:format(webp)/nginx/o/2024/06/13/16147141t1h8482.jpg)
Teise maailmasõja kaoses juhtus palju salapärast. Vaatamata sellele, et Teine maailmasõda on üks kõige paremini dokumenteeritud ajalooperiood ning et sõjajärgselt avati salajasi arhiive, mis on lasknud heita valgust kahtlaseks jäänud sündmustele, on mitmed juhtumid jäänud tänapäevani mõistatuseks.
Intrigeerivad sõjamüsteeriumid nii maal kui merel ning sageli jahmatavapanevad vandenõud ja pettused pakuvad põnevust ja pinget tänapäevani. Michael Fitzgeraldi raamat «Teise maailmasõja lahendamata müsteeriumid» annab teavet Teise maailmasõja lahendamata juhtumite kohta, eristades fakte fiktsioonist.
Teose tõlkis eesti keelde Maris Rehesaar, välja andis kirjastus Sinisukk.
Loe raamatust huvitavat katkendit!
***
NATSID ANTARKTIKAS
Ungari emigrant Ladislao Szabó oli esimene inimene, kes väitis, et natsidel olid Antarktikas salajased baasid. Ta väitis juba 1945. aasta juulis, et Hitler olevat Saksa allveelaevaga Antarktikasse põgenenud. Hiljem maalis holokausti eitaja Ernst Zündel nendest väidetest detailsema pildi. Teised, iseäranis Howard Buechner, täpsustasid neid lugusid veelgi.
/nginx/o/2024/06/13/16147125t1h8506.png)
Buechner tundis peamiselt huvi pühade reliikviate vastu, nagu näiteks Longinuse oda, millega Kristus olevat läbi torgatud, kui ta ristil rippus. Selgub, et temaga olevat ühendust võtnud keegi, kes väitis, et oli aidanud oda ohutult Antarktika baasi toimetada. Buechner ütles, et teda kutsuti kapten Wilhelm Bernhartiks, aga ta tunnistas, et see pole tema päris nimi. Bernhart väitis, et ta viis 1945. aastal oda allveelaevaga Antarktikasse ja aitas selle ka «Saksa ärimeeste grupil» 1979. aastal Hartmanni ekspeditsiooni käigus ära tuua. Buechnerile näidati kirja, millele väidatavalt olevat Hartmann alla kirjutanud, ning lisaks mõningaid fotosid ja ka ekspeditsiooni logiraamatut. Bernharti ütluse kohaselt usaldati kapten Maximilian Hartmannile – järjekordne pseudonüüm – ülesanne viia oda Antarktikasse koos teiste Reichi aaretega. Hartmanni ekspeditsiooni käigus 1979. aastal saadi oda kätte ja viidi tagasi Euroopasse ning nüüd on see esoteerilise ordu käes, kes kutsuvad end Püha Oda rüütliteks.
BYRDI EKSPEDITSIOON
Sakslased võtsid Kuninganna Maudi maa endale ja andsid sellele uue nime – Neu Schwabenland ehk Uus-Švaabimaa. 1938.–1939. aastal läbi viidud ekspeditsiooni käigus uuriti seda piirkonda ja sellest tehti palju fotosid. Selles osas on kõik üksmeelel, küll aga vaieldakse selle üle, mida ekspeditsiooni käigus täpsemalt avastati ja kas sinna rajati mingisugune Saksa «koloonia».
Buechner väidab, et ekspeditsiooni käigus avastati mitu jäävaba piirkonda, mille keskel olid järved ja taimestik. See viib lugudeni, mis räägivad Jaam 211-st, mida mõnikord kutsutakse ka Punkt 211-ks, ehk eeldatavast Saksa baasist. Oma raamatus Buechner seda ei maini, kuid teised kirjanikud on seda teinud. Need, kes Jaam 211-t usuvad, toetuvad suuresti admiral Karl Dönitzi 1943. aastal lausutud sõnadele, mil ta olevat kuulutanud:
«Saksa allveelaevastik tunneb uhkust selle üle, et on ehitanud Füürerile teise maailmaossa maapealse Shangri-La, vallutamatu kindluse.»
Jaam 211 asub jäävaba mäe sees, Mühlig-Hofmanni mäestikus Uus-Švaabimaal. Buechner ja teised kirjanikud väidavad, et 1946. –1947. aasta Antarktika ekspeditsioon, mida juhtis admiral Byrd, oli tegelikkuses sõjaline invasioon, mille eesmärk oli hävitada lõunapoolusel asuv natside kants. Byrd olevat saanud natside kõrgema tehnoloogia tõttu lüüa ja ta sunniti taganema.
