Taasiseseisvunud Eesti esimene kevad — koosolekul aitab õige otsuse teha Makarov R-61

Püstol Makarov. Foto: Yanosh Nemesh/Shutterstock

Äsja ilmunud Risto Vuorineni romaan «Vastaskalda kutse» on lugu kahe riigi inimestest keset suuri murranguid. 

Romaan kajastab nende rõõme ja muresid Soome Lõuna-Pohjanmaalt pärit Jaakkola perekonna silmade läbi. Kahe põlvkonna jooksul on neil tugevad sidemed Soome lahe lõunaosaga, alates Viru hotelli ehitusest kuni Eesti iseseisvuse esimeste raputavate aastateni. Kui Nõukogude Liit kokku variseb, algab Soomes lama – majandussurutis, mis kiirendab transpordiettevõtja Antti Jaakkola elu liikumist rahalise ja vaimse katastroofi suunas. Jaakkola pere sidemed Eestiga tugevnevad, kui perepoeg Ingo armub Setumaalt pärit varieteetantsijanna Ingasse, kellest saab kõigi raskuste kiuste edukas muusikalitäht nii Soomes kui ka Eestis.

Risto Vuorinen, «Vastaskalda kutse». Foto: Raamat

Romaan harutab lahti Eesti allilma reeglid, võttes samal ajal luubi alla Soome pankade tegevuse. Seda viimast peetakse 1990. aastatel kümnete tuhandete ettevõtete pankrottide ja lugematute enesetappude põhjuseks. «Vastaskalda kutse» on ka lugu muusika tervendavast mõjust ning selle tähtsusest rahvaste ja põlvkondade ühendamisel. Romaani keskse tegelase Ingo Jaakkola erineva taustaga tuttavate kaudu avaneb mitmekülgne pilt Eestist ja Soomest vana ja uue ajastu murdepunktis.

Risto Vuorinen (s 1950) on Soome ajakirjanik, kirjanik ja ürituste korraldaja. Ta alustas ajakirjanikukarjääri suvereporterina Yleisradio Seinäjoki toimetuses 1970. aastal. Pärast ajakirjandusõpingute lõpetamist Tampere ülikoolis jätkas ta uudiste- ja päevakajaliste sündmuste reporteri ja produtsendina Yle Pohjanmaa raadios. Maakonnaraadiost siirdus Vuorinen Eestisse, kus on toimetanud üle kahekümne aasta uudiste- ja päevakajalisi saateid, peamiselt Yle raadio- ja teleuudistele. Ta on töötanud ka ETV Tartu toimetuse produtsendina. Vuorineni eestvõttel algatati 1979. aastal Seinäjokil muusikafestival Provinssirock ning 1998. aastal Baltimaade suurim talvine kalapüügi- ja meelelahutusüritus Pühajärve Kuldkala.

Loe raamatust huvitavat katkendit!

***

DÜNAMIIT VÖÖLE

Kauhava, detsember 1992

Antti kavatses end Kauhava Säästupangas õhku lasta. Dünamiit vööle ja süütenöör põlema. Nii mõtles ta teha. Antti oli sellest Anjale juba varem märku andnud, aga seekord tajus naine, et mehel on tõsi taga. Anja kohkus ja helistas Teppole, kelle Antti omal ajal ansambli Võluöö trummariks oli kutsunud. Mehed olid sõpradeks saanud juba esimeses klassis. Võluöö oli Lõuna-Pohjanmaal mänginud sadade tantsuõhtute saateks, kuid nüüdseks juba kaua aega tagasi tegevuse lõpetanud. Teppo oli kuulnud, et Antti põeb masendust, arvatavasti firma pankroti tõttu. Aga et lausa enesetapumõtted? Sõbra süda tõmbus valust kokku. Anja ütles Teppole telefonis, et mõistab mehe meeleheitliku plaani põhjusi.

«Südamepõhjani solvunud, muserdunud inimene võib kõiksugu plaane välja mõelda, kui tema elutöö hävitatakse,» ütles ta selgituseks ja lisas, et Antti raviarsti arvates polnuks sellises olukorras sunnivahenditest mitte mingit kasu. Kui masendunu pandaks suletud osakonda, pöörduks ta viha ka perekonna ja lähedaste vastu. Anja oli arstile rääkinud, kui tähtis Võluöö Antti jaoks on ja et bändikaaslastega suhtlemine oli katkenud Antti firma kasvades, kuna eraettevõtjal ju vaba aega praktiliselt polnudki. Arsti arvates võinuks nendega suhtlemine nüüd Anttit aidata. Siis saaks Antti taas tulevikulootusi hellitada ja samas ka tõestuse, et teda pole hüljatud.

