaasiatest ja seal on  teiste hulgas pikalt juttu ka mu Riksi-raamatust.

Ahjaa, aga võistlus. Sain selles äramärkimise osaliseks. Aitäh Tänapäeva kirjastusele selle võistluse eest, sellest sai hoob, et loo ära kirjutasin! Kunagi kirjutan ka mõnda noortekirjanduse võistluse tähtaega ära kasutades midagi, kindlasti. Hea, et sellised pingutama panevad tähtajad vahel ellu tekivad.