Kuidas soomlased sugulasrahvale vanaisalt päritud auvõlga tasuma tulid, longeropurk näpus

Raamatuportaal
Copy
Soome raadioajakirjanik ja kirjanik Risto Vuorinen.
Soome raadioajakirjanik ja kirjanik Risto Vuorinen. Foto: Kristjan Teedema

Risto Vuorineni romaan «Vastaskalda kutse» on lugu kahe riigi inimestest keset suuri murranguid.

Romaan kajastab nende rõõme ja muresid Soome Lõuna-Pohjanmaalt pärit Jaakkola perekonna silmade läbi. Kahe põlvkonna jooksul on neil tugevad sidemed Soome lahe lõunaosaga, alates Viru hotelli ehitusest kuni Eesti iseseisvuse esimeste raputavate aastateni. Kui Nõukogude Liit kokku variseb, algab Soomes lama – majandussurutis, mis kiirendab transpordiettevõtja Antti Jaakkola elu liikumist rahalise ja vaimse katastroofi suunas. Jaakkola pere sidemed Eestiga tugevnevad, kui perepoeg Ingo armub Setumaalt pärit varieteetantsijanna Ingasse, kellest saab kõigi raskuste kiuste edukas muusikalitäht nii Soomes kui ka Eestis.

Risto Vuorinen, «Vastaskalda kutse».
Risto Vuorinen, «Vastaskalda kutse». Foto: Raamat

Romaan harutab lahti Eesti allilma reeglid, võttes samal ajal luubi alla Soome pankade tegevuse. Seda viimast peetakse 1990. aastatel kümnete tuhandete ettevõtete pankrottide ja lugematute enesetappude põhjuseks. «Vastaskalda kutse» on ka lugu muusika tervendavast mõjust ning selle tähtsusest rahvaste ja põlvkondade ühendamisel. Romaani keskse tegelase Ingo Jaakkola erineva taustaga tuttavate kaudu avaneb mitmekülgne pilt Eestist ja Soomest vana ja uue ajastu murdepunktis.

Risto Vuorinen (s 1950) on Soome ajakirjanik, kirjanik ja ürituste korraldaja. Ta alustas ajakirjanikukarjääri suvereporterina Yleisradio Seinäjoki toimetuses 1970. aastal. Pärast ajakirjandusõpingute lõpetamist Tampere ülikoolis jätkas ta uudiste- ja päevakajaliste sündmuste reporteri ja produtsendina Yle Pohjanmaa raadios. Maakonnaraadiost siirdus Vuorinen Eestisse, kus on toimetanud üle kahekümne aasta uudiste- ja päevakajalisi saateid, peamiselt Yle raadio- ja teleuudistele. Ta on töötanud ka ETV Tartu toimetuse produtsendina. Vuorineni eestvõttel algatati 1979. aastal Seinäjokil muusikafestival Provinssirock ning 1998. aastal Baltimaade suurim talvine kalapüügi- ja meelelahutusüritus Pühajärve Kuldkala.

Loe raamatust põnevat katkendit!

***

EESTLASED PÄÄSTSID SOOME

Rami Jokinen, Helsingi-Tallinn, 18. november 1991

Ingo oli eelmisel sügisel tiiburlaevaga Helsingist Tallinna sõitnud. Hetk enne kui laev Makasiini terminali kaist eemaldus, vajus Ingo kõrvale hingeldades istuma kogukas mees.

Juba sadamas oli tõusnud kõva tuul, ennustati lausa tormi. Ingo juurdles selle üle, kuidas ta poolteist tundi kestva reisi oksendamata üle elab. Ta teadis, et pilgu horisondile kinnitamine aitab iiveldust ära hoida. Väikeses tiiburis polnud see aga võimalik, sest kõrged lained pritsisid vahtu vastu aknaid ja varjasid silmapiiri.

Ingo kõrvale istunud mehel oli käes longeropurk, joogikõrs sees. Ingo tundis huvi, kas kõrrega joomine on nüüd moes.

Mees vastas, et üldiselt ta longerot ei joo, ei kõrrega ega ilma, aga sellise ilmaga tasub seda teha. Ta seletas, et aju tuleb tuimestada, enne kui ristlainetus tiiburit üles-alla pillutama hakkab. Ingo uuris, mis kõrrel ja longerol sellega pistmist on. Mees selgitas, et läbi kõrre juues mõjuvat alkohol vahetult tasakaaluelundile ajus, nii et arstirohust saab ruttu abi.

Tavaliselt Ingo alkoholi ei pruukinud, aga peagi tõi kõikuva laeva kitsas läbikäigus vaevu püsti püsiv ettekandja tallegi longero. Jutukas kõrvalistuja tutvustas end Ingole. Ta nimi oli Rami Jokinen ja ta oli Ida-Soomes elav dramaturg ja lavastaja. Ta olevat noorena kõva rokimees olnud ja mängivat nüüdki teatrirahva isetegevuslikus bändis.

