«Polnud võimalik. Ta poleks saanud oma imikut maha jätta. Aga turvahälli ei olnud...»

Foto: Shutterstock

Glendy Vanderah’ «Läbi lehtede kumav valgus» viib lugeja andestuse ja tervenemise võimsale teekonnale. See üleloomulik lugu armastusest, kaotusvalust ja eneseleidmisest on rahvusvahelise menuki «Kus mets kohtub tähtedega» autori teine romaan.

Ühel äreval hetkel jätab Ellis Abbey oma tütre mõneks minutiks üksinda. Kui ta tagasi jõuab, on Viola haihtunud. Ellise niigi mõrane abielu ei ela Viola kadumist üle ja nii kaob ka Ellis – leina, süütunde ja sõltuvuse sisse. Ta lahkub abikaasa ja poegade juurest, veendunud, et jäädes teeb ta perele vaid halba, ning matab valusa igatsuse laste järele üksinda matkamisse metsikutes mägedes.

Ühes Washingtoni osariigi kõrvalises kolkas on Raveni-nimelisel tüdrukul enda saladused kanda. Ta ei tohi kellelegi rääkida oma emast, kes maapõuest imesid esile kutsub, ega isast, kelle müstiline kohalolu talle mõnikord hirmu nahka ajab. Raven õpib oma haruldasi andeid kasutama ja – mis veel tähtsam – neid varjama. Iga õppetunniga kaasneb hoiatus ta isoleeritud kodu ümbritseva välismaailma ohtudest. Aga ema hoiatustest hoolimata leiab Raven, et ta igatseb midagi enamat.

Oma võimsa igatsusega silmitsi seisvate Ellise ja Raveni teed ristuvad ootamatul ja lootusrikkal moel, kui looduse, armastuse ja perekonna jõud nad kokku juhivad.

Loe raamatust üht peatükki!

***

Glendy Vanderah, «Läbi lehtede kumav valgus». Foto: Raamat

Ellis märkas tammetüves üsna maapinna lähedal pimedat õõnsust. See oleks hea koht, kuhu sõnum pista.

Mida ta kirjutaks? Kuidas paneks sõnadesse selle, mida oli näinud, kui sellest siiani ise aru ei saanud?

Ta proovis kujutleda, kuidas oleks sõnastanud selle üheksa-aastasena. Lühidalt ja tillukesele paberitükile. Kallis Puu, Jonah reetis mu. Ma ei tea, mida teha. Ellis.

Tegelikult tahtis ta kirjutada Mida ma peaksin tegema? Aga kui arvata välja see päev, mil ta palus tuulel Zane tagasi tuua, ei küsinud ta tavaliselt midagi otse. Sõnumite kirjutamine oli enamasti moodus talle muret tekitavad asjad läbi mõelda. Ta oli seda aastaid teinud ja mida pikemaks kasvas tema, seda pikemaks läksid ka sõnumid.

Kallis Kivi, ma tahan teada, kus on Zane ja kas ta igatseb mu järele.

Kallis Puu, ema ei tõuse üles ja mul pole midagi süüa. Võib-olla peaksin Edithilt õhtusööki küsima.

Kallis Salamander, Heather ütles mulle täna, et peaksin oma riideid pesema. Ta ütles seda bussis kõigi ees. Ma tahan koos sinuga selle kõdupuu all elada. Sa võid seal olla nii must kui tahad.

Jasper ja River olid ette jooksnud. Nad olid peaaegu juba metsa­tiigi kohale ulatuva väikese paadisilla juurde jõudnud.

Ellis pidi mõtted olevikku tagasi kiskuma.

«Ettevaatust!» hõikas ta. «Ärge liiga vee lähedale minge!» Poisid olid neljased ja neile oli küll ujumistundides õpetatud, kuidas vee peal püsida, kuid Ellis kartis ikkagi neid sügava tumeda vee ligi lasta.

Kui ta paadisillale jõudis, olid poisid sellel kõhuli, kahvad käes, ning jahtisid konnakulleseid. Ellise käsivarre- ja õlalihased said valusast pingest hõlpu, kui ta beebi koos turvahälliga maha asetas. Ta andis teises käes rippunud kotist poistele kaks kaanega klaaspurki.

«Kalda äärest leiab neid rohkem,» ütles ta.