Anja hääles lootusetust tajudes küsis Teppo kohe, millal võiks Anttit vaatama tulla.

«Homme kuue paiku. Siis olen juba töölt koju jõudnud,» vastas Anja.

«Bassist Salo Jukkaga on olnud juttu bändi ellu äratamisest, lihtsalt harrastusena. Plaanis on kutsuda vanad pillimehed suve lõpul kokku. Antti on küll viimane, kellelt oleksin sellist ähvardust oodanud. Nii helge ja reibas mees. Ei läinud kunagi närvi suurimagi takistuse puhul. Loodetavasti ei hakka ta oma ähvardust enne homset õhtut ellu viima,» lausus Teppo ja lubas kokkulepitud ajal tulla.

**

MAKAROV KOHVIKULAUAL

Ingo ja Mart, Tallinn-Orumetsa, 3. mai 1992

Ingo tõmbas auto eesukse pauguga kinni. Sellest indu saades tõi Mart kuuldavale ainsa soomekeelse reklaamlause, mida teadis: «Lujaa laatua Lada!», ning lükkas esimese käigu sisse. Käigukast raksatas, aga sõit läks lahti. Lada lõikas läbi asfaldi kohal hõljuva udukardina. Ees seisis kahesaja viiekümne kilomeetri pikkune nüristav teekond. Esimesed sada kilomeetrit nägi maastik maanteidääristavate lagedate põldudega välja koguni üksluisem kui Lõuna-Pohjanmaal. Ingo oli selliste põldude keskel üles kasvanud. Meeste sihiks oli Lõuna-Eesti väikelinn Orumetsa. Sealses kultuurimajas pidi mõne tunni pärast selguma neile mõlemale olulise ettevõtmise käekäik. Orumetsa linnajuhid lasid nimelt kohalikel elanikel otsustada, kas korraldada linnas kahepäevane muusikafestival. Augustikuise üritusega taheti tähistada aasta eest välja kuulutatud Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Festivali toimumine polnud veel kindel, aga Ingo oli nõustunud peaesineja palkamist kopsaka summaga toetama. Orumetsa elanike eitav otsus olnuks tagasilöök, millega Ingo oleks kaotanud hunniku dollareid, ja tema tore töökoht, reisibüroo Tallinnas, peaks ehk üldse uksed kinni panema.

Mart soovis samuti, et rahvas oleks festivali korraldamise poolt. Üritus andnuks talle võimaluse näidata, et suudab oma helivõimenditega teenindada ka publikurohkeid festivale.

Festivaliplaanile oli aga tekkinud tugev vastuseis. Linnas oli käimas jõuline festivalivastane kampaania. Selle eesotsas oli sama mees, kes pidi peagi eesseisvat koosolekut juhatama hakkama.

Sitting back in a Cadillac. Ain’t got no worries at Bourbon Street ... Everything is keeping high ...

Lada tagaakna juurde ehitatud kõlaritest kõlas ansambli Hurriganes hoogne lugu. Selles kirjeldati päikeselõõsas suplevat, õhtuste rõõmude ootel New Orleansi. Laul «Bourbon Street» oli vastuolus halli hommikuuduga Lada tuuleklaasi taga ja määrdunud pruunide laikudega tee ääres. Teeveer oli sama räpane kui kogu Nõukogude aja järgne eluolu.

Eesti oli Nõukogude Liidu surmatõmblustes kui ime läbi vabaks saanud. Idapiiri tagant tulnud bandiidid kasutasid aga algusaegade kaost röövides ja varastades ära. Inflatsioon sööstis raketina tuhande protsendini. Peaaegu iga kolmas tööealine oli töötu, neid polnud lihtsalt enam vaja. Nõukogudeaegsete tehaste ustel rippus silt «Suletud», kuna vabariik oli hakanud majanduselu uude usku vormima. Tarbekaubad ja toiduained kadusid poeriiulitelt, muutusid defitsiidiks. Oli taasiseseisvunud Eesti esimene kevad.

Pisut üle kolmekümnesed sõbrad sõidu alguses eriti ei rääkinud. Ingo peaaegu lamas esiistmel röötsakil, nahktagi krae üles tõstetud. Tema laud vajusid aeg-ajalt kinni. Kuklas pikaks jäetud hele juuksepahmakas turritas pealael kui noorel David Bowiel.

Mardi kiilakaks kippuvat pealage katval nokatsil oli ruuduline lipp tekstiga «Rally». Teksatagi avaratest varrukatest välja ulatuvad käed pigistasid vabisevat rooli. Suunurgas tossavat sigaretti raputas ta aegajalt Lada standardvarustusse kuuluvasse tuhatoosi.

