«Leian kellegi Tinderist. Võib-olla panen New York Timesi kuulutuse. Küll ma kellegi saan!»

Foto: Shutterstock

Äsja ilmunud Elena Armase uus romaan «Armastus Hispaania moodi» on kerge ja mõnus suvelugemine, mis sobib hästi suvise puhkuse meelelahutuseks.

Catalina Martín vajab meeleheitlikult kaaslast oma õe pulma. Eriti pärast seda, kui tema väike süütu vale ameeriklasest kallima kohta on kontrolli alt välja pääsenud. Pulma tulevad kõik – kaasa arvatud tema eks ja tolle pruut –, ning ootavad innukalt uue mehega kohtumist.

Catalinal on ainult neli nädalat aega, et leida keegi, kes on nõus tema petumänguga kaasa minema. Lend New Yorgist Hispaaniasse pole lühike ja Lina lärmakat perekonda ei ole lihtne lollitada.

Appi tuleb Aaron Blackford – Lina pikk, kena ja üleolev kolleeg. Catalina ei tea tüütumat, ärritavamat ja talumatumat meest. Aga ta on väljapääsmatus olukorras, ja kui pulmapäev läheneb, hakkab tunduma, et Aaron on tema parim valik. Ja Lina hakkab taipama, et ehk Aaron polegi päriselus nii kohutav kui kontoris.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

Elena Armas, «Armastus Hispaania moodi». Foto: Raamat

«Ma olen pulmas sinu kaaslane.»

Ma polnud kunagi – isegi mitte kõige metsikumates unelmates, ja uskuge mind, mul on elav kujutlusvõime – kujutlenud, et need sõnad selle sügava rikkaliku hääletooniga mu kõrvu jõuavad.

Vidutasin alla kohvi poole vaadates silmi, püüdes avastada mingit märki ringi ulpivatest kahjulikest ainetest. See võiks vähemalt seletada, mis käimas oli. Aga ei midagi.

Mitte midagi. Ainult see, mis mu americano’st veel järel oli.

«Ma teen seda, kui sul nii kangesti kedagi tarvis on,» kostis sama sügav hääl uuesti.

Silmad aina rohkem pärani, tõstsin pea. Tegin suu lahti ja panin siis plõksti uuesti kinni.

«Rosie …» Mu hääl vaibus ja sõna lahkus mu huulilt sosinal. «Kas ta on tõesti seal? Kas sa näed teda? Või on keegi mu kohvi sisse midagi pannud, nii et ma ei märganudki?»

Rosie – mu parim sõbranna ja kolleeg InTechis, New Yorgis asuvas konsultatsioonifirmas, kus me tutvusime ja töötasime –, noogutas aeglaselt pead. Vaatasin, kuidas tema mustad lokid liigutusega kaasa hüplesid ja uskmatu ilme rikkus tema muidu pehmeid näojooni. Ta alandas häält. «Eih. Ta on siinsamas.» Rosie piilus kiiresti minu taha. «Tervist. Tere hommikust!» ütles ta rõõmsalt, enne kui pilgu jälle minule pööras. «Otse sinu taga.»

Huuled paokil, vahtisin hulk aega oma sõpra. Seisime InTechi peakontori üheteistkümnenda korruse koridori kaugemas otsas. Meie kabinetid asusid suhteliselt lähestikku, nii et kui ma olin astunud Manhattani südames Central Parki läheduses asuvasse hoonesse, läksin kohe tema omasse.

Mul oli plaanis haarata Rosie kaasa ja potsatada puust polsterdatud tugitoolidesse klientide ootealal, mis oli hommikul vara tavaliselt tühi. Aga nii kaugele me ei jõudnud. Mingil moel panin pommi plahvatama enne, kui me istudagi jõudsime. Minu kitsikus nõudis nii väga Rosie viivitamatut tähelepanu. Ja siis … oli eikusagilt ilmunud tema.

«Kas ma pean seda veel kolmas kord ütlema?» Mehe küsimus saatis mu kehast läbi järjekordse uskmatuselaine, mis pani vere soontes tarduma.

Ei pidanud. Mitte sellepärast, et ta ei saanud, vaid sellepärast, et selles, mida ta ütles, polnud mingit paganama loogikat. Igatahes mitte meie maailmas. Selles, milles me …

«Hea küll, kena,» ohkas ta. «Võid minu kaasa võtta.» Ta tegi pausi, saates jälle minust läbi seda jääkülma ettevaatlikkust. «Oma õe pulma.»