Jokinen hakkas jutustama, kuidas ta vanaisa oli võidelnud Soome jätkusõjas Punaarmee vastu koos eestlastest vabatahtlike, soomepoistega. Sõjaveteranist vanaisa uskus kindlalt, et Soome sõjajärgsest ajaloost oleks eestlaste abita kujunenud Eesti saatuse sarnane tragöödia. Jokinen seletas, et kannab hinges vanaisalt päritud auvõlga eestlaste toodud ohvrite eest. «Sugulasrahvas võitles Soome vabaduse ja Eesti au eest,» oli Jokineni vanaisa kinnitanud.

Enne vanaisa surma oli Jokinen lubanud seda auvõlga tasuda, tehes midagi käegakatsutavat Eesti ja eestlaste heaks. Juba järgmisest purgist longerot imedes rääkis Jokinen edasi, et jätab rõivaabi ja rahalise toetuse andmise teistele. Professionaalse lavastajana kavatses ta hoopis korraldada Eesti taasiseseisvumise esimese aastapäeva puhul peo. See ei pidanud olema mingi pingviinide paraad, kus tähtsad härrased üksteist vastastikku üles kiidavad, seletas ta. Sellest pidi tulema kahepäevane lahedas õhkkonnas rahvapidu muusika ja filmiseanssidega. Kui esimene pidu korda läheb, oli tal plaan arendada sellest igasuvine traditsioon.

«Ürituse nimeks saab Päikesefestival. Ja tead miks? Päike on lõpuks jälle hakanud ka eestlaste õuele paistma,» põhjendas Jokinen.

Tühjendanud longeropurgi, teatas Jokinen, et oli eelmisel suvel Lõuna-Eestist Haanja kõrgustikult sobiva festivalipaiga leidnud. Hakkaja mehena oli ta Orumetsas sedamaid Jaanijärve pargi neljaks päevaks festivali jaoks kinni pannud.

Kuuldes, et Ingo elab Eestis ja räägib sulaselget eesti keelt, sattus Jokinen vaimustusse. Kui Ingo lisas veel, et korraldas kümmekond aastat tagasi kodukandis minipunkfestivali, hakkas Jokinen juhuslikku reisikaaslast kohe festivalikorraldajate hulka värbama. Ta seletas, et on festivali jaoks Eestis registreeritud kooperatiivi asutanud, mille omanike hulka kuulusid lisaks temale ka kaks kohalikku.

«Kahjuks ei tunne ma neid mehi eriti hästi. Sain nendega ühel teatrireisil Tallinnas juhuslikult kokku. Seepärast vajan kampa usaldusväärset soomlast,» ütles Jokinen.

«Asutasid siis firma täitsa tundmatute kompanjonidega. Hulljulge tegu,» kommenteeris Ingo.

Jokinen tunnistas, et asi on riskantne. Ta põhjendas firma asutamise kiirust vajadusega festivali korraldamisega pihta hakata.

Jokinen teadis kompanjonide kohta vaid seda, et Jaanus Morozov oli korraldanud Tallinna äärelinnas väikest sorti rokiõhtuid. Teine osanik oli juuratudengist bassimängija Lars.

«Larsi iidol on Soome elektrilise basskitarri kuningas Pekka Pohjola. Wigwamit peab Lars omas laadis biitlite tasemel bändiks. Kindlalt oma ala spetsialist,» tõdes Jokinen.

Jokinen rõhutas, et ei pea oma kompanjone petturiteks, kelle eest Soomes aina hoiatatakse, kui Eestist või eestlastest juttu tuleb. Ta tahtis Eestis elavat soomlast oma paremaks käeks vaid praktilistel kaalutlustel. Mingitele talgutele ta Ingot ahvatleda ei kavatsenud, töö eest lubas korralikult palka maksta. Ingo vastas, et tehku Jokinen talle pakkumine, küll ta siis vaatab. Ta oli veidi mures, kas tal festivaliga tegelemiseks ikka aega jagub. Ta rabas niigi seitse päeva nädalas reisiagendi tööd teha. Lisaks vajas tema Lõuna-Pohjanmaal haigusest toibuv isa aeg-ajalt nii hingelist kui ka füüsilist abi. Isa tervise oli võtnud tema pankroti äärel firma.

«Kui esimene festival korda läheb, on järgnevateks suvedeks trumbid meie käes. Ma ei tegele sellega rikastumise pärast, aga ega rahale kätt ette ka ei pane. Osa tulust on muidugi sinu,» kinnitas Jokinen, tellides ettekandjalt Ingo vastuseisust hoolimata kaks longerot juurde.

