Kas vanemad võivad oma last vihata? Võivad, ja kuidas veel...

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Nii Inglismaal kui Eestis jõudis samal ajal raamatupoodidesse palavalt armastatud krimikirjaniku M. W. Craveni (kodanikunimega Mike Craven) uusim romaan «Halastustool», mis on järjekorras juba kuues raamat tema «Washington Poe» sarjas. Kõik sarja viis varasemat raamatut on olnud nomineeritud Briti parima krimiromaani tiitlile ja kaks neist on selle prestiižse auhinna ka pälvinud.

Romaani tõlkija Pilleke Laarmanni sõnul on Mike Craven ka ise öelnud, et see on tema raamatutest siiani kõige masendavam. «Ja masendav see oli...» märgib Laarmann. ««Kust sa ometi sellised ideed võtad?» mõtlesin tõlkimise ajal ikka ja jälle. Mis juhtub siis, kui ka fanaatiline usklik ei suuda patustamisest hoiduda ja eksib kümne käsu vastu. Ja eksimusel on tagajärjed. Kas vanemad võivad oma last vihata? Võivad, ja kuidas veel. Mis juhtub, kui teismelised ei saa oma tärkavat seksuaalsust loomulikul moel rakendada ja tundma õppida? Sellest ja paljust muust räägib Craven oma järjekordses suurepärases teoses «Halastustool». Õudne, aga samas hiilgav ja põnevusest pakatav teos M. W. Cravenilt.»

Loe raamatust katkendit!

***

M. W. Craven, «Halastustool».
M. W. Craven, «Halastustool». Foto: Raamat

Haigla oli vana. Katedraal tõbistele, ehitatud ajal kui kaheksa-aastased korstnates ronisid ja kuninganna valdused olid suuremad kui maalima ajaloos iial nähtud. Tollal nimetati seda hullumajaks, nüüd öeldakse psühhiaatriahaigla.

Saage tuttavaks, uus ülemus, täpselt samasugune nagu vanagi.

Mees, kes vaatas välja kõrgest, ilma kardinateta kaaraknast, ei mõelnud Ühendkuningriigi vaimse tervise kriisist, ta mõtles hoopis haigla värvilahendusest. Huvitav, kas selle koridori värv, kus ta parasjagu seisis, valiti raviomaduste pärast? Pigem mitte, arvas ta. Seinad olid kontorirohelist värvi, sellist, mida ei leidu kusagil looduses; värv lõhnas jätkuvalt värskelt ja teravalt. Mees mõtles, et haigla näeb välja pigem nagu vangla, mitte koht, kus paraneda. Vahest oli see taotluslik?

Koridor oli tühi ja kajas vastu nagu kirik. Vaikses õhus hõljus seinakontaktidesse pistetud õhuvärskendi hõngu; linoleumkattega põrand oli läikima nühitud. Üht sissepääsu blokeeris ketiga suletav, tume kahe poolega uks, teist metallist turvavärav. Koridorist pääses kolme ruumi ja mees ootas, et ta kutsutaks keskmisse. Ühelgi uksel ei olnud käepidet.

Koridoris ei olnud toole, ei olnud ooteruumi televiisori, potilillede ja ajakirjadega Cotswoldi idüllilisest elust, seega seisis mees püsti. Teisel pool turvaust keegi kriiskas ja keegi karjus. Mehe ümber kõlasid kõikvõimalike maanurkade murded. Ta seisis akna all ega pööranud ringi. Kriiskamine, karjumine, nutt ja häiresignaalid olid haigla taustamüra, ööd ja päevad läbi kõlav kakofoonia.

Ja ta teadis, et sellesse koridori ei tule mitte keegi.

Mitte enne, kui aeg on käes.

Ta vaatevälja lendas vares. Tüüris pea kohal ja maandus haigla muruplatsil. Veel kaks tükki ühinesid temaga. Mees silmitses lindude tugevaid kondiseid jalgu, mis putukaid, põrnikaid ja usse otsides maad kaapisid. Ta judises vastumeelsusest. Ta oli hakanud vareseid vihkama.

