Miks ründas üks maailma jõhkram terrorirühmitus iidseid mälestisi?

Pildil hoiab fotograaf Joseph Eid käes pilti Beli templist Palmyras, foto on tehtud 2014. aastal. Taustal on tempel kaks aastat hiljem hävinuna. Foto: Joseph Eid/ AFP/ Scanpix

Kirjastus Sinisukk andis välja Rootsi ajakirjanike Jesper Huori ja Anders Rydelli raamatu «Hävitage väärjumalad. Palmyra ja sõda kultuuripärandi vastu», mille on eesti keele tõlkinud Tiina Mullamaa.

2015. aastal ründab üks maailma jõhkramaid terrorirühmitusi – Islamiriik – Süüria kõrbelinna Palmyrat. Pool sajandit muistseid varemeid kaitsnud arheoloogi Khaled al-Asa’adi hukkamisele järgneb kultuuripärandi põrmustamine: rühmitus hävitab antiikseid kujusid, laseb õhku tuhande aasta vanuseid templeid. Muinasajaloo ainulaadsed mälestised tehakse maatasa. Käputäis muuseumiametnikke astub vastu ja maksab selle eest kohutavat hinda. Miks sattus iidne pärand kaasaegse terroristliku sõja eesliinile? Mis annab põhjust mälestisi hävitada? Kes on need, kes võtavad endale õiguse sellist «puhastustööd» teha?

«Hävitage väärjumalad» on lugu inimkonna hälli jäänuste hävitamisest. Rootsi ajakirjanikud Anders Rydell ja Jesper Huor paljastavad sügavale arhiividesse sukeldudes ja tänast sõjategevuses räsitud Palmyrat külastades kultuuripärandisõja salajase ajaloo, džihadistide ja arheoloogide vahelise konflikti, ning toovad avalikkuse ette rahvusvahelise antiikkaubandusvõrgustiku, mille liikmed on rohkem huvitatud unikaalsete esemete hankimisest kui kultuuripärandi ajaloolisest väärtusest… Kaalul on meie ühine ajalugu, mis on hävimisohus.

Loe raamatust katkendit!

***

DIKTAATORININA

Jesper Huor, Anders Rydell, «Hävitage väärjumalad». Foto: Raamat

Saddam Husseini nina oli kuidagi imelik. 1987. aastal näidati diktaatori prestiižiprojektiks uut logotüüpi kulukal Babüloni rahvusvahelisel festivalil, mis esitati pealkirja all «Nebukadnetsar II-lt Saddam Husseinile, Babüloni renessansi ajal». Logotüüp, mida trükiti kuulutustele ja mis prinditi ka suurtele medaljonidele, kujutas valitsejaid kõrvuti ja profiilis. Ainus erinevus nende välimuses oli riietus: Saddam Hussein mustas baretis ja Nebukadnetsar II nurgelises mütsis. Füüsiline sarnasus nende vahel oli kunstlik, Saddami nina oli tehtud pikemaks, et tema profiil sarnaneks Babüloonia kuninga omaga. See oli väike, kuid siiski teravmeelne märk sellest, kui väga Iraagi diktaator tahtis sarnaneda sõjaka kuningaga.

Paar aastat enne seda oli Saddam Hussein koostanud ulatusliku antiikse Babüloni taastamise projekti. Babüloni varemed seisavad umbes saja kilomeetri kaugusel Bagdadist lõunas. 1985. aastal takerdus Iraak rüüstesõjas Iraaniga, mille Saddam Hussein ise viis aastat varem oli alustanud. Katastroof läks maksma sadatuhat inimelu ja sama hästi kui laastas riigi. Selles kriisis pöördus sadam Hussein inspiratsiooni saamiseks ajalukku. Polnud üllatav, et valik langes Nebukadnetsar II-le, kes aastatel 604–562 valitses riiki, mis ulatus Eufratist Niiluseni. Eriline sümboolne tähendus oli sellel, et kuningas oli vallutanud Jeruusalemma ja maha põletanud Saalomoni templi.

