TÄIUSLIK ABIELU «Ta polnud ka eriti mehelik, aga oli ju hullemaidki asju. Palju hullemaid asju...»

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

Kimberly McCreighti raamat «Täiuslik abielu» on Washington Posti sõnutsi «vastupandamatu draama» hädaohtlikest kompromissidest ja saladustest, mida mõned paarid abielu nimel teevad.

Lizzie Kitsakis on õhtul hilja tööl, kui talle helistatakse. Kurnavalt pikad tööpäevad on tavapärased advokaadibüroode koorekihti kuuluvas Young & Crane’is, aga neid oleks kergem taluda, kui Lizzie töötaks seal vabatahtlikult. Alles hiljuti oli ta õnnelik, ehkki alamakstud prokurör. Talle meeldis tema töö ja tal oli suurepärane pühendunud abikaasa Sam – tal oli kõik, mida ta tahtis. Ja siis lagunes tema elu ootamatult koost.

Ei. See on vale. See polnud sugugi ootamatu. Mõrad hakkasid Lizzie abielus ilmnema juba hulk aega tagasi. Ta oskas lihtsalt hästi silma kinni pigistada.

Viimane, mida Lizziel praegu vaja, on kõne Rikersi vangilt, kes palub abi – see ei loe, et Zach Grayson on tema vana sõber. Aga Zach on meeleheitel: tema naine Amanda leiti nende Brooklyni kodus trepijalamilt surnuna. Ja Zach on peamine kahtlusalune.

Kui Lizzie tõmmatakse otse idüllilise Park Slope’i musta südamesse, saab ta teada, et Zack ja Amanda polnudki need, kes näisid olevat, ning et nende sõbrad – tihedalt seotud rühm Brooklyn Country Day erakooli lapsevanemaid – varjasid oma häirivaid saladusi. Lõpuks peab Lizzie mõtlema nii seda, kas tema abielu saab veel päästa, kui ka seda, mida üldse tähendab täiuslik abielu.

Kimberly McCreighti raamat «Täiuslik abielu».
Kimberly McCreighti raamat «Täiuslik abielu». Foto: Evelin Kruus

Kimberly McCreight on kirjutanud Edgari, Anthony ja Alexi auhinnale nomineeritud teose «Reconstructing Amelia». Eesti keeles on temalt varem ilmunud «Koht, kust ta leiti». Ta õppis Vassar College’is ja lõpetas cum laude Pennsylvania Ülikooli õigusteaduskonna. Kimberly McCreight elab koos abikaasa ja kahe tütrega Brooklynis.

Loe raamatust katkendit!

***

Amanda

Viis päeva enne pidu

Terve tee sõbrannadega Gate'i vaba õhtut veetma minnes oli Amandal tunne, et teda jälitatakse. Helistamine oli üks asi, aga ta polnud kunagi uskunud, et keegi lihast ja luust on päriselt kohal. Ja ometi võinuks ta vanduda, et sellest hetkest, kui ta majast lahkus, tundis ta kedagi Park Slope'i vaiksetes nurgatagustes pimedas enda taga hiilimas. Mitte lihtsalt kedagi: teda. Jah, piirkond oli turvaline, väga turvaline. Aga tühi kvartal oli tühi kvartal. Kõike võis juhtuda ja kedagi polnud kohal, et seda takistada.

Ka see tegi asja hullemaks, et Amanda oli olnud endast väljas sellest hetkest peale, kui ta hommikul ärkas. Jälle see tobe ja kohutav unenägu Case'ist - Amanda jookseb hommikumantli väel, palja jalu ja üleni verisena, kummitav söögikoht, huilgavad sireenid hoiatavad poja pärast. Selle unenäo algul oli natuke tegemist ka Carolyniga, enne pimedust, jooksmist ja tulitavaid paljaid jalgu. Amanda ja Carolyn naersid ja sosistasid, olid rätsepaistes voodi peal ning sõid pitsat. Mõlemal oli seljas pastelne tüllkleit - Amandal virsikuvärvi, Carolynil merevahusinine. Miks iga kord need kleidid? Kas see oli Amanda süütundest oma üle võlli garderoobi pärast? Tema uinuvad meeled muutsid tõesti kõik kurjakuulutavaks.

Kui vaid see - see tume kvartal, kus mees võis tema taga olla - oleks unenägu. Kuidas mees ta üldse leidis? Jah, Amanda elas nüd St. Colomb Falsile lahemal kui siis, kui ta aastaid tagasi sealt lahkus. Aga New York oli kuue pika tunni autosõidu kaugusel. Mees ei saanud ju lihtsalt kolimisautot märgata.

Mööda Third Streeti edasi minnes heitis Amanda taas pilgu üle õla. Ta ei näinud tegelikult midagi. Aga kui ta püüdis sügavalt sisse hingata, olid kopsud jäigad ning nahk kirvendas samamoodi, nagu see tol ajal alati kirvendas. Otse enne seda.

