Ärkvel luuletaja, keda ei tõlgitud, ei kiidetud, ei mõistetud piisavalt

Juhan Viiding. Foto: Erakogu

Lugesin Elo Viidingu kunagi Sirbis ilmunud artiklit, kus ta klassifitseerib kokku üheksa lugejatüüpi tema isa Juhan Viidingu luule vastuvõtjatena. Mulle tundub, et mina olen see tüpaaž, kelle jaoks Juhan Viidinguga seostub teatud märterlus, oma aegruumi mitte sobimine.

Kahju on, et nii läks. Kahju, et teda ta eluajal pigem «nähtuseks» kui korralikuks luuletajaks peeti, et teda ei tõlgitud, ei kiidetud, ei mõistetud piisavalt. Ja et teda päästa ei suudetud sel enesetapuööl, kui ta ju ümber mõtles ja abi otsis... Lugesin ka selle vana loo üle.

Mari Tarand, «Ajapildi sees». FOTO: Foto: Raamat

Õde Mari Tarand ei kõnele sõnagi sellest ööst. Raamat lõppeb väga ilusalt, autori oma surma ette aimates, öeldes, et peagi ta kohtub oma vennaga... «Me läheme edasi piki randa üle heliseva luiteliiva ja «sinna kaome, rinnas kuldne seeme, igavese päikse võrsuv and.» Raamat kõneleb eelkõige Viidingute suguvõsast, perekonnast. Huvitav, et peaaegu kõigi Tallinnasse jõudnud haritlaste juured viivad kusagile Lõuna-Eesti taludesse. Viidingute mälumaastik on vermitud Sangaste ja Elva-Peedu poolt. Imeline kirjasõna armastav perekond, kõik need ühised ettelugemised ja kodusisesed tsitaadid-naljaheitmised. Ja ma pole vist ühtegi nii keeletundlikku memuaari enne lugenud, iga mõne aja tagant meenutab Mari Tarand mõnda sõna, mis toona oli ja praeguseks on muutunud: kiviktaimla asemel oli kivitaimla, dressipükste asemel olid dressipüksid jms.

Ma tegelikult mitte ei lugenud, vaid kuulasin audios seda raamatut, imetlesin, kui hästi Harriet Toompere oskas teha järele lõuna-eesti keelt, mis mitmel pool sisse tuleb. Kuulates ei saanud kohati aru, kust algas luuletsitaat ja kust lõppes mälestusekatke, aga see ühte sulamine sobis imeliselt. Alles audioraamatu lõppedes võtsin ette paberraamatu ja sain teada selle plussid (imelised fotod) ja miinuse (väsitav kaldkiri kirjavahetuste edasiandmisel).

Loomulikult on raamatu oluliseks peategelaseks ajastust, nii on autor kohe pealkirjas lubanud. Enne sõda, sõja aeg, pärast sõda, kõik need ajaloohetked, vintsutused, kust iga perekond läbi pidi tulema. Viidingud olid vaesed. Magati vineerkastide peal õhukestel madratsitel, jagati ühiskööki, kõige olulisem rikkus oli raamatud. Sõnavägi. Niisuguses peres kasvas Jussike, kolme õe noorim vend. Tsiteeritud Jussikese kirjad olid lausa ootamatult sügavalt südamesse minevad. Kaks aastat käis ta nn metsakoolis, kehva tervise ja ilmselt ka pere kehva seisu pärast. (Muide, ma olen käinud ka sealsamas Pirital Kose-Lükatis asuvas koolis, olin seal 1970ndate lõpus ja vaid kaks kuud, ikka seesama kopsuteema oli minulgi. Ka mina mäletan seda pidevat ootust ja kirjade saatmist, kuigi kahte kuud ja kahte aastat ei anna hästi võrrelda.)

Aga miks Juhani murdeiga nii keeruliseks muutus? Kuigi vanem õde Mari proovib, ei jõua see lõpuni ikkagi mulle kui lugejale pärale. Jussike jätab pidevalt kirju ka kodus elades – selline omavahel kirju kirjutav perekond nad olid – ja lubab alati kogu südamest aina paremaks hakata. Ta on sarikoolivahetaja juba enne metsakooli ja ka pärast. Kui ta on 12, läheb ta sisemine rahutus aina hullemaks ja ta saadetakse haiglasse uurimisele, rahustavaid süste saama. Detsembri algusest märtsi lõpuni! Pikk aeg mis iganes vanuses, päevast päeva teadmatuses, et millal välja saab. Need haiglast saadetud kirjad tegid küll väga haiget. Aina lootus koju saada, päevade lugemine, rõõm lubadustest, viha edasilükkamise pärast, keelitamine, valu, tuimus. Detsembrist: «Kui te mind nüüd küll näeksite, te ei tunnes mind, olen loid, kurb, kurb.» Märtsist: «Noh, ega see kaks nädalat nii pikk aeg ei ole. Ega siin vanglas rahulik ei ole. Kõik käratsevad.» Ta oli seal haiglas kokku ligi neli kuud. Mul tõmbub süda haledusest kokku, aga samas olen täiesti kindel, et ema-isa andsid oma parimat ja otsisid abi poja keerulisele-tundlikule natuurile, just nii nagu nad oskasid. Ja kindlasti perekond toetas teda, Mari Tarandi kirjeldused on täis armastust. Lihtsalt ajastu oli selline, rahustavate süstide aeg. Ja ega temasugusel tänapäeva laste närvilises maailmas ilmselt lihtsam ei oleks...

Inimesena jääbki Juhan Viiding mõistatuseks, samamoodi loojana. Tsiteerin peast ühte ta ütlust: «Mis on vahe luulejatal ja tavalisel inimesel? Luuletaja viitsib öösel soojast voodist välja tulla ja kinni püütu kirja panna, tavaline inimene magab edasi.» Tema oli väga ärkvel. Ta luule on nii eriline, sõnamänguline, raskesti tõlgitav. Ta ei saanud kassettidesse, ei saanud kunagi institutsionaliseeritud (ma ju ütlesin, et ma olen autorit märtrina vaatlev lugejatüüp) ja ilmselgelt oli tunnustus talle tähtis.

Huvitav oli jälgida, kui edev oli noor Jussike juba lapsena, kui palju kemplemist oli kõigis neis vanematega vahetatud kirjades riiete üle. «Ema! Palun anna kirjalik nõusolek selle kohta, et Sa lubad minul homme minna luuremängu mängima ilma palituta. Annan sõna, et panen alla ihust alates: särk, pihik, pikkade käistega pluss, vest, treeningjakk, pintsak, ja pintsaku pääle seon suure salli. Vasta kirjalikult. Juhan». Asjalik läbirääkija 10aastase poisi kohta. 11aastaselt emale jäetud kiri: «Juhtus koolis poolteadlik pahandus. Vene keele tunnis keelas mind keerutamise eest õpetaja kaks korda, mina ajasin juttu automaatselt hiljem veel. Ma kahetsen sügavalt oma tegu ja luban hakata rohkem sõna kuulama, sõna tõsises mõttes.»