Ilmus raamat, milles on ajaloo esimene eestikeelne luuletus (1)

Raamatuportaal
Copy
Wimberg (Jaak Urmet).
Wimberg (Jaak Urmet). Foto: Apollo

Loomingu Raamatukogus on ilmunud Reiner Brockmanni valikkogu «Seal tähevõlvi all», mille on saksa, ladina, kreeka ja vanast eesti kirjakeelest ümber pannud Wimberg.

Saksamaalt 1634. aastal Tallinna kolinud Reiner Brockmann (1609–1647) kirjutas ajaloo esimese eestikeelse kunstluuletuse «Carmen alexandrinum Esthonicum…» (1637) ning tegi seda talle omasel viisil ehk kõige moodsamate poeetikareeglite järgi.

Reiner Brockmann, «Seal tähevõlvi all».
Reiner Brockmann, «Seal tähevõlvi all». Foto: Raamat

Wimberg on Brockmanni esimesse valikkogusse koondanud läbilõike kogu luuletaja loomingust – alates esimesest teadaolevast luuletusest kuni viimaseni –, tõlkinud neid kõigist keeltest, milles Brockmann luuletas – saksa, ladina ja kreeka keelest –, ja transpoetiseerinud tänapäeva eesti keelde Brockmanni vanas eesti kirjakeeles loodud luuletused.

Väga erinevaid klassikalisi luulevorme meisterlikult vallanud Brockmann avaneb neis luuletustes moodsa ja rõõmsa humanistliku poeedina, kes hindab ja armastab elu selle kõigis avaldumisviisides.

***

MEIE SUGUVÕSA HÄVINGU PUHUL

Mälestusluuletus isale, Reiner Brockmann seeniorile, kes suri 23. juunil 1626, ja meenutades ka ema Margareta Scheffterit, kes oli surnud 8. septembril 1625.

Vist on raevuse pilgu me hõimule pööranud Issand,

et on määratud meil kõndida hääbumisteed.

Kui jumalannal, kes jagab surmasid, näis vähe sellest,

et ära noolega viis meilt ema, armsa ja hea,

ning läks lendu ka teine ta nöörilt niisama julmalt,

veel isa võttes nii kalli ja aulise meilt,

kel oli nooruseeas püüd kaunite kunstide poole,

misjärel rahvale tõtt kuulutas, piibliga käes,

kandes rinnas usku ja jälgides pruuke, mis siivsad,

hoidis Loojat aus tõelise vooruse toel.

Meil suguseltsis hulga ja armsate sõprade seaski

mitmeid võttis veel lõigata saatuse sirp,

nii onu langes mulda ja kalmu all on ema õemees

ning vanamemmel sai täis tema päevade mõõt.

Saatus, näid kui viivuke und, sest nii oled muutlik!

Ah kui rängalt mind lõi sinu armuta löök!

Mis tahes suunda me pilku ka ümberringi ei heidaks,

piinasid, ängist meelt silmame vaid igal pool.

Kui aga kõrguses kärkija nõuks tõemeeli on võtnud

sootuks maamuna pealt kaotada terve me hõim,

on kaastunne me vastu tas ikkagi lõpmata kindel,

ning kus hõõgub raev, siiski ka leebusel koht.

Õnnetus möödub kord, teis kannatus leidugu kange,

armsad vennad-õed, kurbade päevade sees.

Issand aastaid kinkigu teile, mis saamata kahjuks

eelmisel põlvel jäid. Jeesuke, toeta. Amḗn.

PUHAS RÕÕM

Õnnesoov matemaatikaprofessor, astronoom ja linnaarst Gebhard Himseli(use) ja raeliige Thomas von Schoteni tütre Brigitta pulmadeks 19. juunil 1637.

Oh, magus on see lust, mis armsal suveajal

on Liivimaal, kui siin on talgud täies hoos!

Tööd kannab puhas rõõm, et saak on peagi koos –

ja siis jääb tuua peoks kõik kokku pillikajal.

Et osaks saaks see lust, võim napp on luuletajal –

ei ole vili küps, ei ole salves noos,

see õnne ootus veel on siinses inimsoos,

kord hirm, kord lootus taas on seni nende rajal.

Ma sellest räägin vaid, mis lauale siin kantud –

nii magus pulmarõõm, mis taevaisast antud,

on kõikjal meie ees, see puhas rõõm, ei muud!

Ei väära seda head küll miski tusatuju,

teil saatjaks jäägu rõõm, mis hinges võtab kuju,

kui teineteisele te andma saate suud.

MINU READ ON EESTI KEELI

Saatesõna luuletusele «Eestikeelne laul aleksandriinis...».

Teistel muu las köita meeli,

minu read on eesti keeli.

Eesti keel on kõikjal hinnas,

kõlab rannas, maal ja linnas,

eesti keeles talupojad

räägivad ja kõrged kojad,

daamid sellest peavad lugu,

õpetlased, aadlisugu.

Saksamaaltki tulnud seda

ihaldavad kõneleda.

Räägib seda noor ja vana,

kostab ikka väärikana,

jumal selles tarkust jagab,

õpetaja kantslist pragab.

Eesti keelt nüüd mõnel tunnil

pruugime ka muusa sunnil.

Minu read on eesti keeli,

teistel muu las köita meeli.

Tagasi üles