Saddam Husseini soovil võtta endale taassündinud Jeruusalemma hävitaja, Nebukadnetsar II roll, oli oluline propagandistlik väärtus, sest tema vaenulik suhtumine Iisraeli oli teinud ta Lähis-Idas populaarseks. Ta oli juba 1979. aastal avaldanud teksti riigi ja rahva ajaloolise saatuse kohta:

«Nebukadnetsari puhul on kõige olulisem side araablaste võimekuse ja Palestiina vabastamise vahel. Nebukadnetsar oli lõppude lõpuks araablane Iraagist, kuigi mineviku Iraagist. Sellepärast tahangi meenutada araablastele ja eriti Iraagi araablastele nende ajaloolist vastutust. Just ajalooline koorem peaks neid tegudele innustama.»¹

Nebukadnetsar ei olnud otsesõnu mitte araablane, vaid babüloonlane. Kuid Saddam Husseini jaoks oli teaduslikkus vähetähtis. Ta projitseeris enda lasershow’s koos Babüloonia kuningaga Bagdadi öötaevale. 1988. aasta Babüloni festivalil² kuulutas Nebukadnetsar II-ks riietatud näitleja, et Saddam Hussein on Nebukadnetsari lapselaps ja Eufrati ja Tigrise jõe vaheliseriigi – Iraagi – lipukandja.

Saddam Husseini Nebukadnetsari-kompleksil ei olnud tegemist mitte ajaloo, vaid identiteedi ja poliitilise legitiimsusega. Et Babülon üles ehitada, toodeti rohkem kui kümme miljonit ajaloolises vormis telliskivi, millele pandi kirja tulevastele põlvedele mõeldud sõnad:

«President Saddam Husseini ajastu Iraagis. Tema toetas ja kaitses Suurt Iraaki ning oli selle tsivilisatsiooni taassünni taga …»³

Tekst ei teinud saladust sellest, et projektiga taheti leida – või pigem luua – ajalooline järjepidevus. Saddam Hussein oli vägagi teadlik, et riik, mida ta juhib, on koloniaalne konstruktsioon. Iraagis oli palju maailma rikkaimaid arheoloogilisi kohti, kuid rahvusriigina oli see maa vaevalt antikviteet.

1916. aasta talvel toimunud salakohtumistel otsustati Lähis-Ida tulevik ühe suletõmbega, samal ajal kui Euroopa riigid olid surutud esimese maailmasõja kaitsekraavidesse. Ühes lepingus jagasid Suurbritannia ja Prantsusmaa omavahel Osmani impeeriumi, mis oli valitsenud Levandi ja Lähis-Idaüle sadu aastaid. Leping, mis sai nime läbirääkijate sir Mark Sykesi ja Francois Georges-Picot’ järgi, lõi terve rea uusi riike: Süüria, Liibanon, Jordaania ja Iraak. Prantsusmaa sai Liibanoni ja Süüria, kuna Suurbritannia võttis Iraagi ja Jordaania.

Side äsjaloodud Iraagi rahvuse ja koha ajalooliste juurte vahel sõlmiti varakult. See oli nimelt arheoloog, kes lõi «Iraagi». Gertrude Bell oli üks 1900-ndate aastate alguse huvitavamaid isiksusi – arheoloog, uurimisretkedel osaleja ja koos Araabia Lawrence’iga üks neist isikutest, kes kujundas tänapäeva Lähis-Ida. Ta sündis ühes Briti impeeriumi kõige silmapaistvamas perekonnas, õppis Oxfordis, kus kohanes kiiresti. Briti impeeriumi esindaja ja poliitilise agendina võttis ta päevakorda Iraagi lõplikud piirid ning töötas välja riigi konstitutsiooni. Ta mängis ka olulist osa selles, et määras Faysal ibn Husayni, kelle araabia väed liitusid brittidega, Iraagi kuningaks.

Uus Lähis-Ida, mis oli tekkinud pärast esimest maailmasõda, kujunes koloniaalriikide võimuhuvide alusel, mitte silmas pidades piirkonna religioosseid või etnilisi vähemusi, kes olid äkitselt uute piiride tõttu lõhestunud. Oli veel midagi, mis Iraagi puhul oli eriti märkimisväärne – kolm Osmani provintsi, Mosul, Bagdad ja Basra, ühendati Briti kontrolli alla üheks kuningriigiks. Süüria ja Iraagi vahele tõmmati kuuesaja kilomeetri pikkune piir, mida varem kunagi polnud olnud. Põhja-Iraagis domineerisid kurdid, kuna Kesk- ja Lõuna-Iraagi asustas araabia enamus, kes oli usuliselt lõhenenud šiiitide ja sunniitide vahel. See oli Gertrude Bell, kes soovitas anda sunniidi eliidile mandaat valitseda šiiite ja kurde, keda vajadusel tuli tagasi hoida vägivallaga.

Kuid nagu öeldud, oli Bell ka arheoloog ning Faysal ibn Husayni abiga rajas ta selle, millest pidi saama Iraagi rahvusmuuseum. Selle esimesteks artefaktideks oli Belli erakogu ja temast sai ka muuseumi esimene direktor.