Mu selgroog tõmbus krampi. Õlad jäigastusid.

Tundsin isegi, kuidas mu kaamelikarva kottpükstesse pistetud satiinpluus paisus äkilisest liikumisest.

Ma võin ta kaasa võtta.

Oma õe pulma. Oma … kaaslasena?

Pilgutasin silmi, tema sõnad kajasid mu peas.

Siis pääses miski minus valla. Mingi perversne nali, mille tegi mees, keda ma ei saanud usaldada, pani minus liikuma turtsatuse, mis jõudis kurgust huulile ning sealt kiiresti ja valjusti edasi. Otsekui oleks sel olnud kiire välja pääseda.

Minu selja tagant kostis mühatus. «Mis siin nii naljakat on?» Mehe hääl langes ja muutus külmemaks. «Ma räägin täiesti tõsiselt.»

Hammustasin huulde, et järjekordset naeruturtsatust tagasi hoida. Ma ei suutnud seda uskuda. Mitte hetkekski. «Tõenäosus, et tema on tõsine,» ütlesin Rosiele, «on sama suur kui see, et eikusagilt ilmub Chris Evans ja tunnistab oma igavest armastust minu vastu.» Vaatasin rõhutatult paremale ja vasakule. «Olematu. Nii, Rosie, sa ütlesid midagi … härra Frenkeli kohta, eks?»

Mingit härra Frenkelit polnud olemas.

«Lina,» sõnas Rosie võltsi laia naeratusega, mille ta minu teada manas ette siis, kui ei tahtnud ebaviisakas olla. «Paistab, nagu oleks ta tõsine,» jätkas ta ikka veel kummastavalt naeratades. Ta silmitses meest, kes seisis minu taga. «Jepp. Ma arvan, et ta võib tõsiselt rääkida küll.»

«Mkm. Ei ole võimalik.» Ma raputasin pead, keeldudes endiselt ringi keeramast ja tunnistamast, et mu sõbral võib õigus olla.

Seda ei saanud olla. Polnud kuidagi võimalik, et Aaron Blackford, mu kolleeg ning pikaajaline häda ja viletsus võiks isegi üritada midagi sellist välja pakkuda. Pole. Võimalik.

Mu tagant kostis kannatamatu ohe. «Sa hakkad ennast kordama, Catalina.» Pikk paus. Siis kostis taas tema häälekas väljahingamine, seekord palju pikem. Aga ma ei keeranud ringi. Jäin endale kindlaks. «See, et sa mind ignoreerid, ei pane mind haihtuma. Sa tead seda.»

Teadsingi. «Aga see ei tähenda, et ma jätan proovimise,» pomisesin endale nina alla.

Rosie mõõtis mind pilguga. Siis vaatas ta uuesti minu taha, hambaid paljastav naeratus ikka veel näol. «Vabandust, Aaron. Me ei ignoreeri sind.» Tema naeratus muutus pingsaks. «Me … arutame midagi.»

«Me siiski ignoreerime teda. Sa ei pea tema tundeid säästma. Tal polegi neid.»

«Aitäh, Rosie,» ütles Aaron mu sõbrannale ja tema häälest kostis vähem tavalist külmust. Kena ta muidugi ei olnud. Aaron ei olnud kena kellegi vastu. Ma ei uskunud, et ta üldse suudaks sõbralik olla. Aga ta oli alati olnud vähem … ebameeldiv, kui asi Rosiesse puutus. Viisakus, mis minule ei laienenud. «Mis sa arvad, kas sa saad ­Catalinale öelda, et ta ringi keeraks? Mulle meeldiks rääkida temaga näost näkku, mitte tema kuklaga.» Aaroni toon langes jälle külmakraadideni. «Kui see muidugi pole mingi tema nali, millest ma kunagi aru ei saa ja ammugi ei oska seda naljakaks pidada.»

Minus kerkis kuumus, mis jõudis näoni.

