Ilmus Janika Läänemetsa teine luulekogu, mis on täis keelemõnu

Janika Läänemets. Foto: Kirjastus Puänt

Ilmunud on Janika Läänemetsa luulekogu «Linnupetja», milles põimuvad lapsepõlvemälestused ja rahvapärimus, kosmiline ja ajakajaline.

Täpses ja kujundirikkas keeles visandatakse ühtaegu teravaid ja tundlikke pilte vaikse ja valju, hääbuva ja vohava, lootusrikka ja lootusetu piirimailt. See on lüüriline ja looduslähedane luule, täis nii keelemõnu kui ka peaaegu aistitavaid lõhnu, maitseid ja värve.

Janika Läänemets on avaldanud luulet ja kirjanduskriitikat mitmes väljaandes. Tema esikkogu «Vihma ja kurbuse maja» ilmus 2022. aastal Värske Raamatu sarjas ja oli nomineeritud Betti Alveri debüüdipreemiale.

***

Janika Läänemets, «Linnupetja». Foto: Raamat

istuda suveõhtul saunatrepil

kuulata vihmakassi kräunumist

ja unustada

aeglaselt kassitappudesse põimuva aja

putukasumin

istuda ja olla

oodata esimest vihmasabinat eterniitkatusel

räästa tasast tilkumist

igavikku

*

pärastlõuna piirjooned

teravnevad talumatult eredaks

lõikavad sõrme ja suunurkadesse

hüppan riietega vette

peidan end penikeelte

ja vesiroosivarte hämarasse tihnikusse

joon jahedat mudakarva valgust

vajun aeglaselt ööle vastu

taskud, kõht täis nähtamatuid kive

võõrastest unenägudest murtud kilde

punguvat, paisuvat pimedust

kaon silmitute kalade

musta pöörisena keerlevasse parve

värvid, vormid hajuvad

libisen hääletult läbi augu mälus

naasen une ürgmerre

*

päike tõuseb vaid siis

kui ma silmad sulgen

tunnen näol ta kuuma tuult

nagu sinu hingeõhku

kui jutustad mulle

kiiskavvalgest lumest

või kahvatulilladest õhtutest

lehekuu lõpus

vastutasuks räägin sulle

rändavatest tähtedest

ja händkaku huigetest

soojadel jaanikuuöödel

kuni teine jääb magama

et ehk unes selgust saada

kumb ma olen

kas päevatooja

või kehastunud pimedus