Ingo pidas Jokineni unelmat pisut lapsikuks ja liiga kõrgelennuliseks, aga samas pakkus see talle ka huvi. Selline koostööpakkumine kõditas Ingo enesearmastust. Oli ta ju lapsest saati tahtnud midagi uut teha. Nagu see omatehtud pomm, mis kõmatades ühelt koolivennalt sõrme võttis, või siis vanemate loata juuste roheliseks värvimine, kui punk veel noor oli.

Oma rokialast asjatundlikkust rõhutades uhkustas Jokinen, et on ka muusikamaailmas ilma teinud: «1981. aastal promosin ideed Juice Leskineni «Tuuliajolla» lõbusõidust. Mu onul oli üks sisevetel purjetamiseks kasutatud laev. Mika ja Aki Kaurismäki filmi «Saimaailmiö» saab Päikesefestivalil Orumetsa kultuurimajas muuseas tasuta näha,» sõnas Jokinen, hääles kogenud festivalimoguli enesekindlust.

Tallinna Linnahalli sadam hakkas juba paistma, kuid Jokinen jätkas Ingo koostööle ahvatlemist. Jokineni nägemus oli, et Päikesefestivalist kasvaks edaspidi välja maailmamuusika festival. Ajapuudust põhjuseks tuues punnis Ingo ettepanekule kõvasti vastu. Teisalt nägi ta end aga juba tulevases eduloos kaasalööjana. Ta kujutles end Tallinna lennuväljal Baltimaade suurimale festivalile saabuvaid maailmakuulsaid artiste vastu võtmas.

Jokineni pealekäimise mõjul hakkas Ingo lõpuks uskuma, et saab festivaliasjadega muu töö kõrvalt hakkama küll. Vahetult enne seda, kui tiiburlaeval kuulutati «Tere tulemast Tallinna», lõid Jokinen ja Ingo koostöö märgiks käed.

Juba järgmisel hommikul hakkas Ingo tehtut kahetsema. Talle tegi meelehärmi, et oli kerges longerouimas Jokineni survele järele andnud. Kui ta aga asja üle päev otsa juurelnud oli, ei julgenud ta oma lubadusest enam ka taganeda.

Kahetsus kadus paari päevaga. Selle põhjuseks oli ühes ajakirjas ilmunud lühike artikkel, kus mainiti lauljat nimega Linda. Juures oli foto hoogsalt tantsivast seksikast blondiinist. Pildiallkirjast selgus, et neiu diskomuusika esikplaat oli Prantsusmaal edetabeli tippu tõusnud. Asja tegi huvitavamaks see, et Linda esivanemad olid pärit ühelt Lääne-Eesti saarelt. Linda ise sündis ja kasvas üles Rootsis. Artiklis kirjutati, et ta räägib eesti keelt täiesti puhtalt. Ingot rõõmustas ka, et diskotähe suurim soov oli esineda vanemate sünnimaal Eestis. Tal tekkis mõte, et Linda esinemisest võiks kujuneda festivali säravaim teemant.

Kui Ingo asjast Jokinenile rääkis, taipas too kohe Linda päritolu tähtsust eestlaste jaoks.

«Ta on ainuke eestlane, kelle plaat on välismaal edetabelite tippu tõusnud. Kõik need tuntud kohalikud lauljad – jaakjoalad, tõnismägid ja anneveskid – on nõukaaegsed tähed. Linda on Kesk-Euroopa kuulsus ja meie teeme temast Eestis rahvuskangelase! Nüüd, kus Eesti on vabaks lauldud, tuleb Linda esivanemate maale tagasi!» oli Jokineni nägemus asjast.

Ingo märkis, et Linda on sündinud väliseestlaste peres. See polnud eestlaste jaoks tingimata positiivne asi. 1940ndatel Eestist lahkunuid pidas nii mõnigi reeturiteks. Mõeldi, et põgenikud jätsid oma rahvuskaaslased idast tulnud okupantide ränga ikke alla egoistlikult maha. See võis mõjutada ka suhtumist Lindasse. Jokinen oli aga kindel, et eestlased on rahvuskaaslase võidukäigu üle välismaal hoopis uhked, elagu ta siis Göteborgis, Pariisis või Võrus.

Ingo esimeseks tööks oli Linda festivali peaesinejaks palkamine. Lõputu helistamise tulemusena sai ta viimaks staari telefonitoru otsa. Linda rõõmustas esinemiskutse üle, aga ütles, et upub tänu hitiks tõusnud plaadile ja järgnenud meediamöllule kutsetetulva alla. Ta lubas prantslasest mänedžerilt uurida, missugune on olukord augustis, Jaanijärve festivali ajal.