Mõlemad olid öösel vähe maganud. Ingo oli näinud painajalikku und. Unes oli ta rappunud Siberisse kihutava loomavaguni sõnnikusel põrandal. Ärgates oli ta higist märg ja peaaegu voodist välja kukkunud. Ta oli juba paar kuud sellist ahistavat und näinud ja teadis, et põhjuseks on mure festivali pärast, millel tundus olevat rohkelt võimalusi ebaõnnestuda.

Pärast virgutavat duši all käiku oli Ingo vaikselt korteriuksest välja läinud, et mitte magavat kihlatut äratada. Inga oli varieteest, kus ta õhtuti koos töökaaslastega saalitäit publikut lõbustas, alles pärast südaööd koju jõudnud.

Eesseisev koosolek oli ka Mardi und häirinud. Ta tõusis kella kolme paiku öösel üles ja läks kladest kontrollima, kas oli tähtsa tööotsa helivõimenduse puhul ikka kõike arvesse võtnud. Üritus tekitas Mardis ärevust juba nüüd, kuigi festivali alguseni oli aega üle kolme kuu.

Ingo ja Mart olid tutvunud kolm aastat tagasi ühes vanalinna baaris Vennaskonna kontserdil. Neist said paarimehed tööotstel, mis tehti Mardi helivõimendusseadmetega. Tema võimsat kõlarisüsteemi kutsuti PA-ks, mis oli lühend ingliskeelsest Public Addressist.

Ingo töötas Tallinnas Soome reisibüroo esindajana. Ta oli juba niisama hästi kui valmis ühiskonnateaduste magister, ainult magistritöö oli veel tegemata. Asi venis, sest töö reisibüroos ja elu äkiline muutumine Eestis tundusid nüüd palju põnevamad.

Helsingi sõbrad kutsusid Ingot igaveseks üliõpilaseks. Sellest ei teinud ta välja, sest tal oli kindel otsus asi kunagi lõpule viia. Magistritöö teemat ta juba teadis. See pidi andma vastuse küsimusele, kas eelmisel suvel Eestis toimunud riigikorravahetus oli revolutsiooniline või mitte. Ingo tähelepanekute järgi olid tüüri juures endiselt samad nõukogudeaegsed võimumehed.

Ingo tuttavad ei saanud aru, mis küll üht arukat, vabal ajal muusikat ja sporti harrastavat meest sinna süngesse itta tõmbab. Sellisena kujutasid Eestit ette enamasti need, kes Soome lahe lõunakaldal kunagi käinud polnud.

«Soome elu on üksluine. Kui nõukogude kadalipust läbi käinud eestlased oma maa arengule hoo sisse lükkavad, sünnib midagi sellist, millest Soomes undki pole nähtud. Ja ega selleks kuigi palju aega kulu,» seletas ta kahtlejatele ja sai vastuseks naerupahvaku.

Ka Ingo isa Antti pani poja tehtud valikut imeks. Ingol oli kahju, et ka kunagi Nõukogude Eestis töötanud isa samamoodi mõtles nagu asjatundmatud õpingukaaslased. Transpordifirma omanikust isa pidas teda sihituks ekslejaks. Isa meelest ei austanud poeg soomelikke väärtusi ega mõistnud elu praktilist külge. Ingo olnuks õigel kohal vaid perefirmas isa etteaetud vagu kündes. Isa oli rahul üksnes sellega, et poeg oli õppinud mängima vanaisalt seitsmeaastaselt kingiks saadud kaherealist lõõtspilli.

Ingo ema oli hoopis teist sorti inimene. Ta kaitses poja seiklusjanu ja uudishimu. Kõigil noortel polnud ema meelest vaja tema mehe kombel juba leerieas oma eluteed täpselt ette teada.

«Kes elus korduvalt varba vastu kivi ära lööb, õpib siin maakeral samme seadma,» torkas ema kord ühel isa ja poja arupidamisel vahele.

Mart surus Ladal gaasi põhja, kuna Tartu maanteel polnud nii varasel hommikutunnil veel eriti liiklust. Ta töötas sadamas valvurina ja oli saanud paar vaba päeva. Nagu Eesti ettevõtlikud mehed ikka, pidas Mart mitut lisaametit, teenides rubla siit, kopika sealt. Peatöö kõrvalt tegutses ta ühes Lasnamäe üheksakorruselises hoones majahoidjana. Vahel käis ta ka ühe tuttava garaažis autosid putitamas.

Mardi kõige uuem haltuura oli kõlarite ja valgusaparatuuri laenutus mitmesuguste ürituste tarbeks, kontoripralledest laulupidudeni välja. Kõlarid, võimendid, prožektorid ja kvaliteetsed mikrofonid oli talle hankinud ettevõtlik nõbu, kes Tallinna ja Stockholmi vahet sõitva laeva meelelahutusprogrammi jaoks Eesti bände, tantsijaid ja mustkunstnikke vahendas. Mardi saadud seadmed olid pärit laeva tantsubaarist, kus need remondi ajal paremate vastu välja oli vahetatud.

