Ilmus mastaapse perekonnasaaga teine osa, mis hõlmab nii rõõmu kui massimõrvu
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
17. juuni 2024, 15:37
:format(webp)/nginx/o/2023/05/19/15331375t1h7011.jpg)
Äsja on ilmunud Nino Haratischwili rahvusvahelise menuki «Kaheksas elu. (Brilkale)» teine osa.
Mastaapne perekonnasaaga algab Venemaa kodusõjaga ja kulgeb läbi terve 20. sajandi, nn punase sajandi, mis «kõiki pettis ja alt vedas, kõiki neid, kes lootsid». Kujutades gruusia suguvõsa kaheksa liikme elu ja saatust, viib tekst lugejad Tbilisist Moskvasse, Londonisse, Berliini ja mujale. Romaan hõlmab armastust ja kummitusi, sõdu ja leina, rõõmu ja massimõrvu... ning kuuma šokolaadi.
Nino Haratischwili sündis 1983. aastal Tbilisis, kuid põgenes 1990. aastate rahutuste eest emaga Saksamaale. Ta elab Hamburgis ja tegutseb nii kirjaniku, dramaturgi kui ka teatrilavastajana. Haratischwili on pälvinud loomingu eest arvukalt auhindu. «Kaheksas elu. (Brilkale)» on võitnud mh Anna Seghersi preemia 2015, Lessingi preemiastipendiumi 2017, Bertolt Brechti auhinna 2018 ja Schilleri memoriaalauhinna 2019. Teos on tõlgitud 25 keelde.
Romaani «Kaheksas elu (Brilkale)» esimene osa ilmus 2023. aasta kevadel. Teose on tõlkinud Elina Adamson.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2024/06/17/16158713t1h9ea7.png)
Maailma haaranud külma sõja jooksul lasi Hruštšov Nõukogude tuumarelvajõudude ja allveelaevastiku varusid kolmekordistada.
Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu võidujooks maailmaruumi vallutamise üle oli täies hoos ning teadmine, et nende kätes on aatompomm, tekitas superriikides kõikvõimsa tunde. Juba 1949. aastal lõhkas Nõukogude Liit oma esimese tuumapommi, tolle USA pommi täpse koopia, mis oli hävitanud Nagasaki. Generalissimus oli käskinud teadlastel ameeriklasi matkida, eksperimendid pole teretulnud, olevat ta veel lisanud.
Niisiis töötasid teadlased Hruštšovi korraldusel täiskäigul, et selles vallas USA rivaalidele mitte kuidagi alla jääda. Hruštšovi ametiajal suurenesid aatompommikatsetused ohtlikult, peagi sooritati aasta jooksul kuni 80 lõhkamist; 1942. ja 1996. aasta vahel viidi ainuüksi Nõukogude Liidus läbi 715 ametlikult kinnitatud tuumapommikatsetust. Tagajärg, eelkõige kiiritusmäär, parteid enam ei huvitanud. Relvatööstuse rahajõgi hakkas Hruštšovi võimuajal voolama. Laevatehases, kus ehitati esimene titaansulamist kerega allveelaev, töötas 40 000 meest. Samal ajal kui ülejäänud maailmal, sealhulgas Ameerika Ühendriikidel, oli külma sõja aegu ühtekokku 159 tuumaallveelaeva, võis Nõukogude merevägi lugeda üles 228 allveelaeva.
Kostja Jaši sõitis Nižni Novgorodi, et imetleda uhkusega esimest tuumaallveelaeva eksemplari.
Samal ajal kui papagoi Goya, Elene, veidrikust vanaema ja tema samavõrra veider õde võitmatuks kogukonnaks kokku kasvasid, võttis Nana oma doktoritöö uuesti käsile.
Nana nägi suurt vaeva, et õdedele vastanduda. Samal ajal kui nemad järgisid vaid oma seaduspära, nõudis Nana tütrelt üha rangemat distsipliini, mis siiski alati ei toiminud, sest Elenes oli arenenud välja väga kange iseloom, mille eest Nana pidas vastutavaks oma ämma ja tema õde.
Rohtukasvanud aed, kriiskav papagoi, valjud ooperiaariad, Khristine toast pärit vanad ketid ja lehvid sütitasid Elene vaba hinge. Ta vastandus emale, kus vähegi oskas, ja tõrjus tema kasvatusmeetmed tagasi. Võitluses Elene soosingu pärast õnnestus mõlemal vanadaamil suurema vaevata justkui möödaminnes võit võidu järel varrukast välja võluda. Nende ettepanekud, nende pakkumised, nende maailmad olid Elene jaoks põnevamad ja maagilisemad kui Nana üksluine rividrill.
Suvekuudel, kui Kostja saabus jälle kodumaale ning veetis oma naise ja tütrega paar nädalat Musta mere ääres palmide all või Bordžomi või Sairme kuurortides ja sanatooriumites, säilitati ühtse ja kokkuhoidva perekonna kuvandit vaid suure vaevaga. Kostjale ei jäänud märkamatuks tütre tusane pilk ja ka Nana täheldas lapse silmis küsimärke, kui too mõlema vanemaga korraga koos viibis, mida tuli ju nii harva ette. Kuid just nende nädalate jooksul pingutas Nana kõige rohkem, mitte mingi hinna eest ei tahtnud ta, et tütar maailmas pettuks, tahtis ilma Stasia ja Khristineta veedetud aja jooksul, mil tütar oli ainult tema päralt, kõike vaid paremini teha, tahtis endale ja abikaasale tõestada, et tema kasvatusmeetodid toovad kaasa parimaid tulemusi. Kostjat ajas naise karm gruusiapärane emaroll kergelt närvi, ta ei tahtnud piiratud aega, mis tütrega koos oli, veeta mitte kasvatuslike meetoditega, vaid nautida olevikku, täita tütre igat soovi, hellitada teda, ta ei tahtnud oma kiindumust vaos hoida. Nii muutusid suvenädalad muidu nii kannatlikule ja rahuarmastavale Nanale tõeliseks katsumuseks. Sisimas needis ta endale osaks saanud tänamatut rolli. Ta tundis, et seda on tema jaoks liiga palju – ta oli mahamüüdud, vääritimõistetud, ja mitte keegi ei toetanud teda.
Ühel kuumal augustipäeval, pärast seda, kui paarike oli joonud Bordžomi joodi sisaldavat tervendavat vett ning nautinud sanatooriumi teiste jõukate külastajatega õhtut, jäi Kostja, habemenuga käes, poolel teel vannituppa naise ees seisma ja teatas:
«Kui aeg niikaugele jõuab, peab Elene korralikku kooli astuma, ja siin maal seda ei juhtu. Ma tahan, et mu tütar saaks parima võimaliku hariduse, ning minu positsioon annab mulle võimalusi, mida oleks täiesti narr kasutamata jätta.»
«Sa ei arva ometi, et lasen oma kuueaastasel tütrel kusagile võõrasse linna minna, minust tuhandete kilomeetrite kaugusele?»
«Need ei ole läbirääkimised, Nana. Annan sulle lihtsalt aegsasti teada, et sa...»
«Unusta ära, Kostja! Elu sees mitte!»
«Jumal küll, Nana, millal sa ometi oma patriootlikust okasroosikeseunest virgud?»
«Ja millal sa ometi vahelduseks ka teistele inimestele mõtled peale enda?»
Sellega oli arutelu lõppenud, sest Kostja naisele enam vastust ei andnud, vaid läks vannituppa rahus habet ajama. Sel ööl magas abielupaar eraldi voodites.