Linda helistas paari päeva pärast tagasi ja teatas Ingole, et esinemine Eestis on mõeldav küll, kui täidetakse mänedžeri tingimused.

«Vägev!» hüüatas Ingo. Kui ta aga esimese tingimuse ära kuulis, sai tema vaimustus otsa. Mänedžer nõudis Linda esinemise eest nelja tuhande dollari suurust ettemaksu. See oli Ingo nelja kuu palk.

«Selle raha eest saab Eestis mõnes väikelinnas kahetoalise korteri osta. Miks nii palju?» uuris ta.

Linda põhjendas asja sellega, et kavva kuulub ka kahe prantsuse tipptantsija esinemine. Summa koosnevat nende esinemistasust ja lennupiletitest.

«Päris suur hulk raha, arvestades, et festival korraldatakse vaeses Eestis,» märkis Ingo.

«Mina ei oska summa suuruse kohta midagi öelda. Mina vaid laulan ja tantsin. Mänedžer Jacques ütles, et ettemaks tuleb tasuda kümne päeva jooksul, sest mind tahetakse samal ajal esinema ka Belgiasse ja Hollandisse.»

Ingo lubas võimalikult ruttu tagasi helistada.

«Kas see suurepärane idee jääb nüüd siis raha taha? Ma ei saa sellist summat muude ettemaksu nõudvate kulude kõrvalt kuidagi kokku. Aga sina?» küsis Jokinen Ingolt.

«Minu jaoks on see liiga suur summa. Ega su kompanjonid Morozov ja Kadastik saa õlga alla panna?»

Jokineni teada olid mõlemal näpud põhjas, nii et neilt ei tasunud küsidagi.

«Sinu vanemad ajavad äri ja sul on teisigi hästikindlustatud sugulasi. Piinlik lugu, aga muud lahendust vist pole, kui neilt abi paluda.»

Ingo laitis sellise mõtte kohe maha. Ta rääkis, et isa on pangakriisi ja kehvade aegade tõttu majanduslikes raskustes ja ema rahavaru kulub parfümeeriapoe ja reisibüroo käigus hoidmise peale. Ülearust raha polnud kummalgi.

«Kui me Lindat ei saa, mida me siis teeme?» mõtiskles Jokinen. «Kas see nõukaaegne staar Tõnis Mägi on Linda asemel küllalt kõva nimi?»

«Ei. Mäks kargas ära Rootsi. Ta liigub seal mingite usklike seltskonnas,» oli Ingo kuulnud.

Ingo ei saanud suluseisu tõttu öösiti und. Ta sai väga hästi aru, et Linda esinema saamine tähendaks festivali kindlat kordaminekut. Kui käeulatuses olevast võimalusest ei suudeta nelja tuhande dollari tõttu kinni haarata, võib kogu mõtte hoopis maha matta. Kuna Ingo oli lubanud korraldustöös täie hooga kaasa lüüa, ärkas temas siiani uinunud olekus olnud riskiärimees.

Ingo vaagis mõttes tuttavaid ja sugulasi, kes umbsõlme lahti võinuks harutada, ning võttis siis julguse kokku ja otsustas emalt abi küsida. Kui üldse keegi, siis ema võis talle hädas abikäe ulatada. Enne kui Ingo emale seletas, milleks laenu vaja oli, pressis ta temalt välja lubaduse, et isale asjast ei räägita.

«Sa ju tead, et nüüd püsib kogu elu noateral. Tahaksin sind aidata, aga majanduslanguse tõttu ei tasu äri end ära. Sellise summa väljavõtmine pole praegu võimalik,» oli ema Anja vastus.

Ingo oli Päikesefestivali suutnud siiski nii paljulubavalt kirjeldada, et Anja otsustas oma võimalusi veel kaaluda. Kuna ema abi tundus siiski küsitav, hakkas Ingo mõtlema võimalikele Eesti artistidele. Lindaga võrreldes tundusid nood aga üpris väikesed tegijad, liiga kulunud ja argised. Ingo oli juba lootust kaotamas, kui ema helistas. Tal oli hea uudis. Nimelt oli Osuuspankki andnud talle kaupluse jaoks tähtajalist investeerimislaenu. Anja oli keemiakaupluse varasema laenu juba aastate eest tagasi maksnud. Pank pidas Anjat heaks kliendiks, kuna ettevõtte kõik finantstehingud tehti samas pangas.

Kuuldes, et asi lahenes positiivselt, lubas Jokinen Ingole lisaks töötasule tuhat marka boonust.

«Seda muidugi juhul, kui saame festivalist kopsakat tulu,» lisas Jokinen.

Märksõnad

Tagasi üles