KATKEND RAAMATUST ⟩ «Kui sa sellele koosolekule lähed, siis ma lasen su tagasi tulles kartserisse panna!»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Xuan Phuongi mälestusteraamatust «Ao Dai». Raamatu tõlkis eesti keelde Mari Vallik, välja andis Sinisukk.

Xuan Phuongi lugu on uskumatu. Kõrge ametniku, mandariini järeltulija lapsepõlv möödus prantsusekeelses Dalatis, kooliaastad aga Saigonis, kus tüdruk sai hea hariduse. Kuid Indo-Hiina sõja puhkedes hülgas ta 16-aastasena oma mugava ja privilegeeritud elu, liitus «paljasjalgsete» armeega ning veetis üheksa aastat džunglis ohte trotsides. Kui ta lõpuks pealinna naases, leidis ta eest riigi, kus rajas endale jõuliselt teed kommunism. Vietnami sõja käigus koges Xuan Ameerika pommirünnakuid ning Põhja-Vietnami vägede korraldatud Saigoni «vabastamist», mis tõi endaga kaasa igapäevaelu, milles nappis nii raha kui ka toitu.

Hiljem õnnestus Xuanil ajakirjanikuna teha dokumentaalfilme Vietnami elust ning juba pensionieas leidis palju läbi elanud naine veel jõudu ja tahtmist avada Pariisis kunstigalerii, et tutvustada maailmale Vietnami kunsti.

Xuan Phuongi autobiograafia on haarav lugu tahtejõulisest naisest, kes on elanud ja elab erakordset elu, jäädes truuks oma vaadetele.

***

Xuan Phuong ja Danièle Mazingarbe «Ao Dai». Foto: Raamat

Ühel õhtul kuulsin õues kohutavaid karjeid. Neli inimest sidusid tüdruku käed ja jalad bambusridva külge. Tema juuksed lohisesid vastu maad. Maja lävepakult vaatasid tema vanemad sõnagi lausumata pealt, kuidas peigmees, 13-aastane poiss, oli tulnud pruuti enda valdusesse võtma. Kui tüdruk oli kindlalt kinnitatud, võtsid kaks meest bambusridva õlgadele ja asusid minekule, õnnetu tüdruku keha nende sammude rütmis kõlkumas. Kuidas said vietnamlased olla võimelised sellisteks julmusteks?

Mõni aeg hiljem oli Hau Hienis, umbes kahekümne kilomeetri kaugusel meie kodust, kavas neljanda tsooni noorte kohtumine. Kui Thu ja mina läksime direktorilt luba küsima, ütles ta: «Thu võib minna, aga mitte Phuong, ta on liiga sõnakuulmatu.» Liiga sõnakuulmatu. Pärast seda «paadiintsidenti» ei olnud ta kordagi jätnud kasutamata võimalust mulle kätte maksta. «Kuna ma sain kutse, siis ma kavatsen sinna minna,» ütlesin ma kindlalt. «See on minu jaoks ainulaadne võimalus näha, kuidas teistes piirkondades noorteliikumist juhitakse.»

Tegelikult olin ma kuulnud, et Nam pidi samuti koosolekule tulema. Ma polnud teda aasta aega näinud. Ja seekord ei olnud mul oma särgis ja sõjaväepükstes midagi häbeneda. «Kui sa sellele koosolekule lähed, siis ma lasen su tagasi tulles kartserisse panna.» – «Ärge muretsege, ma ei tule tagasi,» salvasin mina.

Hau Hienis ööbisime koos teistega, umbes kahesaja noorega, kes magasid maas mattidel, poisid ühel, tüdrukud teisel pool. Külatänavatel kohtusid nii vanad sõbrad kui leiti uusi tutvusi. Mu süda hüppas rinnus, kui ma Nami uuesti nägin. Ta oli sama ilus, selge ja targa pilguga. Aga tema suhtumine oli kuidagi teistsugune.

Esimesel päeval ei olnud meil võimalust üksteisega rääkida. Arutelud olid tulised ja väga huvitavad, igaüks jagas oma kogemusi ja lootusi. Lõpuks saime ülevaate üldisest olukorrast riigis, vastupanuliikumise raskustest ja selle edusammudest. Kõigest sellest hoolimata oli mul raske keskenduda. Ootasin kokkusaamist Namiga. Teisel päeval, kahe kohtumise vahel, pöördus ta minu poole: «Phuong, kui sulle sobib, siis saame õhtul kokku. Meil on vaja rääkida.»