«Ikka,» nõustus Rosie. «Ma arvan … Ma arvan, et võin seda teha küll.» Tema pilk hüppas minu taga olevalt punktilt mu näole, kulmud kerkisid. «Lina, nii et, ee, Aaron tahaks, et sa ringi keeraksid, kui see pole sinu nali, mis …»

«Aitäh, Rosie. Ma sain juba aru,» pressisin hammaste vahelt. Tundes, et mu põsed kuumavad, keeldusin talle otsa vaatamast. See tähendanuks, et lasen Aaronil võita, mistahes mängu ta ka mängis. Pealegi oli ta mind just mittevaimukaks nimetanud. Tema. «Kui võimalik, palun ütle Aaronile, et minu meelest ei saa naerda naljade üle või veel vähem neid mõista inimene, kel pole huumorimeelt. See oleks tore. Aitäh.»

Rosie kratsis pead ja vaatas mulle anuvalt otsa. Ära sunni mind seda tegema, näis ta pilguga paluvat.

Vaatasin talle tema palvest hoolimata suuri silmi otsa ja soovitasin tal asi ära teha.

Ta hingas välja ja kiikas jälle minu taha. «Aaron,» ütles ta, võltsnaeratus veelgi laiem. «Lina arvab, et …»

«Ma kuulsin teda, Rosie. Tänan.»

Ma olin niivõrd häälestatud Aaronile – sellele –, et märkasin kerget muutust, mis andis märku lülitumisest toonile, mida ta kasutas ainult minuga rääkides. See oli just nii kuiv ja külm, et selles oli lisakiht põlgust ja eemalolekut. Selline hääl, millele varsti järgneb tige pilk. Mul polnud isegi vaja ringi keerata ja teda vaadata, et seda teada. Mingil moel oli see alati olemas, kui asi puutus minusse ja sellesse … värki meie vahel.

«Ma olen üsna kindel, et mu sõnad jõuavad kenasti Catalinani seal all, aga kui sa ütleksid talle, et mul on tööd teha ja ma ei saa siin palju kauem aega viita, siis ma hindaksin seda väga.»

Seal all? Tobedalt suur mees.

Ma olin keskmist kasvu. Keskmist kasvu muidugi hispaanlase kohta. Aga ikkagi keskmist kasvu. Ma olin viis jalga ja kolm tolli – isegi peaaegu neli tolli, tänan väga.

Rosie vaatas oma roheliste silmadega taas mind. «Nii, Aaronil on tööd teha ja ta hindaks väga …»

«Kui …» Sundisin end vaikima, kuulnud, et räägin kõrge ja piiksuva häälega. Köhatasin ja proovisin uuesti. «Kui tal on nii palju tegemist, siis palun ütle, et ta võib mu rahule jätta. Ta võib oma kabinetti minna ja jätkata neid töönarkomaani tegevusi, mis ta nii rabavalt pausile pani, et toppida oma nina millessegi, mis temasse ei puutu.»

Nägin, kuidas mu sõbrannal suu lahti vajus, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, hakkas rääkima mees minu taga: «Nii, sa kuulsid, mida ma ütlesin. Minu pakkumist. Hästi.» Paus. Mille ajal ma omaette kirusin. «Mis on su vastus?»

Rosie nägu väljendas taas šokki. Minu pilk püsis temal ja ma kujutasin ette, kuidas mu silmade tumepruun värvus muutus koos kasvava ärritusega punaseks.

Minu vastus? Mida põrgut ta püüdis saavutada? Kas see oli uus leidlik viis mängida mu peaga? Minu terve mõistusega?

«Mul pole aimugi, millest ta räägib. Ma ei kuulnud midagi,» valetasin. «Sa võid talle seda ka öelda.»

Rosie lükkas juukseloki kõrva taha, tema pilk hüppas korraks Aaronile ja peatus siis uuesti minul. «Ma arvan, et ta viitab hetkele, mil ta pakkus ennast sulle kaaslaseks su õe pulma,» selgitas ta vaiksel häälel. «Tead, kohe pärast seda, kui sa ütlesid mulle, et asjad on muutunud ja sul on vaja leida keegi – minu meelest ütlesid sa, et ükskõik kes –, kes tuleks sinuga Hispaaniasse sinna pulma, sest muidu sured sa aeglast piinarikast surma ja …»

«Ma arvan, et sain sellest aru,» sekkusin kiiresti ja tundsin, kuidas mu nägu tulitab taipamisest, et Aaron kuulis seda kõike. «Aitäh, Rosie. Sa võid selle kokkuvõtte lõpetada.» Või ma suren seda aeglast piinarikast surma enam-vähem kohe praegu.