Buechner ei maini Jaam 211-t, kuid ta käib välja alternatiivse paiga, mis asub samas piirkonnas. Ta väidab, et meeskond paigutas enda lasti Mühlig-Hofmanni mäeliustiku jalamile, kaevates selle sügavale jää sisse ja kaitstes seda terasplaatidega. Ilmselgelt on tegu väljamõeldisega. Selleks oleks pidanud meeskond avastama ühe vähestest kohtadest, mis pole jääga kaetud, ja kandma sügavale mäe sisse enam kui tonni jagu terast. Lisaks logistilistele raskustele sajab mõnes Antarktika osas kuni 18 meetrit lund aastas. Juba pärast 25 aastat oleks see last mattunud nii sügavale, et seda poleks võimalik enam kätte saada. Pealegi poleks loogiline, et kõigepealt matkatakse jäävabasse piirkonda ja seejärel maetakse last jää sisse. Kui Jaam 211 oli päriselt olemas, oleks see tunduvalt usutavam paik, kuhu natsiaarded peita.
Byrdi ekspeditsioon lõunapoolusele oli paras katastroof, kuna vigastatuid ja hukkunuid oli rohkem kui asi väärt. Kõik surmad ja vigastused paistavad olevat õnnetuste tulemused, ehkki lennuki George One alla kukkumise põhjuseks peavad vandenõuteoreetikud ärevate natside avatud õhutõrje tuld, et ameeriklasi eemale hoida. See mõte, et Antarktikas tegutsevad natsid suutsid eemale tõrjuda täiemahulise Ameerika invasiooni, on muidugi puhas väljamõeldis.
1956. ja 1960. aasta vahel läks Norra ekspeditsioon Kuninganna Maudi maad kaardistama, kasutades selleks õhuülesvõtteid ja maamõõtmist. Nad avastasid tõepoolest jäävaba mäe, mis vastas ideaalselt Jaam 211 kirjeldusele, ja nimetasid selle Svarthamareniks ehk Mustaks Haamriks. See piirkond määrati 1978. aastal «erikaitsealaks ja erilise teadusliku huvi kohaks». Kirjelduste kohaselt oli see «erakordne loodusuuringute labor, mis uurib Antarktika tormilinde (Thalassoica antarctica), lumi-tormilinde (Pagodroma nivea) ja Antarktika ännisid (Catharacta maccormicki) ning nende kohanemist, et aretada neid Antarktika sisemaal».
ARGENTIINA SEOS
Loomulikult arvavad vandenõuteoreetikud, et säärane nimi on vaid pettemanööver, et natside kantsi ei avastataks. Neil võib olla õigus, kui kahtlustavad, et seda Antarktika piirkonda hoitakse privaatsena mitte ainult loodusajaloo pärast, vaid ka muudel põhjustel, kuid mõte, et seal varjatakse salajast natsibaasi, on puhas väljamõeldis.
Ka Argentiina mängib väidetava Antarktika baasi loos oma rolli. Teadagi õnnestus mõnel natsil põgeneda Lõuna-Ameerikasse ning leida pelgupaik Argentiinas, Brasiilias, Tšiilis ja Paraguays. Pole ka kahtlust, et Saksa allveelaevad jätkasid mingil viisil oma tegevust läbi salajaste kokkulepete peronistidega, kes tol ajal Argentiinas võimul olid.
Me oleme juba rääkinud, kuidas kaks Saksa allveelaeva 1945. aasta 10. juulil ja 17. augustil Argentiinale alistusid. Need, kes usuvad, et natsidel on Antarktikas baasid, kasutavad just neid reise «tõenditena».
Veel tõendeid natside ja Argentiina vahelise seose kohta käis välja uudisteagentuur Agence France-Presse, mis kirjutas 25. septembril 1946: «Lakkamatud kuulujutud Saksamaa allveelaevade tegevustest Tuulemaa saarte piirkonnas, mis jääb Ladina-Ameerika kõige lõunapoolsema tipu ja Antarktika mandri vahele, toetuvad päris sündmustele.»
NATSIDE AARDED
Palju aastaid hiljem läks Hartmanni ekspeditsioon Antarktikasse, et tuua sealt ära Longinuse oda ja teised Kolmanda Reichi aarded. 1969. aastal läks Rudolf Hess haiglasse haavandeid ravima. Paar päeva hiljem anti U-530 (üks allveelaevadest, mis pärast sõja lõppu Argentiinale alistus) endisele meeskonnaliikmele Šveitsi panga hoiukarbi võti. See hoiukarp juhatas järgmiseni, mille sees oli palju kinni pitseeritud ümbrike. Kirjale oli alla kirjutanud «H».