Kohtusime küla lähedal asuval tammil ja istusime maha, teineteisest veidi eemal nagu häbelikud lapsed. «Sa tead, et ma olen oma vanemate ainus laps,» alustas Nam. «Kui ma rindele lähen, pead sa minu vanemate eest hoolitsema. Ma ei saa neid hüljata. Ja ma ei taha ka jääda. Kui sa nõus oled, siis ma ütlen oma emale, et ta läheks su vanaemalt sinu kätt paluma. Kui me abiellume, saaksid sa minu vanemate juurde koju elama tulla.»

Ma olin alati arvanud, et pärast võitu mina ja Nam abiellume. Aga kindlasti mitte nii. «Ei, Nam, anna andeks. Ma ei taha sellist koduperenaise elu,» ütlesin talle nukralt. – «Sellisel juhul,» ohkas ta, «pean ma abielluma mõne teise noore tüdrukuga, kelle mu ema on välja valinud.» Tema sõnad tabasid mind nagu välk.

«Nam, me ju armastame üksteist! Miks sa nii teed?» kohkusin mina. – «Ma pean täitma oma pojakohust,» ütles ta lihtsalt.

Me rääkisime kogu öö, püüdes teineteist veenda, kuid tulutult. Ta esitas mulle pidevalt sama küsimuse: «Mis sa sellest rändurielust saad?» Ma rääkisin talle, mis minuga arsti paadis oli juhtunud, mis ajas ta täiesti endast välja. «Kuidas sa saad selliste jõledate inimestega koos töötada? Sul oleks parem tulla tagasi meie juurde. Sinust saaks lugupeetud ema, kellel oleks korralik elu, ilus maja, hea toit ja truu abikaasa, kes sind armastab.» Hommikuhakul teadsin, et ma ei suuda kunagi tema meelt muuta. Sel päeval sain aru, mida tähendab armuvalu. Kurbus tegi lausa füüsiliselt haiget. Kui ma rääkisin Thu’le meie vestlusest, ütles sõbranna kohe: «Küll sa teise leiad.» Ta oli väga praktiline tüdruk, kes ei vaevanud oma pead unistustega.

Ma ei näinud Nami enam kunagi. Teel koosolekule tundsin, nagu tõukaks mind tuul tiibades, kuid tagasiteel tundusid mu jalad nagu tina täis olevat. Ma mõtlesin karistuse peale, mis direktoril minu jaoks varuks oli. Kui ma haiglasse jõudsin, vaatasid mu seltsimehed mind kummalisel pilgul. Kohe, kui ta mind nägi, karjus ta: «Kartsa!» Ta haaras mul käsivarrest ja tiris mind küla keskel asuvasse hütti. See oli tühi, räpane ja haisev. Ma tõmbusin ukselt tagasi. «Vaat mis juhtub, kui sa sõna ei kuula! Ma ütlesin sulle, et sa ei lähe kuhugi!» Ta lükkas mu sisse ja pani ukse kinni. Kuulsin, kuidas ta ukse tabalukuga sulges.

Põgeneda polnud võimalik. Ühes nurgas nägin ma põrandal vaipa ja purgitäit vett. Õhus lendasid kärbsed. Heitsin kurnatult matile ja vajusin sügavasse unne. Öösel kuulsin läbi hütiukse sosinat: «Ära karda, Phuong, me püüame veenda direktorit sind vabaks laskma.»

«Ei, see ei ole seda väärt. Ma pigem suren siin.» Mul ei olnud nagunii midagi, mille nimel elada. Sõbrad libistasid mulle ukse alt mõne maguskartuli ja natuke riisi, mida ma isegi ei puutunud. Pärast kolme päeva sellisel dieedil, ilma pesemisvõimalusteta ja sunnitud end hütinurgas kergendama, nägin ma vist rohkem välja nagu loom kui inimene. Ometi oli mu meelekindlus endine, kui peaarst minu juurde tuli. «Kas sa nüüd kahetsed?»