«Minu meelest ütlesid sa midagi meeleheite kohta,» pistis Aaron vahele.

Nüüd kuumasid mu kõrvad ka, ilmselt sähvis neist umbes viit tooni radioaktiivset punast. «Ei öelnud,» vaidlesin. «Meeleheite kohta ei öelnud ma midagi.»

«Sa … nagu ikka ütlesid, kullake,» kinnitas mu parim sõbranna – ei, praegusest hetkest endine parim sõbranna.

Silmad vidukil, pahandasin hääletult: Mida põrgut, sa reetur?

Aga neil mõlemal oli õigus.

«Hästi. Nojah, ma ütlesin seda. Aga see ei tähenda, et ma olen nii meeleheitel.»

«Seda ütlevad tõeliselt abitud inimesed. Aga olgu mis tahes, kui see aitab sul öösel paremini magada, Catalina.»

Juba teab mitmendat korda sel hommikul omaette kirudes sulgesin hetkeks silmad. «See ei ole sinu asi, Blackford, aga ma pole abitu, selge? Ja ma magan öösel hästi. Ei, tegelikult pole ma kunagi paremini maganud.»

Mis tähtsust oli veel ühel valel selles hunnikus, mida ma kokku kuhjasin? Kuigi olin seda just eitanud, tahtsin tõesti meeleheitlikult leida kedagi endale pulma kaaslaseks. Aga see ei tähendanud, et ma …

«Muidugi.»

Iroonilisel moel murdis just see kõigist paganama sõnadest, mida Aaron Blackford mu selja taga tol hommikul ütles, hoiaku, nagu poleks mulle miski korda läinud.

See muidugi, mis kõlas üleolevalt, tüdinult ja ükskõikselt, oli nii väga Aaroni moodi.

Muidugi.

Mu veri kees.

Sellel sõnal oli impulsiivne põlverefleksiga sarnane mõju – kellegi teise öelduna poleks see midagi tähendanud –, nii et ma ei saanud arugi, et keeran ringi, enne kui oli liiga hilja.

Mehe ebamaise kasvu tõttu sattus mu nägu vastu tema laia rinda, mida kattis valge triiksärk, mis tekitas minus tahtmise haarata särgikangast ja seda pihus kortsutada, sest kes ometi kepsutab läbi elu, olles pidevalt nii paganama elegantne ja plekitu? Aaron Blackford – vaat kes.

Mu pilk eksis tema võimsatele õlgadele ja tugevale kaelale, jõudis välja sirge lõuajooneni. Huuled moodustasid sileda triibu, nii nagu ma teadsingi. Vaatasin veel kõrgemale, jõudsin siniste silmadeni – see sinine meenutas mulle ookeanisügavust, kus kõik oli külm ja surmav – ning leidsin, et Aaron vaatab mulle otsa.

Tema kulm kerkis. «Muidugi?» sisistasin.

«Jah.» Ronkmustade juustega pea noogutas ainsa korra, Aaroni pilk ei lahkunud mu silmist. «Ma ei taha kulutada rohkem aega, et vaielda millegi üle, mille tunnistamiseks sa oled liiga kangekaelne, seega jah. Muidugi.»

Ma ei kavatsenud lasta sel raevu ajaval sinisilmsel mehel, kes kulutas ilmselt rohkem aega oma riiete triikimisele kui teiste inimestega suhtlemisele, ennast nii vara hommikul vihale ajada.

Püüdes keha kontrolli all hoida, hingasin pikalt ja sügavalt sisse. Lükkasin kastanikarva juukseloki kõrva taha. «Kui see on niisugune ajaraiskamine, siis ma tõepoolest ei tea, mida sa ikka veel siin teed. Ära minu või Rosie pärast küll siia jää.»

Preili Reeturi suust pääses ebamäärane häälitsus.

«Ei jäägi,» tunnistas Aaron rahulikul toonil. «Aga sa pole veel mu küsimusele vastanud.»

«See polnud küsimus,» ütlesin ja sõnad maitsesid keelel hapult. «Mida sa ka ütlesid, küsimus see polnud. Aga see polegi tähtis, sest ma ei vaja sind, tänan väga.»