Ta näitas poegadele, kust kaldamudas kulleseid võib leida. River, kel olid põlvini ulatuvad kummikud jalas, astus vette, et ­Jasperit takistada. Ta tahtis esimesena kullese kinni püüda.

Jonah ja Ellis naljatasid salamisi, et kaksikud on oma nimesid liiga sõna-sõnalt võtnud: River oli valjuhäälne ja kärsitu nagu kiire­vooluline vesi, Jasper aga vaikne ja kannatlik nagu kivi. River sündis vennast kolm minutit varem ja oli sestpeale Jasperist kõiges kolm sammu ees olnud.

Jonah’ peale mõtlemisest hakkas Ellisel füüsiliselt halb. Ta istus beebi kõrvale maha.

Ta peab mehest lahutama. Ilmselgelt.

Mees oli ilmselt Ellise raseduse algusest saati Irene’iga olnud. Just siis oli ta hakanud tunde võtma. Kõik need kuud oli ta maganud oma pingul lihastega tennisetreeneriga, sellal kui tema last kandva naise keha aina lodevamaks muutus. Ellis kahtlustas, et mees oli valetanud talle keerulise juhtumi kohta advokaadi­büroos. Valetanud oma poegadele. Polnud neid laupäeval isegi parki viinud. Ilmselt oli ta ka siis olnud Irene’i juures.

Ellis nägi vaimusilmas üha uuesti ja uuesti, kuidas Jonah oma töökoha juures naise valgesse sportautosse istub. Kuidas nad kirglikult suudlevad. Kell pool kaksteist ennelõunal. Tennis polnud ainus, mis Jonah’ viimasel ajal vormi oli ajanud. Ilmselt tegi ta oma pikkadel lõunapausidel samuti intensiivset trenni.

Poisid olid temaga koos autos, kui Ellis seda suudlust nägi. Nemadki oleksid seda märganud, kui Ellis poleks kähku midagi öelnud, et nende tähelepanu mujale juhtida. Seda oleks võinud pealt näha ükskõik kes Ellise sõpradest. Tõenäoliselt olidki mõned nende ühised sõbrad paarikest juba koos näinud või teadsid nende armuloost. Ellis tundis, nagu oleksid ka nemad ta reetnud.

«Ma leidsin terve portsu!» teatas River. «Ema! Tule vaata!»

Ellis heitis pilgu turvahällis magavale Violale. Laps oli konarlikul teel läbi metsa tukkuma jäänud. Ellis jättis ta paadisilla juurde ja läks konnakulleseid vaatama.

«Kas sa näed neid?» küsis River. «Ema? Ema?»

«Näen.»

«Sa astud neile peale,» sõnas Jasper. «River, jäta järele!»

«Ei jäta! Nad ujusid minema.»

«Ema, ta tapab neid.»

«Poisid, rahunege nüüd maha, eks. Pange oma purkidesse natuke tiigivett ja proovige mõned kinni püüda.»

«Kui palju?» küsis Jasper.

«Te mõlemad võite umbes kümme tükki püüda. Kakskümmend oleks suure ümmarguse akvaariumi jaoks paras, või mis te arvate?»

«Ma tahan enda omi hoida Jasperi omadest eraldi,» teatas River.

«Ei, nad lähevad kõik koos akvaariumisse. Ja kui nad on konnadeks kasvanud, toome nad siia tagasi.»

«Miks?»

«Siin on nende kodu. Nad on kohanenud selle keskkonnaga.»

Kuidas kohanevad poisid neid ootava uue eluga? Nüüd tuleb neil hakata pendeldama kahe vanema ja kahe kodu vahet. Kas ta saab maja endale või võtab selle Jonah? Kas ta peab tööle minema? Millise töö võiks leida üks lõpetamata haridusega taimebioloog, eriti kui tal on null kogemust kõiges peale tittede?