Kui meeskonnaliige ümbrikud lahti tegi, leidis ta juhised, et viia hoiukarbi sisu mehele, kes valvas Longinuse oda ja teiste natsiaarete üle. Buechneri raamatus on selle mehe nimi kolonel Maximilian Hartmann.
Hartmann jäi pärast sõda Saksamaale, kuid tema viimaseks ülesandeks jäi tagada, et Martin Bormann ja teised natside vanemohvitserid toimetataks riigist allveelaevaga ohutusse kohta.
Meeskonnaliige andis ümbrikud Hartmannile üle ja nende sisu ajas ta elevile. Üks kiri oli Karl Haushoferilt, kes paljastas sõja lõpus Antarktikasse saadetud pronkskastide täpse asukoha.
Teisest ümbrikust sai Hartmann käsu taasluua Himmleri rüütlite suurkogu, kuid seekord uue nime all – Püha Oda rüütlid. See ordu pidavat pühenduma maailmarahu loomisele. Kolmandas ümbrikus oli raha, millega Hartmann pidi rajama Püha Ordu rüütlite suurkogu ja tooma Longinuse oda Antarktika peidukohast välja.
Buechner väitis:
«Sellel rühmitusel oli nüüd sootuks teistsugune eesmärk. Nende peamiseks eesmärgiks sai nüüd maailmarahu loomine. Keskseks eesmärgiks sai ka nende kodumaa taasühendamine. Alustuseks vajasid nad Longinuse oda võimu ja suunamist.»
Pärast arvukaid seiklusi, mis meenutasid oma olemuselt odavat krimkat, jõudsid Hartmann ja veel kolm «rüütlit» helikopteriga Antarktikasse. Neil õnnestus üles leida ja eemaldada terasplaadid, mis varjasid sissepääsu Longinuse oda peidupaika. Pärast sissepääsu avastamist nägid nad terasega vooderdatud tunnelit, mis jätkus veel mäe sees kümme meetrit. Tunnelis nägid nad jäätunud jääsambaid ja jõudsid väiksemasse koopasse. Koopas oli tuba, mis oli täidetud Reichi aaretega. Seal juures oli väike obelisk, millele oli kirjutatud: «Taevas ja maa «sees» on tõepoolest rohkem asju, kui inimene eales unistanud on (siit edasi algab Agharti Kadunud Maailm). Haushofer, 1943».
Ekspeditsiooni logiraamatu kohaselt nägid nad kaheksat suurt pronkskirstu. Kõik kaheksa meest olid pettunud, kui avastasid, et saavad helikopterile laduda neist vaid neli.
Kui nad avasid kirstu, milles oli oda, nägid nad «kulunud nahast pauna», mille sees oli Longinuse oda.
Buechner väidab, et Hartmann ja tema kaasuurijad naasid Brasiiliasse, kus neil õnnestus oda jaoks võltsdokumendid hankida, esitledes seda kui kunstiobjekti. Nad pääsesid üle piiri ilma probleemideta ja enamik ekspeditsiooni liikmeid läksid tagasi Saksamaale. Hartmann aga läks Ameerikasse, kus ta kohtus endise allveelaeva madrusega. Buechner väidab, et Hartmann andis madrusele ekspeditsiooni logiraamatu ja allkirjastatud kirja, mis tunnistab oda autentsust. Seejärel läks ta koos odaga Saksamaale. Buechner väidab, et oda on nüüd Püha Oda rüütlite käes.
Siinkohal ilmub aga pildile Himmler. On väidetud, et ta kujutas ette, et kui natsid rajavad Antarktikasse oma koloonia, saavad nad aaria rassi turvalises keskkonnas säilitada. Ta kasutas allveelaevu, et transportida relvi, tööriistu, toormaterjale, varustust ja inimesi lõunapooluse baasi.
ANTARKTIKA REICH
Suure osa natside Antarktika pärimusele lisas juurde Konstantin Ivanenko. Ta väidab, et juba 1942. aastal olevat Himmler loonud uue «väeosa» blondidest ja sinisilmsetest naistest, kes jäid vanusevahemikku 17 kuni 24. Kõik olid pikad ja peenikesed ning kandsid taevasiniseid vorme. Need noored naised olid Antarktische Siedlungensfrauen’i (Antarktika Asustuse Naised) liikmed.