Mees pööras varestele selja ja heitis pilgu kellale. Aeg oli peaaegu käes. Ta võttis taskust telefoni, et kontrollida, ega ole saabunud ühtegi pakilist sõnumit. Aga midagi ei olnud. Mitte ühtegi. Isegi mitte julgustavat sõnumit sõbralt. Telefoniekraani peeglist nägi ta vaid oma nägu. Mehe silmad olid paistes, punetasid ja sügelesid, nagu oleks ta lennukis maganud. Tema telefoni hoidvad käed olid karedad, kriimustusi täis ja lõhnasid mere järele. Ta polnud kindel, kas need kunagi veel puhtaks saavad.

Keskmise ruumi uks avanes. Välja astus kiilaks aetud peaga mees. Ta kandis tumesinist tuunikat ja musti pükse, vööl rippus turvahäire seade. Kui ta nöörist tõmbab või punasele nupule vajutab, tormavad inimesed tema juurde; ta saab samamoodi kiiresti abi kutsuda nagu politseinik.

Kiilaks aetud mehega ühines väiksemat kasvu, ülikonnas mees. Tal oli kõikidele arstidele omane tülpinud ilme. «Doktor Lang võtab teid nüüd vastu,» lausus ta.

Nii suurejoonelise hoone kohta oli arstikabineti sisustus igav ja maitsetu. Seinad olid küll kreemi, mitte rohelist värvi, aga siiski karjuvalt ametlikud. Nelinurksetest plaatidest kokku pandud põrandakate oli pruuni värvi ja kulumiskindel, logisevate riiulitega odav raamatukapp tühi. Punasele vildist teadetetahvlile oli kleeplindiga kinnitatud tänukaarte ja haigla teateid. Doktor Lang ootas meest suure laua taga istudes. Beež kaust ja taskurätikarp olid ainsad asjad ta ees laual.

Ta tõusis, et meest tervitada. Arst oli varastes kolmekümnendates; ta kandis varrukateta lapitehnikas kleiti. Naine oli meikimata ja pikad tumedad juuksed varjasid osaliselt ta nägu. Mees arvas, et ta on häbelik. Seejärel mõtles, kas häbelikkus võiks ta karjäärile takistuseks olla. Vahest mitte; sageli on häbelikud inimesed kõige empaatilisemad, nendega on kõige lihtsam rääkida. Teised inimesed avavad end neile.

Nad andsid kätt ja tutvustasid end vastastikku.

«Palun istuge,» ütles arst.

«Tänan, doktor Lang.»

«Palun olge kena, öelge lihtsalt Clara.»

Mees kuulus sellesse põlvkonda, kes kätlemiseks püsti tõusis. Ta ei saa arsti eesnimega kutsuda. See ei oleks õige. «Ma annan endast parima,» vastas ta, enne kui teisel pool lauda toolile vajus. Raske tugitool mõjus arstikabinetis kohatult. Doktor Langi enda tool oli samasugune.

«Andke andeks, et pidite nii kaugele tulema,» ütles doktor. «Ma oleksin eelistanud mõnd sobivamat paika, aga mul on täna siin vastuvõtt ja ma ei saanud seda tühistada.»

«See polnud sugugi raske. Tee siia on ilus ja mu boss rõõmustas, et viimaks asja ette võtsin.»

«Kas ootasite kaua?»

«Kakskümmend minutit, aga ma jõudsin varem.»

«Ja selle kabineti pärast pean samuti vabandama,» lisas arst käega viibates. «See ei ole minu oma. Lihtsalt laenasin seda päevaks. Sain aru, et sisustamine on pooleli, sellepärast ongi siin nii lage. Teisi patsiente külastan nende palatis, aga kuna teie ei ole siin statsionaaris, siis mõtlesin, et oleks parem kohtuda rahulikumas paigas. Teisel pool ust võib vahel väga lärmakas olla.»

«Kujutan ette,» soostus mees.

«Igal juhul järgmiseks kokkusaamiseks leiame sobivama koha. Täna on nagunii ainult tutvumisvisiit.»

«Olgu.»

Doktor Lang naeratas. «Niisiis, nagu ma ütlesin, mu nimi on Clara, aga ma ei ole arst, kuigi mul on doktorikraad; olen traumaterapeut. Valdan kognitiivset käitumisteraapiat, somaatilist teraapiat, sensomotoorset psühhoteraapiat, EMDR-i nimelist silma liikumisega seonduvat teraapiat ja kõiki teisi selle valdkonna distsipliine. Teil polegi vaja kogu sellest meditsiinilisest sõnamulinast aru saada, aga ühte asja peate küll mõistma.»

