KATKEND RAAMATUST Kiindumussuhted käivituvad juba enne, kui õpime rääkima

Raamatuportaal
Copy
Kimberly Ann Johnsoni raamat «Ürgne kutse».
Kimberly Ann Johnsoni raamat «Ürgne kutse». Foto: Evelin Kruus

Depressioon, ärevushäired ja füüsilised haigused on paljusid naisi pannud aru saama, et nende keha ja meel ei toimi kooskõlas.

Kimberly Ann Johnson on somaatiline praktik, doula ja sünnitusjärgne koolitaja, kes on spetsialiseerunud naiste traumadele. Raamatus «Ürgne kutse. Kuidas terveneda traumadest, äratada sisemine jõud ja kasutada seda enda hüvanguks» annab ta ülevaate inimese närvisüsteemist ja selle reaktsioonidest traumeerivatele sündmustele, olgu nendeks siis midagi igapäevast ja harilikku ­– lähedase sõbrannaga tülitsemine, kohtingukaaslase haihtumine, ohtliku olukorra napp vältimine autoroolis – või midagi tõeliselt raputavat – nagu näiteks seksuaalne rünnak, loodusõnnetus, lähedase surmav haigus.

Johnson selgitab raamatus, kuidas närvisüsteem meid omal moel kaitseb ja põhjustab järelkajasid, mis saadavad meid mõnikord läbi elu. Ta toob selgust, kuidas närvisüsteemi reaktsioone sel moel suunata, et jõuda oma sügavama, intuitiivsema ja terviklikuma mina juurde. Tema toetavaid nõuandeid järgides õpivad lugejad, kuidas toimida holistiliselt, kasutada ära oma meelte kaasasündinud tarkust, rahustada närve ja luua uuesti ühendus omaenda ürgse minaga.

«Ürgne kutse» on üleskutse võtta taas omaks kehasse salvestatud elujõud, seksuaalsus ja fundamentaalne metsikus. Erinevatel uuringutel, praktikatel ja empaatial põhinev raamat on pühendatud naiselikkusele ja kirjutatud selleks, et muuta naiste mõttemaailma ja anda vajalikud praktilised suunised, et terveneda ja äratada oma sisemine ürgne jõud.

Loe raamatust katkendit!

***

Kiindumussuhte teooria pärineb nüüdseks kuulsaks saanud «võõra situatsiooni» katsest, mille tegi arengupsühholoogia üks teerajajaid Mary Ainsworth 1950. aastatel. Ta viis selle katse läbi tuhandete peamiselt Ugandast ja Baltimore’ist pärit emade ja väikelastega, et jälgida, kuidas emad ja lapsed reageerisid koos ja lahus olemisele. Katse oli üldjoontes üles ehitatud konkreetsele tulemiste ja minemiste jadale - ema sisenes ruumi, kus oli tema laps, ja lahkus siis, seejärel sisenes ruumi võõras ning ema naasis. See protsess koosnes kaheksast sammust.

Katse algas sellega, et ema sisenes koos oma väikelapsega ühte ruumi ja lasi lapsel ruumiga tutvuda. Seejärel sisenes ruumi üks täiskasvanu, võõras inimene, kes rääkis lapse emaga ja lähenes siis väikelapsele. Sellal kui võõras suunas oma tähelepanu lapsele, lahkus ruumist ema, aga nii, et laps nägi teda lahkumas. Mõne aja pärast tuli ema tagasi, tervitas ja lohutas last. Teadlased vaatlesid näiteks seda, kuidas laps reageeris ema lahkumisele ja naasmisele, kuidas ta reageeris võõrale ning kas laps jätkas ruumi avastamist ka siis, kui ema ära oli. Samuti jälgisid nad ema konkreetseid sõnu, hääletooni ja žeste ning lõpuks seostasid seda kõike omavahel.