Ellis läks tütre juurde tagasi ja keeras tekiserva lapse ingli­­näokese alla. Viola titeümarusest hoolimata nägi Ellis, et tüdruk tuleb tema moodi. Tal olid pruunid silmad, oliivikarva jume ja peas juba ohtralt tumedaid lokke. Tütrest oli saamas esimene talle teadaolev sugulane, kes oli tema nägu. Poisid olid rohkem Jonah’ ja ta ema moodi, mõlemal oli hele nahk, sinisilmad ja sirged juuksed. Ellis oletas, et tema ja Viola on välimuselt Ellise isasse, kellest polnud teada rohkem kui nimi sünnitunnistusel. Kuigi Ellis kahtles ka selle õigsuses, sest sel ainsal korral, kui ema üldse midagi Ellise pärimise peale vastas, oli ta öelnud: «Mina ei tea, kes su isa on.»

Ellis tupsutas sõrmega tilgakese rinnapiima beebi suunurka. Viola reageeris puudutusele ja pööras suu vaistlikult piima poole, kuid magas edasi.

Isegi nüüd, rohkem kui kaks kuud pärast sünnitust tundus Ellise jaoks uskumatu, et Viola on olemas, et ta on veel üks Ellise loodud olend, tilluke inimene, kes temast sõltub. Just nüüd, kui ta oli suutnud ära harjuda oma uue, Jonah’ ja poiste ümber tiirleva rutiiniga, kui ta oli jõudnud peaaegu leppida oma imeliku tulevikuga, kuhu kuulusid planeerimata kaksikud, kes talle ja Jonah’le kaela sadasid. Kui teda paisati elust ülikoolilinnakus uude ellu äärelinnas. Botaanikaõpikute juurest lapsekasvatuse käsiraamatute juurde. Vallaliste pidude asemel mängurühmad. Kooli lõpetamise asemel parima lasteaia otsingud.

Ellis kahtlustas, et ootamatult veel ühe lapse saamine oli Jonah’ jaoks samasugune šokk. Võib-olla sellepärast ta põgeneski armuloosse Irene’iga. Ometi oli Jonah olnud see, kes tahtis veel üht last. Kui poisid hakkasid neljaseks saama ja nägid välja rohkem väikeste poiste kui maimikutena, ütles Jonah, et ta tahaks majja jälle beebit. Ta igatses väikelast ja lootis tütart saada.

Ja nüüd oli tema pisitütar kohal, jäetud peamiselt Ellise hoolde – piima tilkuvate rindadega kurnatud ema hoolde, kes pidi kantseldama ka kaht aktiivset poissi, Jonah aga sai olla tavaline kahekümne üheksa aastane mees, pidada töö juures teiste täiskasvanutega vestlusi, käia väljas napsitamas ja tunda end ihaldus­väärsena, noor ilus naine käe kõrval.

«Jäta järele!» nõudis River. «Ema!»

Konnakulleste püüdmine ei läinud hästi. Miski ei läinud hästi. Ellis oli tulnud metsa end rahustama, aga tundis end hullemini kui ikka veel šokis olles siia jõudes. Nüüd oli ta vihane.

Ja ta mõistis, et tunneb end ka süüdi, sest teda algusest peale kiusanud aimus, et tema ja Jonah pole kokku loodud, oli ilmselt õige. Isegi pärast mitut koos oldud kuud oli Ellis tajunud mehes kire puudumist, ehkki Jonah kinnitas tihti, et armastab teda. Ellis polnud usaldanud oma kahtlusi, oletanud, et puudujääk, kui midagi sellist üldse olemas oli, pidi olema temas. Tal oli kuhjaga tõendeid selle kohta, et süüdi oli tema. Ta ema ei tahtnud teda. Zane oli ta juurest ära läinud, polnud head aegagi öelnud. Ellis ei olnud nagu teised. Ta oli eraklik ja veider, mitte sedasorti inimene, kelle juurde teised jääda tahaksid.

Ta pidi metsast välja pääsema. Esimest korda elus tundus ta lemmikkeskkond kuidagi vale, nagu oleks ka see ta reetnud. Puud ja kivid, tume vesi – need sosistasid temast, jutustasid inetut lugu klammerduvast väikesest tüdrukust, kes oli kirjutanud sõnumeid olematule adressaadile.

Ta kiirendas kulleste püüdmist. Poisid nurisesid ta abi üle, kuid nende tempos – Jasperi purgis oli kaks ja Riveri omas neli kullest – passiksid nad siin veel mitu tundi. Ellis püüdis kullesed Jasperilt võetud kahva sisse ja poetas need poiste purkidesse. Kui ta proovis poisse liikuma saada, hädaldas River, et Jasperi purgis on rohkem kulleseid.