Ivanenko väitel transporditi 10 000 ukraina naist, kellest pooled olid «etniliselt sakslased» ja teine pool ukrainlased, kes olid kuulutatud «rassiliselt puhtaks» Ukrainast Antarktikasse koos 2500 Saksa mehega. Peamiselt oli tegu sõduritega, ehkki mõned olid ka insenerid ja teadlased. Need sõdurid, kes läksid «rassiliselt puhaste» naistega Antarktikasse, kuulusid legendaarsesse Viimasesse Pataljoni.
See Antarktika eelpost olevat pidanud vastu täiemahulisele USA invasioonile, mida juhtis Byrd, ja Ivanenko ütles:
«Antarktika natside populatsioon ületab nüüdseks kahte miljonit ja paljud neist on läbinud ilukirurgilise operatsiooni, et sulanduda paremini rahvamassi, kui nad läbi Lõuna-Ameerika rändavad ja igasuguseid äritehinguid teevad.»
Ta lisab, et Antarktiline Reich on «sõjaväeliselt üks maailma kõige võimsamaid riike», mis suudaks «oma allveelaeva tuumarakettidega hävitada USA koguni mitu korda». Ivanenko sõnul asub nende pealinn Neu Berlin «liustikualustes kitsastes tunnelites», mis paiknevad mäe all ja mida köetakse vulkaanide abil. Veelgi ulmelisem on aga tema väide, et Neu Berlin on «eelajalooliste Kadathi varemete kõrval, mille võisid ehitada kadunud Atlantise mandri asunikud enam kui 100 000 aastat tagasi». Kadath oli muidugi üdini fiktiivne maa, mille mõtles välja elava kujutlusvõimega Ameerika õudusulmekirjanik H. P. Lovecraft.
Barabou Veda (tõenäoliselt järjekordne pseudonüüm) lisab Uus-Švaabimaa natside baasile veel omalt poolt detaile juurde. Ta olevat veetnud oma elu esimesed 15 aastat sealses baasis, mille elanikud ei rääkinudki üllataval kombel saksa, vaid hoopis inglise või «india» keelt.
Veda väidab ka seda, et baasis elavad tulnukad, kes teevad natsidega tihedalt koostööd. Ühel hetkel käis ta välja idee (ilma mingisuguse irooniata), et natsid annavad tulnukatele tühje Coca-Cola purke ja saavad nende eest vastu kosmilise päritoluga kõrgema taseme tehnoloogiat. Võib-olla polnud see juhus, et tal diagnoositi skisofreenia, kui ta Saksamaal välja ilmus, ja ta veetis aega ka vaimuhaiglas.
Uus-Švaabimaa Antarktika piirkond oli Vladimir Terziski väitel ulatuslikult koloniseeritud allveelaevade ja laevadega, mis kandsid inimesi ja materjale lõunapoolusel asuvasse maa-alusesse baasi. Rahva hulka kuulusid «mitusada tuhat koonduslaagri orjatöölist» koos teadlaste ja Hitlerjugendi liikmetega, kes pühendasid end Kolmanda Reichi taasasutamisele polaarbaasis. Tema väidete kohaselt on seal «tohutu maa-alune linn», mille «populatsioon on kaks miljonit» ja mille pealinna nimeks on Uus Berliin. Nende peamisteks tegevusvaldkondadeks on geenitehnoloogia ja kosmoserännud.
Branton (järjekordne pseudonüüm) käis välja veelgi pöörasema väite kui Terziski. Ta väidab, et SS jätkab maa all elamist ja geneetiliste eksperimentide läbiviimist. Brantoni sõnul sõlmiti nende ja «madude rassi» vahel «Saksa-Natsi-Illuminaatide pakt». Branton usub, et tulnukad on teda juba lapsest saati muudkui röövinud ja paljudel kordadel on ta viidud CIA maa-alustesse baasidesse. Ta olevat kohtunud hübriididega, põhjamaalastega, telosianlastega, oranžide tulnukatega ja lumeinimesega.
Branton räägib, et lisaks sellele, et natsid maandusid Kuul ja Marsil, maandus ka Marcony Company 1956. aastal Marsil. Ta usub, et natsid jätkasid oma maa-alustes baasides relvade edasiarendamist, kuni nad jõudsid nii kaugele, et suutsid kosmosesse lennata ning Kuul ja Marsil kolooniad luua, ning et nende valduses on «planeetide vahelised drednoodid».
Mõned siinses peatükis esitatud lood võivad olla väljamõeldised, küll aga ei saa eitada, et natsid tegid suuri edusamme tehnoloogia, lennunduse, relvastuse ja isegi kosmoseuuringute valdkonnas. Pole mingi ime, et Antarktika salajaste natsibaaside olemasoluküsimus on andnud alust paljudele vandenõuteooriatele.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)