«Muidugi,» kordas ta, keerates mu meeleheidet kraadi võrra suuremaks. «Kuigi ma arvan, et vajad küll.»

«Valesti arvad.»

Kulm kerkis kõrgemale. «Ja see kõlas nii, et sa tõesti vajad mind.»

«Siis on sul tõsine kuulmisprobleem, sest, ma kordan, sa kuulsid valesti. Ma ei vaja sind, Aaron Blackford.» Neelatasin, et kuiva suud niisutada. «Võin selle sulle kirja panna, kui soovid. Saata sulle ka meili, kui sellest abi on.»

Aaron näis selle üle hetke järele mõtlevat, nägu huvitu. Aga ma tundsin teda ega uskunud, et ta nii lihtsalt järele annab. Ja seda ta tõestaski niipea, kui uuesti suu lahti tegi. «Kas sa mitte ei öelnud, et pulmad on kuu aja pärast ja sul pole kaaslast?»

Surusin huuled kõvasti kokku. «Võib-olla. Ma ei mäleta täpselt.» Nii ma olingi öelnud. Sõna-sõnalt.

«Kas Rosie ei soovitanud sul tahapoole istuda ja püüda endale mitte tähelepanu tõmmata, siis ehk ei märka keegi, et oled tulnud üksinda?»

Vaatevälja ilmus mu sõbranna pea. «Soovitasin. Tegin ka ette­paneku, et kannaksid midagi igavat, mitte seda rabavat punast kleiti, mis …»

«Rosie,» katkestasin teda. «Sa pole siin niimoodi abiks.»

Aaroni pilk ei kaldunud kõrvale, kui ta jätkas meenutusi. «Kas sa ei tuletanud seejärel Rosiele meelde, et oled, vanapagana vanaema päralt – sinu sõnakasutus –, peapruutneitsi ning seetõttu märkavad sind kõik ja nende emad ka – jälle sinu sõnad?»

«Tuletas küll,» kuulsin preili Reeturi kinnitust. Pöörasin kiiresti pea tema poole. «Mida?» Rosie kehitas õlgu, kirjutades nii alla oma surmaotsusele. «Sa ju tuletasid, kullake.»

Mul oli vaja uusi sõpru. Otsekohe.

«Tuletas jah,» kinnitas Aaron, tõmmates mu pilgu ja tähelepanu taas endale. «Ja kas sa ei öelnud, et su ekspeika on isamees ja juba mõtlemine tema läheduses viibimisest, üksi, mannetu ning haledalt vallalisena – jälle sinu sõnad – tekitasid sinus tahtmise endalt nahk maha kiskuda?»

Ütlesin. Seda ma ütlesin. Aga ma ei arvanud, et Aaron pealt kuuleb, muidu poleks ma seda mingil juhul valju häälega tunnistanud.

Aga ta oli ilmselgelt kohal olnud. Nüüd ta teadis. Ta oli kuulnud, kuidas ma seda avalikult tunnistasin, ja heitnud selle mulle nüüd näkku. Ja ükskõik kui palju ma endale kinnitasin, et ma ei hooli sellest – et ma ei tohiks hoolida –, haiget tegi see ikka. Tundsin end veel rohkem üksi, mannetu ja haledana.

Neelasin klombi kurgus alla, pöörasin pilgu ära, kinnitasin selle kuhugi Aaroni aadamaõuna kanti. Ma ei tahtnud näha, mis tema näost paistab. Mõnitus. Haletsus. Ma ei hoolinud. Mul polnud vaja veel üht inimest, kes minust niimoodi mõtleb.

Siis Aaroni kõrisõlm liikus. Teadsin seda, sest see oli ainus osa temast, mida ma lubasin endal vaadata.

«Sa oled meeleheitel.»

Hingasin välja, õhk lahkus jõuliselt mu huulilt. Üks noogutus – muud ma talle ei pakkunud. Ja ma ei teadnud, miks ma sedagi tegin. See polnud mina. Tavaliselt hakkasin vastu, kuni mina olin see, kes vere välja lõi. Sest seda me tegime. Me ei säästnud üksteise tundeid. See polnud midagi uut.

«Võta siis mind. Ma võin olla pulmas sinu kaaslane, Catalina.»