Nendest uuringutest kasvasid välja teadmised kolme kõige levinuma kiindumussuhte tüübi kohta, milleks on turvaline, vältiv ja ärev kiindumusstiil. Stan Tatkin lõi nende kolme tüübi jaoks oma nimetused ja need meeldivad mulle väga - ta nimetab neid ankruteks, saarteks ja laineteks. Annan teile nüüd ülevaate nendest kolmest kiindumusstiilist, sest minu arvates on ülimalt kasulik teada, kuhu te oma stiiliga paigutute nüüd, mil asute teadlikumalt oma sotsiaalse närvisüsteemiga töötama.

Oluline (ja põnev!) on meeles pidada, et need kiindumusstiilid ei ole mingid lõplikult ära otsustatud asjad. Ehkki me kaldume langema ühte neist tüüpidest, lähtudes oma suhtest lapseea esmase hoolitsejaga, oma vanemate kiindumusstiilist ja oma varajastest suhetest, saame me elu jooksul kogeda mitut kiindumusstiili. Pealegi on olemas ka teisi konkreetsemaid kategooriaid ja stiile, näiteks ärev-vältiv. Mina valisin lihtsustatud versiooni, sest oma kogemuse põhjal olen avastanud, et valdav osa inimestest langeb neisse kolme kategooriasse. Tahan aidata teil paremini mõista oma kiindumusstiili (stiile) ning kuidas on sellesse kaasatud teie närvisüsteem ja kuidas sellest tulenevad käitumisviisid mõjutavad suhetes teie piire.

Kui mu tütar oli pisike, ei teadnud ma midagi kiindumusteooriast ega mustritest. Mul ei olnud aimugi, et minu emotsioonid võisid olla seotud sideme või turvatundega, mida ma temavanusena tundsin või siis ei tundnud - et mu enda kiindumussuhtest saadud haavad mõjutavad seda, kuidas ma talle emaks olen. Kiindumushaavad on jäljed, mida me endas kanname ja mis on seotud sellega, kuidas meil võib olla raskusi sidemete loomisega või kuidas meie vajadused ei olnud suhetes peamiste hoolitsejatega rahuldatud.

Eluterve kiindumus ei ole seotud täiuslikkusega, eksimatusega ega mitte kunagi konfliktis olemisega. Kõigis suhetes, sealhulgas vanema ja lapse suhtes, kogeme konflikte ja vääritimõistmisi ega pruugi alati olla ühel lainel. Tuntud briti psühhiaater Donald Winnicott dokumenteeris selliseid laste ja vanemate vahelisi konflikte katkestustena. Ta pakkus välja, et vanemad saavad katkestusi parandada protsessi kaudu, milles nad naasevad enda ja oma lapse vahelise sideme juurde ja parandavad selle - luues seeläbi vundamendi turvaliseks suhteks vanemaga, aga tulevikus ka teistega.

Kiindumussuhted käivituvad juba enne, kui me rääkima õpime ja need elavad meie implitsiitses ehk kaudses mälus. See, kuidas meie eest hoolitsejad lahendasid katkestusi ja neid parandasid, elab meie keha sees. Kiindumusstiilidel on märkimisväärne mõju sellele, kuidas me oma elu vältel suhteid loome ja mõtestame - kui teadvustate ja uurite oma kiindumusstiili, võite saada uusi teadmisi oma suhtedünaamika kohta. Samuti saate parandada kiindumushaavu olevikus, täiskasvanuna. See paranemisprotsess seisneb osaliselt lapseea mustrite teadvustamises ja nende aktsepteerimises siis, kui need mustrid suurte tunnetega taas pinnale tõusevad, aga ka selles, et me õpime nendest konkreetsetest tunnetest ja aistingutest teeskluseta rääkima.

Selline olevikus toimuv parandustöö võib olla äärmiselt tõhus partnerluste ja väga lähedaste suhete puhul. Vanasti keskendus suhete parandamise mudel valdavalt sellele, et inimene töötas kõigepealt endaga ning seejärel töötati koos suhte parandamise nimel.

Tagasi üles