Saddam Hussein ei pärinud⁴ mitte ainult Gertrude Belli võimukonstruktsiooni, vaid ka kirgliku huvi riigi vanema ajaloo vastu. Iraagi juhtivatele arheoloogidele kirjeldas ta seda islamieelset kultuuripärandit kui «kõige väärtuslikumat, mis Iraagil üldse on» ning tema juhtimisel suurenes valitsuse antiikpärandi eelarve kaheksakümne protsendi võrra. Kogu riigis asutati muuseume ja panustati Iraagi rahvakultuuri edendamisse – kunstkäsitöösse, tantsu, muusikasse ja kohalikesse dialektidesse. Režiim kutsus muusikuid, kunstnikke ja kirjanikke üles tutvuma ja ammutama inspiratsiooni islamieelsest ajaloost. Režiim läks isegi nii kaugele, et äratas väljasurnud Mesopotaamia rituaalid ja pani aluse kulukale Mosuli kevadfestivalile. Kõigele alates turust kuni riiklike institutsioonide ja sõjaväeüksusteni anti nimi, nagu Babülon, Ištar ja Gilgameš.

Saddam Hussein ei olnud ainuke, kes osutas Lähis-Ida juhtide tähelepanu islamieelsele ajaloole. Üks esimesi, kes seda tegi, oli Türgi riigiisa Kemal Atatürk, kes tõrjus islami kui «araabia religiooni» ja tõstis esile sügavate ajalooliste juurtega Türgi identiteedi. Muuhulgas püüti siduda türklaste päritolu antiiksete sküütide ja teiste Kesk-Aasia võimukate impeeriumidega.

Egiptuse vägevaimaid 1900-ndatel oli Gamal Abdel Nasser, kes oli agar leidmaks kohta ajaloos, kui hakkas kujunema Egiptuse identiteet. Ta deklareeris, et Egiptust juhib pärast tuhandeid aastaid välismaiseid valitsejaid tema, egiptlane, ja ta viis kaheksakümmend kolm tonni kaaluva punasest marmorist Ramses II kuju Memphisest Kairosse.

Ka Hafez al-Assadi režiim Süürias viis läbi arheoloogilisi töid, püüdes luua suuremat rahvusidentiteeti, mis ületaks riigi religioossete ja etniliste vähemuste vahelised lõhed. 1970-ndatel anti ühele komiteele ülesandeks panna kirja Süüria ajalugu, milles riigi araabia ja moslemi minevikku ei eelistataks teistele ajalooepohhidele. Damaskuses asuv Umayyadi mošee sai sümboolselt eriti populaarseks. See oli ehitatud Rooma ja Aramea muinasjäänustele. Nagu prantsuse professor Stѐphane Valter oma raamatus «La construction nationale syrienne» kirjutab, võib selle mošee teha riigi multikultuurilise ajaloo sümboliks. Umayyadimošee pandi ka riigi paberrahale nagu Aleppo tsitadell või Rooma teater Bosras. Ka kuninganna Zenobia⁵ sai oma isikliku 500-naelase paberraha, millel oli tema portree Palmyra varemete taustal. Kuninganna Zenobia muutus eriti populaarseks ajalooliseks figuuriks al-Assadile. Ajaloolises propagandas võis Zenobiat oma mässuga Rooma vastu kujutada lausa antiimperialistliku kangelasena, olles ühtlasi Baathipartei toetatud sekulaarse naiste vabadusvõitluse eeskuju.

Kõige kõmulisem katse ajalugu poliitilistel eesmärkidel ära kasutada toimus 1971. aastal, kui Iraani šahh tähistas pidulikult Pärsia impeeriumi kahetuhande viiesajandat aastapäeva. Sündmus toimus Pärsia ajaloolises pealinnas Persepolises. Kogu piirkond puhastati madudest, rottidest ja muudest parasiitidest ning Euroopast imporditi sinna viiskümmend tuhat lindu. Pidu ise oli mitmeti rohkem prantsuse- kui pärsiapärane. Puud, põõsad ja lilled toodi lennutranspordiga Prantsusmaalt. Disainifirma Maison Jansen kujundas linna luksustelkidega, mis olid tähekujuliselt suure purskkaevu ümber paigutatud. Õukonnaliikmete riided disainis eksklusiivne haute couture märk Lanvin, restoran Maxim’s de Paris pakkus toitu ja veini.