Amanda teadis täpselt, mida Carolyn ütleb: räägi Zachile. Sarah omalt poolt väidaks, et abikaasa kohus on oma naist kaitsta ja tegelikult vastupidi ka. Aga kuidas on problemidega, mida oled endale ise tekitanud? Kas on aus neid abikaasa kaela ajada? Amanda pidi ju Zachi stressi vähendama, mitte suurendama. Mees oli niigi suure pinge all. Vähim, mida Amanda teha sai, oli oma osaga toime tulla.

Amanda oli seitseteist, kui Zach tol õhtul üksteist aastat tagasi Bishopi motelli sisse astus. Ta polnud üldse selline, nagu need mehed, kes tavaliselt motelli ööbima tulid - ja motell polnud nüüd ainult koht, kus Amanda töötas, vaid ta ka elas seal. Esiteks oli Zach poole väiksem kui veokijuhid ja metsatöölised ning hoopis malbem. Ta oli mees, kes elas oma elu käsi määrimata. Ta polnud ka eriti mehelik, aga oli ju hullemaidki asju. Palju hullemaid asju. Ja igatahes oli tal väga kena naeratus.

Aga rohkem kui miski muu köitis Amanda tähelepanu see, kuidas Zach teda vaatas, kui nad kohtusid. Nagu teadlane, kes on just avastanud oma tagahoovist haruldase liigi - vaimustatult, närviliselt. Amandale oli terve elu räägitud, et ta on ilus, aga kuni tolle hetkeni oli ta alati tundnud, et see on probleem.

Zach oli juba ennast tõestanud ka. Amanda sai seda teada, kui nad järgmise päeva hilisel pärastlõunal taas kokku põrkasid. Zach tuli just tagasi pikalt matkalt, ta nägi oma poristes matkasaabastes välja sportlik, tugev ja enesekindel ning kerge habemetüükaga isegi veel nägusam. Ta oli just lõpetanud õigusteaduskonna ja ärikooli - mõlemad korraga! - ning võttis nüüd veidi aega endale, et tähistada, matkates Adirondacki mägedes, enne kui pidi läände Californiasse tööle minema. Zachil oli eesmärk ja ta oli sellele keskendunud. Ta teadis täpselt, kuhu suundub.

«Oo, California,» oli Amanda öelnud ja tundnud kerget kadeduspistet. «See päikesepaiste. Ma pole kunagi St. Colomb Fallsist ära käinud.»

«Tule siis kaasa,» oli Zach õlgu kehitades kutsunud. Nii otse, lihtsalt ja pööraselt. «Kõik, mis on väljaspool, peab olema parem kui see siin. Unusta ära, mida sa minu meelest peaksid tegema, unusta mind - kas sa ei võlgne iseendale seda, et välja uurida?»

Ta nagu teadis. Kuigi muidugi ei teadnud. Ei teadnud Amanda valearvestuste üksikasju. Neid ei saa ta kunagi teada. Köik need aastad hiljem polnud Zach hoolinud Amanda mineviku ilmsete lünkade täitmisest. Amanda oli taibanud, et üks tema abikaasa suurimaid oskusi ongi keskenduda ainult sellele, mis talle endale tähtis oli. See oligi ilmselt tema edu saladus.

Aga tol ajal seal Bishopi motellis pakkus Zach talle päikeselist kuldset piletit: California. See oli kaugel. Väga kaugel. Lõpuks ometi tõeline sihtkoht. Amanda pidi ainult käe valja sirutama ja selle endale haarama. Ta küsis endalt: mida Carolyn teeks? Vastus oli ilmselge. Carolyn laseks jalga.

Nii ootaski Amanda Zachi rendiauto juures, kui mees end tol õhtul motellist valja registreeris. Zach tegi Amandat seal nähes üllatunud näo. Aga Amanda oli üsna kindel, et mees polnud üllatunud. Mitte päriselt.

Zach oli naeratanud väikese poisi kombel, nii et Amanda tundis end sisemuses väga hästi, ja öelnud: «Kaome siit kus kurat.»

Varsti olid Amanda kolm kastitäit asju auto pagasiruumis ja nad kihutasid läände - katus alla lastud, tuul juustes. Turvaliselt. Elusalt. Pea kohal oli ainult pimedus ja kõik need tähed. Amanda teadis siis: ta teeb ükskõik mida, et ei peaks kunagi St. Colomb Fallsi tagasi tulema.

Aga ta ei arvestanud sellega - ta isegi ei mõelnud sellest, et St. Colomb Falls tuleb talle järele.

Amanda lisas sammu, kuni Gate ilmus viimaks nähtavale, see oli Fifth Avenue nurgal eredalt valgustatud. Vanamoodne pubi oli koht, kus Sarah ja Maude ning vahel veel mõni ema kohtusid üle nädala, et napsi võtta. Pubil oli armas väliala, üks kohti, kus Park Slope'i noored ja lastevabad kokku korjusid - või nii igatahes meeldis Sarah'le öelda, tema hääl kerkis nii kadedusest kui ka üleolekust.

Kui Amanda oli turvaliselt Gate’ist kiviviske kaugusel, jäi ta seisma ja vaatas veel viimast korda üle õla. Aga selja taga ei olnud kedagi, vähemalt mitte kedagi, keda ta oleks näinud.

Märksõnad

Tagasi üles