Mu pilk liikus väga aeglaselt ülespoole, mind valdas kummaline segu ettevaatlikkusest ja piinlikkusest. Et Aaron oli selle kõige tunnistajaks, oli juba isegi halb, aga kui ta veel püüdis seda oma huvides ära kasutada? Minust võitu saada?

Ainult et kui ta ei tahtnud seda. Kui oli olemas selgitus, põhjus, miks ta seda tegi. Ennast mulle kaaslaseks pakkus.

Aaroni nägu uurides juurdlesin kõigi valikute ja võimalike motiivide üle, jõudmata mingi mõistliku järelduseni. Leidmata vastust, mis aitaks mul mõista, miks või mida ta püüdis saavutada.

Oli ainult tõde. Reaalsus. Me polnud sõbrad. Aaron Blackford ja mina lihtsalt talusime teineteist. Olime teineteise vastu kiusakad, osutasime vastastikku vigadele, kritiseerisime seda, kui erinevalt me töötasime, mõtlesime ja elasime. Me mõistsime erinevusi hukka. Kunagi minevikus pildusin nooli tema näopildiga plakatisse. Ja olin üsna kindel, et tema tegi sedasama, sest ma polnud ainus, kes vihkamise teel liikus. See oli kahesuunalise liiklusega tee. Ja asi polnud ainult selles, just Aaron oli meie esialgse tüli põhjustanud. Mina polnud meie vaenu alustanud. Nii et miks? Miks ta teeskles, et pakub mulle abi, ja miks peaksin mina tema tuju tõstma sellega nõustumist isegi kaaludes?

«Ma võin ju meeleheitlikult kaaslast vajada, aga nii meeleheitel ma nüüd ka ei ole,» kordasin. «Just nagu ma ütlesin.»

Aaroni ohe kõlas väsinult. Kannatamatult. Vihale ajavalt. «Ma lasen sul järele mõelda. Sa tead, et muid võimalusi sul pole.»

«Siin pole midagi mõelda.» Viipasin käega meie vahelt läbi. Siis manasin ette oma variandi Rosie võltsist hambaid paljastavast naeratusest. «Ma võtan pigem kaasa smokingusse rõivastatud šimpansi kui sinu.»

Aaroni kulmud kerkisid, lõbusus jõudis vaevu ta silmadesse. «Ole nüüd, me teame mõlemad, et sa ei võta. Kui on olemas olukorra kõrgusel seisvaid šimpanseid, siis oleks selle koha peal sinu ekspeika. Su perekond. Sa ütlesid, et pead muljet avaldama, ja mina saavutan täpselt seda.» Ta kallutas pead. «Mina olen su parim võimalus.»

Mühatasin ja lõin käed plaksuga kokku. Ennast täis sinisilmne ora tagumikus. «Sa oled mu parim eimiski, Blackford. Ja mul on palju muid võimalusi,» andsin üht õlga kehitades vastu. «Leian kellegi Tinderist. Võib-olla panen New York Timesi kuulutuse. Küll ma kellegi saan.»

«Ainult mõne nädalaga? Väga ebatõenäoline.»

«Rosiel on sõpru. Võtan mõne neist.»

See oligi mu plaan olnud. See oli põhjus, miks ma olin Rosie nii varakult kinni püüdnud. Taipasin, et see oli olnud kogenematusest tehtud viga. Oleksin pidanud ootama, kuni tööpäev on läbi ja ma saan Rosiega turvalises Aaroni-vabas kohas rääkida. Aga pärast eilset telefonikõnet mamá’ga … nojah. Asjad olid muutunud. Minu olukord oli kohe kindlasti muutunud. Mul oli kedagi tarvis ja ma ei suutnud küllalt rõhutada, et sobis igaüks. Loomulikult igaüks, kes polnud Aaron. Rosie oli sündinud ja kasvanud suurlinnas. Tema tuttavate hulgas pidi ju keegi olema.

«Eks ole, Rosie? Üks su sõber on ikka käepärast.»

Tema pea ilmus jälle nähtavale. «Võib-olla Marty? Ta armastab pulmi.»

Heitsin Rosiele kiire pilgu. «Kas Marty polnud mitte see, kes su nõo pulmas purju jäi, bändi mikri ära näppas ja laulis «My Heart Will Go On», kuni su vend pidi ta lavalt maha tirima?»