«Sellest pole lugu. Kõik lähevad samasse akvaariumi,» vastas Ellis.

«Nii pole aus,» kaebles River.

Ellis kallas veel ühe kahvatäie siplevaid olendeid Riveri purki, kasvatades tema saaki vähemalt poole tosina võrra. Poiss naeratas Jasperile võidukalt.

«Ema…» alustas Jasper.

«Aitab,» ütles Ellis purkidele kaasi peale keerates.

Viola magas ikka veel. Ellis keeras sõrmed ümber turvahälli sanga, korjas kahvakoti kaasa ja hakkas rada mööda astuma. Iga samm auto poole oli nagu kaljuservale lähenemine. Kui Jonah koju jõuab, ütleb Ellis talle oma otsuse. Ta pidi üle selle kuristiku serva astuma ja lõpetama pettuse, mida nad abieluks nimetasid.

Ei, mitte tema ei lõpeta seda. Jonah juba oli selle lõpetanud. Seda ei tohtinud Ellis mitte mingil juhul unustada.

Raja lõpus oleva parkla poolt kostis ronga kurguhäälne kronksatus. Miski oli lindu häirinud, võib-olla kull ta pesa lähedal. Parklasse jõudes nägi Ellis ronka. See istus oksal tema maht­universaali kohal ja tekitas imelikke ärevaid helisid, andes hääle Ellise armetule olukorrale. Ellis soovis, et lind vait jääks.

River ja Jasper vaidlesid juba selle üle, kumb saab istuda keskmises reas ja kumb sõidab taga. Ellisele ei meeldinud üldse nii teha, aga nagu tihti ette tuli, lahendas ta suurema sõja ära hoid­miseks olukorra leplikuma Jasperi kahjuks.

«Aga River sai siia tulles keskmises reas sõita,» vaidles Jasper.

«Sai või?» küsis Ellis. «Laske käia, ronige peale.»

«Aga ema, nii ei ole aus. Nüüd on minu kord.»

Kõigist päevadest just täna pidi poiss Riveri ülemvõimule vastu hakkama. Kuid Ellisele meeldis Jasperi ootamatult leitud enesekindlus.

«Hea küll. River läheb taha.»

«Ma ei taha taga istuda!» teatas poiss.

«Ema ütles, et istud!»

«Aga enne ta ütles, et ma võin keskel sõita!»

Ronk lisas nääklusele kurguhäälse kronk-kronk-kronki.

«Ronige sisse!» röögatas Ellis.

River ronis taha. Jasper istus keskmisele kohale. Ellis asetas kahvakoti auto põrandale ja hoidis Jasperi purki, kuni poiss turva­­vöö kinni sai.

Tagaistmel algas ulgumine. «Minu kullesed!» karjus River.

Ellis pani beebi turvahälli maha ja kummardus autosse sisse, avastades seal, et Riveri purgi sisu oli tagaistmele valgunud, kus kullesed nüüd õhukeses veekihis abitult vingerdasid.

«Miks purgil kaas peal polnud?» nõudis Ellis.

«Ma proovisin… Ma proovisin sealt seda teist asja välja võtta. Seda suurt hirmsat putukat!» hädaldas River.

Ilmselt kiilivastne. Need kiskjaputukad nägid tõesti hirmsad välja.

«Ema, nad surevad ära!» ütles Jasper. «Ema! Aita neid!»

Jasperi sõnad ajasid Riveri veel valjemini ulguma.

Ellis jooksis teisele poole kaubikut, et ta ei peaks üle Jasperi küünitama. Ta haaras Jasperi purgi, ronis üle keskmise istme ja proovis kulleseid kokku korjata. Kuid ta ei saanud neid peos kinni hoitud.

Nüüd lõugasid mõlemad poisid kõigest kõrist ja ronk kronksus neile kaasa.

Ellis pühkis kaltsu appi võttes Jasperi purki nii palju kulleseid kui sai. Kuid mitut neist polnud tumedal vaipkattel näha. Ja üks oli istmepraos kinni. Kullest sealt välja võtta proovides lömastab ta selle tõenäoliselt. Surnud kulles purgis ajaks poisid ilmselt veel rohkem endast välja. Nad protestisid valjusti, kui Ellis purgile kaane peale keeras.