Pidustused juhatati sisse tseremooniaga, kus šahh ülistas oma eelkäijat, Pärsiariigi rajajat Kyros Suurt. Šahh, kes oli haaranud võimu Briti ja Ameerika luureteenistuse abiga, pidi nüüd oma jõupositsiooni seaduslikuks vormistama. Pidustused oli katse toonitada sekulaarset Pärsia identiteeti, vastandina islami rangele religioossele tõlgendamisele, mida esindas Ayatolla Khomeini, kes sel ajal elas eksiilis Najafis Iraagis.

Šahhi ajalooline näitemäng ei saavutanud loodetud tulemust. Selle asemel et rahvust ühendada, näitas toretsev pidu vaid seda, kui kaugele oli šahh ja tema perekond eemaldunud oma rahvast. Aastal 1978, seitse aastat pärast festivali, sunniti šahh islami revolutsiooni ajal võimult lahkuma. Tema saatus ei hirmutanud siiski teisi autokraatseid juhte selles piirkonnas kultuuripärandit politiseerimast.

Eliit, kes haarasid Lähis-Idas postkoloniaalsetes riikides võimu 1900-ndate keskel ja tegid seda sageli sõjaliste vahenditega, kartis islamiliikumisi, nagu Moslemi Vennaskond. Vennaskond iseloomustas end rahvaliikumisena, kes on eliidi onupojapoliitika ja korruptsiooni vastu.

Araabia natsionalism ja hilisem panarabism olid kaua olnud religioosse fundamentalismi vastu. Araabia natsionalism tõusis esile 1800-ndate lõpus ja seda juhtis tunne, et araabia kultuur oli sadu aastaid olnud survestatud ja alandatud – ristiretkedest kuni Osmani ikkeni. 1900-ndatel sai see väljundi poliitilises liikumises, mida tavatsetakse nimetada panarabismiks, kus kogu araabia maailma võetakse ühe rahvusena – watan. Panarabismi kirjeldati renessansina, mis taastab araabia kuldajastu, millel on tänapäevased jooned. Panarabism hakkas siiski kaotama jalgealust juba 1960-ndatel, kui selle eesmärk ühendada, kaasajastada ja kaitsta araabia maailma paistis üha nõrgemana.

Peaasjalikult sel ajal, pärast panarabismi ebaõnnestumist ja islami liikumiste kasvavat populaarsust 1970-ndatest alates, hakkasid autoritaarsed juhid otsima mõnd uut lugu. Eelislamistlik pärand sai nüüd tänuväärseks õlekõrreks. See oli vormitav ja seda sai kohandada eliidi enda agendale. Piirkonna autokraadid laenasid suurel määral euroopaliku natsionalistliku mudeli, püüdes tekitada ühtsust, rõhutades rahvuslikke erisusi. Briti ajaloolane ja sotsioloog Anthony D. Smith arvas, et rahvusriigi rajamisel on kõige olulisem ühised müüdid ja sümbolid, aga ka praktilised sümbolid, nagu lipud, hümn ja valuuta, omasid tähtsust. Riikidele nagu Süüria, Iraak ja Egiptus oli mitmetuhandeaastane ajalugu otsekui kullaauk, kui ainult konstrueeritaks rahvuslikud sümbolid ja müüdid.

Selle projekti nõrkus oli seevastu ilmne. Ajalooline identiteet oli lihtsalt õhuke pinnakate. Muud identiteedid osutusid sageli tugevamaks: religioon ja juba olemasolevad etnilised identiteedid, nagu araablased, kurdid, berberid, pärslased ja nii edasi.

Üks oluline selgitus, miks islami liikumised, nagu IS, võivad hiljem teha kultuuripärandist märklaua, on samuti siin, nende hoolimatu ärakasutamine araabiariikide poolt. Rõhutada pärandit jahiliyya’st, «teadmatuseajastust», oli mitte ainult sobimatu, vaid teotas ka jumalat. Relvade suunamine nende sümbolite vastu oli üks viis lõpetada kunstlikud barjäärid, mis olid tekitatud moslemite vahele – piirid, sümbolid, identiteedid. Väärjumalad.

**

1. Cline H. Eric: «Saddam Hussein and History 101», By George! Online, 4. märts 2003.

2. Sharrock, David: «Saddam does battle with Nebuchadnezzar», The Guardian, 4. jaanuar 1999.

3. Sharrock, David: «Saddam does battle with Nebuchadnezzar», The Guardian, 4. jaanuar 1999.

4. Snaije, Olivia: «Archaeology Turns Political to Benefit a Trio of Middle-East Strongmen», New Lines Magazine, 15. oktoober 2021.

5. Snaije, Olivia: «Archaeology Turns Political to Benefit a Trio of Middle East Strongmen», New Lines Magazine, 15. oktoober 2021.