«Tema see oli.» Rosie võpatas.

«Nojah, siis ei.» Seda ma oma õe pulma ei taha. Ta rebiks Martyl südame rinnust ja pakuks seda magustoiduks. «Kuidas oleks Ryaniga?»

«Õnnelikult kihlatud.»

Mu huulilt pääses ohe. «See mind ei üllata. Ryan on väärt saak.»

«Ma tean. Seepärast ma püüdsingi nii mitu korda teid kokku viia, aga sina …»

Köhatasin teda katkestades valjusti. «Me ei aruta siin praegu, miks ma vallaline olen.» Vilksasin kähku Aaroni poole vaadata. Tema pilukil silmade pilk oli minule suunatud. «Aga kuidas oleks … Terryga?»

«Kolis Chicagosse.»

«Paganas.» Vangutasin pead ja sulgesin korraks silmad.

Sellest ei tulnud midagi välja. «Siis palkan mõne näitleja. Maksan talle, et ta mängiks mu kaaslast.»

«See on ilmselt kallis,» lausus Aaron kindlalt. «Ja ega näitlejad ei vahi niisama ringi, oodates, et kellegi käevangus uhkeldama tulla.»

Puurisin Aaronit ärritunult. «Võtan professionaalse saatja.»

Aaron surus huuled kõvasti, peaaegu hermeetiliselt kokku nagu siis, kui ta oli äärmiselt vihane. «Sa viiksid oma õe pulma pigem meesprostituudi, mitte minu?»

«Ma ütlesin saatja, Blackford. Por Dios,» pomisesin, vaadates, kuidas tema kulmud kokku tõmbusid ja ta mind tigedalt vahtima jäi. «Ma ei otsi niisugust teenust. Mul on lihtsalt kaaslast vaja. Seda nad ju teevad. On sündmustel saatjaks.»

«Nad ei tee seda, Catalina.» Aaroni hääl kõlas sügavalt ja jäiselt. Kattis mind külma hukkamõistuga.

«Kas sa pole kunagi romantilisi komöödiaid vaadanud?» Nägin, et ta põrnitses mind veel kurjemalt. «Isegi mitte «Pulmakaaslast»?»

Ei mingit vastust, ainult arktiline põrnitsus.

«Kas sa ei vaatagi filme? Kas sa lihtsalt … töötad?»

Oli võimalik, et Aaronil polnudki televiisorit.

Tema ilme ei muutunud.

Issand, mul pole selle jaoks aega. Tema jaoks.

«Tead mis? Pole tähtis. Mul ükskõik.» Heitsin käed pea kohale ja põimisin sõrmed kokku. «Tänan … selle eest. Mis see ka oli. Suure­pärane panus. Aga ma ei vaja sind.»

«Minu meelest vajad.»

Vahtisin talle otsa. «Ma arvan, et sa oled tüütu.»

«Catalina,» alustas ta, ärritades mind veel rohkem sellega, kuidas ta mu nime hääldas. «Sul on ilmselt luulud, kui sa kujutad ette, et võid nii lühikese ajaga kellegi leida.»

Aaron Blackford ei eksinud jälle.

Ilmselt olidki mul kerged luulud. Ja vale kohta ta isegi ei teadnud. Minu vale. Mitte et ta seda teada saaks. Aga see ei muutnud fakte. Mul oli tarvis kedagi, kellega lennata Hispaaniasse Isabeli pulma, ükskõik keda, aga mitte teda, mitte Aaronit. Sest (A) ma olin pruudi õde ja peapruutneitsi. (B) Mu eks Daniel oli peiu vend ja isamees. Ja eile sain teada, et ta oli õnnelikult kihlatud. See oli miski, mida mu perekond oli minu eest varjanud. (C) Kui mitte arvestada väheseid ja üsna ebaõnnestunud kohtinguid, kus olin käinud, olin tegelikult laias laastus kuus aastat üksik olnud. Sellest saadik, kui lahkusin Hispaaniast ja kolisin Ühendriikidesse, mis juhtus peagi pärast seda, kui mu üks ja ainus suhe läks vett vedama. See oli miski, mida teadis iga viimane kui pulmakülaline – sest sellistes perekondades nagu minu oma polnud saladusi, ja veel vähem oli neid sellistes ­väikelinnades, kust ma pärit olen – ning haletses mind seetõttu. Ja (D) seal oligi minu vale.

