Mõelda, kui palju on neid lapsi, kes oma isa töölt koju ootavad

Epp Petrone
, kirjanik, kirjastaja
Copy
Foto: Shutterstock

Ma olen takkajärgi vaadates märganud, et olen kirjutanud mitu sellist raamatut, kus peategelaseks on poiss, kes unistab, et ta isa tuleks tagasi koju välismaalt töötamast.

Nägin kunagi pealt, mismoodi mu õe laps ootas isa — pikki kuid ootas, sest isa oli välismaale tööle läinud pooleks aastaks — ja otsustasin toona, et kunagi ma kirjutan sellest. Mõelda, kui palju on neid lapsi, kes niimoodi ootavad, Eestimaa peale kokku... ja kui palju on neid igal pool mujal ilmas, eelkõige vaestes riikides, kust isad käivad jõukamatesse maadesse tööle.

Miks ma kõigi nende kolme raamatu peategelaseks poisi valisin, ei oskagi öelda, võibolla seepärast, et mu perelugude peategelased on tüdrukud (need Marta-Anna-Leena lood, mis mu lasteraamatutest numbreid otsustades kõige popimad). Aga mu poisstegelased ei ole Joosep Tootsid, neis on midagi Arno Talist pigem. Neis on midagi melanhoolset, võiks ehk öelda, et naiselikku, või siis pigem üldinimlikku.

Epp Petrone, «Suure inimese tunne».
Epp Petrone, «Suure inimese tunne». Foto: Raamat

Suur osa «Suure inimese tunde» lugudest (aga mitte kõik) on kirjutatud palju aastaid tagasi Pere ja Kodu ajakirja lastejutu rubriiki. Iga lugu algab küsimusega, otsese pöördumisega lugeja poole, kas ta teab seda tunnet, et...

Nüüd, kui raamat on kokku pandud ja laia ilma oma elu elama läinud, kuulen vahel tagasisidet, et lasteaedades ja kooli esimeses klassis saab neid küsimusi kasutada arutlusainena. Ka mina ise olen seda teinud, kui lastele esinemas käin. Olen proovinud erinevaid formaate. Tõstke käsi, kes teab seda tunnet, kui nohu hakkab tulema? Kas sina tead seda tunnet, et oled sõbral külas ja järsku läheb südames kuidagi nii kurvaks? Kas sina tead õunakoogi ootamise tunnet? Kas sa tead, mis tunne on suure inimese tunne?

Lastele esinedes meeldib mulle jutustada ka raamatu visuaali sündimise lugu. See juhtus nii: kunstnik Made Balbat otsis reaalelu-tegelast, mina olin teda kirjeldanud kui melanhoolse olekuga poissi, kel võiks olla poolpikad juuksed ja tedretähed. Seeasemel, et lihtsalt see poiss kokku joonistada, otsis Made päris-poissi. Kuni läks kord lastele esinema ja nägi: Jesse vaatas talle otse vastu! Õnneks oli poiss ja ta vanemad nõus, et teda pildistada ja arvutigraafika abiga Jesseks muuta.

Tagasi üles