/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/13/16146870t1h7931.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Lea Naritsa rramatut «Uued ja unustatud kaunviljad meie aedades» ning Lia Virkuse ja Siire Vanaselja raamatut «Aias sajab saia».
SINIJÄRV SOOVITAB ⟩ Kes vähegi head sööki ja head aeda au sees peab – need 2 raamatut on teile!
/nginx/o/2024/06/13/16146871t1h90d2.jpg)
No mindagu vanakuradi vanaemaga teed jooma või naasama puu taha – mina ei oleks arvanud, et kaunviljadest kõneleva raamatu ühe hooga läbi loen! Kahtlustan, et va ristisõdijad pidivad ellujäämiseks igasugu ubalisi ja kaunakaid vitsutama. Ka kõhutuult vallale laskma. Mina leidsin palju teavet, ent peaasjalikult meeldis, et raamat käis mõtetpidi minuga kaasas ja võiks täiega igale vähegi huvilisele (olin alguses küllaltki vähehuviline, no mida hernest, eksole) mitme nurga alt traksakas olla. Tunnikest kaks läks ja need olivad ühed heaste veedetud tunnid. Kes saaks olla parem kui väärtusliku raamatuga koos oldud tund? Või minut!
Olen senise elu jooksul korduvalt täheldanud, eriti just hommikuti, et «on laienenud pupillid, segasus, aeglustunud mõtlemine ja desorientatsioon, näo punetus ja/või palavik, kõrge pulss ja vererõhk, värinad, raskendatud või ebaselge kõne, koordinatsioonihäired, pearinglus, põletav suukuivus, kõhuvalu ja ärevus või halb enesetunne». Nüüd tean, et mul on olnud lupiinioa mürgistus! Kaunviljade maailm ei ole mingi kerge mäng, nauditagu täiega!
/nginx/o/2024/06/13/16146874t1hdc05.jpg)
No ja siis võtsin kohe teise aiaraamatu ette, sest kokakad on alati armsad olnud ning tunnistan – väga heaste on ühte patta pandud aianõksud ja söögisoovitused. Autorite kogemustepagasit ei ole võimalik kahtluse alla seada, jutuveeretamiskunsti seevastu tuleb üksnes kiita. Aeda mul ei ole, aga kui ma siit retsepte üles ei noki, tuleb end rumalaks tunnistada. Kes vähegi head sööki ja head aeda au sees peab – see raamat on teile. Vabalt võib aias saia sadada! Mu vaimuaias just hakkas tibutama – aitäh autoreile.
Korraks tagasi kaunviljadesse. Jaa, ja et ongi olemas taim nimega lobauba ja seda siin pärises, mitte Harry Potteri maailmas, vaat äge üllatus. Ma ajan siin muudkui loba lootuses, et mu lobas on miski uba. Lobauba peab mul võtta olema! Hakkan kaunviljakasvatajaks ja raporteerin, kas õnnestus. No nii aastakese pärast.