See vale.

See, mille ma söötsin ette emale ja järelikult tervele Martínide klannile, sest kui asi puutus meisse, siis polnud privaatsust ja piire olemas. Põrgut, praeguseks oli minu vale ilmselt juba kohaliku ajalehe kuulutuste küljel.

Catalina Martín pole lõpuks ometi enam üksik. Tema perekond teatab rõõmuga, et ta toob pulma kaasa oma ameeriklasest noormehe. Kõik on kutsutud tulema ja oma silmaga nägema kümnendi kõige ­muinasjutulisemat sündmust.

Sest just seda ma olingi teinud. Kohe kui uudis Danieli kihlumisest oli ema huulilt pääsenud ja telefoni kõlari kaudu mu kõrva jõudnud, olingi öelnud, et võtan samuti kellegi kaasa. Ei, mitte lihtsalt kellegi. Olin öelnud – valetanud, petnud, valesti teatanud –, et võtan kaasa oma kallima.

Keda polnud tegelikult olemas. Veel.

Hea küll, hästi, või üldse. Sest Aaronil oli õigus. Nii lühikese ajaga kaaslast leida oli ilmselt veidi optimistlik. Uskuda, et ma leian kellegi, kes teeskleks mu väljamõeldud kallimat, oli arvatavasti luul. Aga nõustuda, et Aaron ongi mu ainus võimalus ja võtta tema pakkumine vastu? See oli selge hullumeelsus.

«Ma näen, sulle hakkab tasapisi kohale jõudma.» Aaroni sõnad tõid mu olevikku tagasi ja ma nägin, et tema sinisilmade pilk oli mulle suunatud. «Ma lasen sul sellega omaette harjuda. Anna mulle lihtsalt teada, kui oled mõtte omaks võtnud.»

Mossitasin. Ja kui tundsin, et põsed taas tulitama hakkasid – sellepärast, kui kehv ma olin Aaron Blackfordi meelest, kellele ma polnud kunagi isegi mitte tibakene meeldinud, kes haletses mind küllalt, et pakkuda ennast mulle kaaslaseks –, panin käed rinnale vaheliti ning pöörasin pilgu tema jäistelt ja halastamatult silmadelt.

«Oh, ja veel, Catalina.»

«Jaah?» Sõna pääses mu huulilt nõrgalt. Uhh, hale.

«Püüa rohkem mitte hilineda meie kella kümnesele koosolekule. See pole enam nunnu.»

Mu pilk vilksas Aaronile, vihahoog takerdus kurku.

Jobu.

Vandusin siis ja sealsamas, et ühel päeval leian ma piisavalt kõrge redeli, ronin selle otsa ja heidan midagi tõeliselt rasket tema marru ajavasse näkku.

Üks aasta ja kaheksa kuud. Nii kaua olin Aaronit välja kannatanud. Olin aega arvestanud.

Siis keeras Aaron mulle kõigest noogutades ringi ja ma vaatasin, kuidas ta minema kõndis. Olin vaba kuni järgmise teateni.

«Hea küll, see oli …» Rosie hääl vaibus, ta jättis lause lõpetamata.

«Hulluks ajav? Solvav? Pentsik?» pakkusin, tõstes käed näo ette.

«Ootamatu,» andis Rosie vastu. «Ja huvitav.»

Nägin sõrmede vahelt piiludes, kuidas ta suunurgad ülespoole tõusid.

«Sinu sõprus on tühistatud, Rosalyn Graham.»

Rosie itsitas. «Sa tead, et ei mõtle seda tõsiselt.»

Ei mõelnudki, minust ta juba lahti ei saa.

«Nii …» Rosie pani käe mulle käevangu ja suunas mind mööda koridori edasi. «Mida sa teha kavatsed?»

Hingasin vabinal välja, kogu energia lahkus minust. «Mul … mul pole udust aimugi.»

Aga üht asja teadsin ma kindlalt: ma ei võta Aaron Blackfordi pakkumist vastu. Ta polnud mu ainus võimalus ja kindlasti polnud ta parim. Põrgut, ta polnud mulle üldse mitte midagi. Eriti mitte kaaslane mu õe pulmas.