Sinijärv soovitab romaanisarja: hulk head kodumaist kirjandust nagu maast leitud

Tiit Aleksejev Foto: Mihkel Maripuu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Tiit Aleksejevi ajaloolist romaani «Taevaminejad», mis on neljas osa tema Esimese ristisõja raamatusarjast.

Kuusteist aastat on see võtnud, et Tiit Aleksejev oma ristisõjateemaliste romaanide sarjaga lõpule jõudis. Kuigi võib-olla ei ole see sugugi lõpp. Eesti kirjanduses on lõplikke teoseid ja on lõputuid teoseid. Kuhu ja kuidas Aleksejev asetub, ei mõista mina hinnata. Ilmselt ei julge, oska ega viitsi keegi «Tõele ja õigusele» uusi osi kirjutama hakata. Kuigi võiks. Tammsaare, Luts, Ristikivi suures spordis ealiste iseärasuste tõttu ei kipu enam osalema. Kalle Käsperi «Buridanid» saivad justkui valmis, ent oodata võib ootamatusi.

Tiit Aleksejev, «Taevaminejad». Foto: Raamat

Enim võrreldub Aleksejevi raamatustik Jaan Krossiga. Ajalugu ja jupphaaval ilmumine, «Kolme katku vahel» üllitus küll tera kärmemini, mitme üsna õheda raamatuna. Ja muutus kultuuriloo nurgakiviks aigupiten, lõplikult alles niiöelda raskeks klotsiks raiutuna, karmide kaante vahel, võimsate illustratsioonidega. Ma päriselt sooviksin, et Aleksejevi lugu roniks kunagi füüsilise raamatuna ühte ja ilusasse köitesse kokku. Ent vahest on veidike vara? Lugu ei pruugi olla lõppenud. Autor on igatahes vägagi elus. Jätkub ka ajalugu. Samas kandis, Lähis-Idas, jätkub ajalugu vägagi valusalt. Kirjaniku silma ja meeletaju on kogu aeg tarvis.

Miks me peaksime ristisõdadest üldse lugema või teadma? Jah, tuhat pluss aastat tagasi olime me, eestlased kas a) puu otsas, b) viikingitega tulevase Russi aladel möllamas või c) rabas karupunni vahtimas ja jõhvikaid järamas. Valik on meie, keegi ei tea, kasetohul kroonikaid laukapõhjast leitud ei ole. Ometi tuli maailm meie manu ning oleme temaga elanud tänini. Aleksejevi vaade tuhande aasta takka on mõtlik, murelik ja inimlik. Ka õpetlik, ka põnev. Miks me oleme siin, kus me oleme? Mõne vastuse siit leiab. Mõne küsimuse kindlasti ka. Ja võimaluse vaadata ammuse aja inimeste mõttemaailma. Mis, jah, võib ajuti me-aegse mõtluse üsna upakile virutada…

Kuni suurpaksu raamatut (veel) pole, otsigem riiulist või raamatukogust üles järjestikku «Palveränd» (2008), «Kindel linn» ((2011), «Müürideta aed» (2019) ja just äsja ilmunud «Taevaminejad». Hulk head kodumaist kirjandust nagu maast leitud. Tükk euroopalist kultuuri sujub naha vahele samuti, mis siis, et üsna tumedas ajas toimetatakse. Pole meile kellelegi liiga heledaid aegu antud. Tuhat aastat sinna või tänna.

Tõesti ei tea, kas ootan pigem uut osa või koondavat köidet. Küllap mõlemat! Tulevad nii üks kui teine – usku peab olema. Ja Tiidu kirjutamisviis on heas mõttes poeetiline – sõnu ta ei raiska, ei kuluta neid tühja. Ilus selge keel. Mõistan hinnata.