«Ja see oleks?»

«Ma tunnen oma eriala.»

Ta avas laual oleva kausta. Mees nägi nii käsitsi kirjutatud kui ka trükitud märkmeid, mis olid plastotstega klambritega kokku pandud. Nägi fotosid oma vigastustest, eriti silmakoopa omast. Sellele mõeldes krimpsutas ta nägu.

«Kas hakkame peale?» küsis doktor Lang.

Mees kehitas õlgu.

Terapeut naeratas kaastundlikult. «Nagu teate, saatis ülemus teid siia pärast muret tekitavat käitumist töökohal …»

«Ma tegin ühe vea …» sekkus mees. ««Muret tekitav käitumine» on liialdus.»

«Sellele vaatamata pidasid nad vajalikuks maksta kolme sessiooni eest ette. Mida te selle kohta ütlete?»

Mees ei vastanud. Doktor Lang võttis kaustast õhukese dokumendi.

«See on eneseanalüüsi vorm, mille te täitsite,» ütles ta. «Tänan teid otsekohesuse eest. Mitte kõik ei ole nii ausad.» Ta koputas sõrmedega dokumendile. Tema küüned olid lühikesed ja lakkimata. «See on hea lähtepunkt.»

«Kui ma selle ette võtsin, siis olgu juba korralikult,» ütles mees.

«Asuksime siis kohe asja kallale? Ma saan aru, et teil on jätkuvalt peavalud?»

Mees puudutas paksu ja krobelist armkude silmakoopa ümber. «On küll, aga ma ei tea, on need tingitud vigastusest või sellest, et ma ei maga.»

«Ilmselt mõlemast,» vastas doktor Lang. «Magamatus teeb peatrauma hullemaks.» Ta uuris kausta. «Siin on kirjas, et keeldusite zopikloonist.»

«Keeldusin jah.»

«Ja mis põhjusel? See on unehäiretega patsientide tavaline ravi.»

Mees ei vastanud.

«Kas te ravite end omal moel? Ja sellepärast keeldusitegi?»

«Omal moel?»

«Liigne alkoholitarbimine, antidepressandid, nagu bensodiasepiinid ja barbituraadid. Võib-olla isegi heroiin. Teiesugusel leidlikul inimesel pole mingit probleemi hankida midagi, mis aitaks paremini magada.»

Mees naeratas. «Ei, ma ei ravi end ise, doktor Lang,» ütles ta.

«Miks te siis zopiklooni ei võta?»

Koputus uksele sundis meest end ringi pöörama. Kabinetti sisenes kiilaks aetud peaga mees. Tal oli kandik käes. «Tõin teile teed,» lausus ta.

Ta asetas lauale kaks ühekordset tassi ja suhkrutükkidega täidetud meditsiinilise mõõteklaasi. Siis lahkus ta ruumist ja sulges enda järel ukse. Mees võttis tassi ja rüüpas lonksu. Krimpsutas nägu. Tee oli leige. Doktor Lang silmitses teda üle oma tassi serva. Kui ta oligi midagi joogi temperatuuri kohta märganud, hoidis ta selle oma teada.

«Mis siis saab, kui üritate magama jääda?» küsis ta.

«Olen hommikuni ärkvel.»

«Ja ikkagi keeldute tavapärasest ravimist?»

«Jah.»

«Te vist ei tahagi magada, on nii?» küsis doktor Lang.

Mõne hetke pärast raputas mees pead.

«Sest magades näete asju, mida te näha ei soovi?»

Mees noogutas.

«Luupainajaid.»

Mees noogutas uuesti.

«Mida te näete?»

Mees ei vastanud. Ta pani käed sülle ja silmitses neid.

«Mida te näete, kui silmad sulete?» käis doktor Lang peale.

Mees tõstis pilgu. Ta veekalkvel silmis oli tontlik pilk.

«Vareseid,» sosistas seersant Washington Poe. «Kui ma magama jään, näen vareseid.»

Tagasi üles