«Kas su kõht koriseb või tuleb see Hurriganesi kassetilt,» küsis Mart vaikust katkestades.

«Kõht ikka, ma ei jõudnud hommikul midagi suhu pista,» vastas Ingo poolunest virgudes.

Mäos pööras Mart siledaks sõidetud rehvidega Lada teeäärse kohvik-baari juurde. Ta parkis auto otse trepi ette.

«Pole mõtet jala käia, kui masin perse all,» ühmas ta. See oli autoomanike järjest kasvava klanni tüüpiline mõttelaad.

Take a trip to East and West, you find that you don’t know anything ...

Mart võttis luitunud teksatagi seljast ja jättis selle esiistmele. Autost väljudes võttis ta tagi põuetaskust mingi musta eseme ja torkas selle ruudulise särgi alla püksivärvli vahele.

Kohvikust kuuldus kõva tümpsu. Ust avades lõikas kuulmetesse Doktor Albani hitt «It’s My Life», mis tekitas sisenejates tunde, nagu oleksid nad diskole sattunud. Kuigi väljas oli valge, oli kohvikus peaaegu pime. Paik meenutas nõukogudeaegset ööklubi, kus kundede nägusid oli hämaras raske näha. Teisi kliente kohvikus polnud.

Mehed siirdusid leti äärde. Selle taga seisis end Doktor Albani taktis õõtsutav punase pruntis suuga neiuke. Vaatepilt tõi Ingole meelde värske artikli, mis rääkis Tallinnas teismeliste seas läbi viidud küsitlusest nende sooviametite kohta. Tulemus oli nii uurimuse läbiviijatele kui ka lapsevanematele üllatus. Teismeliste ihaldatuim amet oli prostituut.

Vaevalt et baarileti taga seisev lapsenäoga neiu just selle ameti esindaja oli, aga millegipärast selline tahtis ta välja näha küll. Tal oli seljas sügava dekolteega ülilühike liibuv tiigrimustriline kleit. Pealaele kuhjatud tupeeritud juuksepahmakaga neiu jätkas rahus pikkade küünte lakkimist, seejärel hõljutas käsi õhus, oodates laki kuivamist. Samal ajal puhus ta suuri lõhki plaksatavaid nätsumulle.

See oli nõukogude ajast pärit hoiak, mis näitas, et mitte klient, vaid müüja on kuningas.

Olles vaatemängu mõnda aega jälginud, hõikas Ingo üle melu: «Kas te võiksite selle diskotümpsu vaiksemaks keerata?»

Neiu silmitses tulijaid ilmel, millest võis välja lugeda: igavesed matsid. Siis pööras ta end kontsadel sada kaheksakümmend kraadi ja keeras heli maha.

Ingo tellis endale ja Mardile musta kohvi, kiluleibu ja Moskva saiu. Ta maksis ostu eest, visates letil olevale metalltaldrikule nii palju rublasid, et selle eest oleks aasta varem saanud baari alkoholist tühjaks osta.

Mart istus nurgalauda, kuid tõusis äkki püsti, tõmbas vöö vahelt välja relva ja pani selle kolinal lauale leivataldriku kõrvale. Laua kohal rippuvas punktvalguses lebas Makarov R-61. Ingo silmitses, kulm kortsus, püstolit ja vaatas küsivalt Mardile otsa.

«Noh, see surus vastikult vastu kõhtu,» kaebas Mart.

«Õnneks ei läinud pauk lahti. Arvad sa tõesti, et ilma püstolita tehakse koosolekul vale otsus või?» küsis Ingo.

Mart haukas kiluleivast suutäie, mälus seda pikalt, neelas alla ja lausus: «Me sõidame ju Orumetsa. Iial ei või teada, kunas selles külas Makarovit vaja läheb!»

Ingole meeldis Mardi must huumor, aga püstol kohvikulaual oli juba liig. Tallinnas elades oli ta küll märganud, et relvastatud vägivald oli ajalehtedes igapäevane jututeema. Sageli kirjeldati jõukude omavahelisi arveteklaarimisi, kus mõni bandiit surma sai. Metsast leiti aeg-ajalt laipu kuuliauguga kuklas.

Ingo oli Tallinnas oma silmaga näinud, kuidas ööklubisse pidutsema tulnud mehed relvad riidehoidu valve alla jätsid. Püstol tundus uusrikaste varustusse kuuluvat sama loomulikult nagu paks rahakott, kamm ja seksikas seltsidaam.