«Sa ei saanud kõiki kätte!» teatas River.

«Üks on istme vahel kinni!» ütles Jasper. «Ta sureb ära! Sa pead ta sealt välja võtma!»

«Proovime ta koju jõudes kätte saada,» lubas Ellis.

«Ta sureb ära!»

«Ma tahan tagasi minna ja uued tuua!» kuulutas River.

«Ei! Sa poleks pidanud purgil kaant ära võtma. Me hakkame nüüd minema, meil on küllalt kulleseid järel.»

«Meil ei ole nii palju kui vaja!»

«Kaks on põrandal!» karjus Jasper.

«Ema!»

Ronk kronksus ikka veel poistega kaasa, kui Ellis mootori käivitas. Kui ta parklast välja keeras, hakkas River melodramaatiliselt nuuksuma.

«Pole viga,» lohutas Jasper teda. «Nad võivad veel elus olla, kui me koju jõuame.»

«Ei ole!» huilgas River.

«Kui isa on kodus, siis ta päästab nad ära,» teatas Jasper kindlalt.

Ellis lausa tundis keelel oma mõtete kibedat maitset. Miks oli just Jonah poiste kangelane? Kuidas sai nii harva kodus viibivale mehele niiviisi üllaid omadusi külge pookida? Jasper poleks oma isale pühapaistet pea kohale mõelnud, kui oleks näinud seda litapoega hommikul teist naist suudlemas.

Ellise pea hakkas ringi käima, kui ta mõtles, mida mees oli teinud, millega oli tegelenud.

Selleks ajaks, kui nad suurele maanteele välja jõudsid, oli Riveri nutt vaibunud.

«Ema?» alustas Jasper.

«Mis on?»

«Sa unustasid Viola maha.»

Ellis vajutas piduri põhja ja vaatas üle õla. Siis vahtis ta tühja istekohta Jasperi kõrval. Polnud võimalik. Ta poleks saanud oma imikut maha jätta. Aga turvahälli ei olnud. Kui kullesed laiali pudenesid, oli ta unustanud lapse autosse tõsta.

Tundus, nagu oleks kogu ta sisemus jääks külmunud. Kuigi pigem poleks tal nagu keha olnudki. Ta ei tundnud rooli käte vahel. Tal nagu polnudki nägu ega käsi ega jalgu.

Mingil moel õnnestus tal auto ringi pöörata ja kuidagi leidis ta jalg ka gaasipedaali üles.

Kõik on korras. Viola on seal, kuhu oli ununenud, magab rahu­likult. Kõik on korras. Kõik on korras.

Ellis surus kõvemini gaasipedaali.

See, millega ta hakkama oli saanud, oli täiesti normaalne. Ta polnud veel harjunud panema autosse kolme last. Juba rohkem kui neli aastat oli tal neid olnud ainult kaks. Värsketel lapsevanematel juhtus selliseid asju. Ta oli kuulnud lugusid, kuidas imik unustati koju. Või autosse. Vaid mõneks minutiks. Ei midagi ohtlikku. Kõik saab korda.

Poolteist miili käänulist teed tundus kümne miilina.

Mis siis, kui ta minema sõites lapse alla ajas? Ta võis imiku ära tappa. Milline ema nii teeks?

Ta võttis looduskaitseala märgi juures hoo maha ja pööras matka­raja alguses asuvasse parklasse. Kõik oli vaikne, ronk oli oksalt minema lennanud. Parklas seisid kaks autot, kaugel sellest kohast, kus tema oli parkinud. Ellis vahtis üksisilmi tühja kohta, kus oli seisnud ta auto.

Ei mingit turvahälli. Ei mingit last.

Hetkeks käis tal peast läbi mõte, et tal pole kolmandat last olnudki. Mõnikord tundus ju niiviisi? Nagu oleks see elu, need kolm last, pelk unenägu? Ellis sulges silmad ja oli kindel, et kui ta need uuesti avab, on kõik taas normaalne, olgu siis lapsi kaks või kolm.

«Ema?»

Ellis avas silmad.

«Kus Viola on?» küsis Jasper.

Laps oli kadunud. Keegi oli ta tütre kaasa võtnud.